“Teate,” ütlesin ma roheliste silmadega tütarlapsele, “mul on selline..., noh, toode või umbes nii. Vaadake.” Õngitsesin eseme ettevaatlikult taskust välja ning asetasin pabereid kõrvale tõugates meie vahele lauale. Tütarlaps heitis sellele kiirpilgu, kinnitas oma rohelised silmad taas minu ninajuurele ning lausus:
“Kuna on vähe tõenäoline, et teie toode on sedavõrd ainulaadne, et sellist turul varem ei leidunud, peate esitama endale küsimuse: miks peaks tarbija tahtma osta just teie toodet? Mille poolest on teie toode ahvatlevam ja vajalikum turul juba ees olevate konkurentide samasugustest toodetest?”
“Noh, vaadake...” proovisin ma seletama hakata, kuid tütarlaps tõstis hoiatavalt oma sinise logoga pastapliiatsi ning jätkas:
“Kas on selleks vajalikuks eripäraks odavam hind või parem kvaliteet, kas toote ostmisega kaasnevad lisateenused, nii-öelda klienditugi või midagi muud? Ilma potentsiaalse tarbija tundmiseta ning teadmiseta, kas selle toote jaoks jätkub tänapäeval üldse turgu, pole teil erilist lootust oma ettevõttega edu saavutada. Seepärast tuleks enne ettevõtlusega alustamist mõelda ka eeltoodud asjaoludele.” Tütarlaps naaldus tahapoole. Mõistsin, et nüüd on minu kord. Köhatasin hääle puhtaks ning alustasin:
“Loomulikult olen ma kursis teooriaga, mis väidab, et algajal ettevõtjal on alati soovitav eelnevalt oma äriideed analüüsida. Korralikult ja soovitatavalt professionaalide abiga läbi viidud analüüs võimaldab eeldatavasti likvideerida nii mõnegi kitsaskoha enne tootmise täiemahulist alustamist ja hoida kokku rahalisi ressursse, mida täiesti mõistetavatel põhjustel napib pea igal alustaval ettevõtjal.” Märkasin, et tütarlapse jäik hoiak oli kadunud. Ta asetas pastapliiatsi lauale ning kummardas taas ettepoole.
“Tohiksin ma ehk küsida, kas te armastate lasteraamatuid? Mina küll. Ja muinasjutte eriti. Olete te lugenud “Tistou, roheliste sõrmedega poiss”? Minu arust on see maailma kõige ilusam raamat...” Tütarlapse ilme muutus unistavaks. “Muidugi on ka Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed” ja Janssoni “Trollitalv” ja Exupéry “Väike prints” ja nii edasi. Aga ma ei tea siiski ühtegi teist raamatut, mida lugedes ma iga kord nutaks. Nagu segane. Sest see on nii kurb, nii lõputult kurb ja nii mõttetu... Nagu elu kohe! Soovite ehk tassi kohvi?”
“Kui teil just on kohe niimoodi valmis juba, et ei pea spetsiaalselt minu pärast endale tüli tegema hakkama,” olin ma nõus. Tüdruk võttis laua alt termose ja riiulilt kaks plastmasstopsi.
“Suhkrut? Suhkruasendajat?”
“Ei, tänan!” vastasin ning rüüpasin ettevaatliku lonksu mustjat vedelikku. Tütarlaps pillas oma tassi tüki magusainet, suunas oma rohelise pilgu jälle minule ning lausus:
“Kas te mäletate seda laulu: meedlenno minuutõ uplõvaajut vdall, vstreetši sniimi tõõ u?e ne ?dii... i kaneešna proošlova nemnoga ?all – lutšeje kaneešna vperedii... See on see sinise vaguni lugu. Minu arust, teate, väga õnnestunud meeleolu. Ja vene keeles kõlab see veel kuidagi eriti imeliselt. Seda lauldes nagu kaoks tõesti miile ja miile selja taha, kui rong peatumata kaugustesse kihutab. Muudkui ja aina.”
Võtsin laualt eseme ja libistasin ettevaatlikult taskusse tagasi. Tütarlaps silmitses maja ees kasvavat hikkoripuud ega märganudki mu tegu. Tema juuksed särasid aknast sisse langeva õhtuvalguse tõttu punakuldselt. Neelatasin ja pöörasin pilgu laual lebavatele paberitele. Tütarlaps jätkas:
“Muide, ma armastangi tegelikult väga ronge. Kui ma Saksamaal lapsehoidja olin, siis elasin maakohas ja sõitsin iga nädal mitu korda rongiga linna. See oligi tõtt-öelda mu ainuke vabadus – istuda rongile ja põgeneda, ainult põgeneda, minema sellest neetud põrgust... Kolm ebanormaalset last, koeralontrus, tige vanamutt ja rumal mees... Ega kohv teie jaoks liiga kange pole?”
“Kõik on hästi,” vastasin.
“Mitte et ma neid armastanud poleks, omamoodi küll, kuid mõnikord ei suuda lihtsalt enam. Ja hing ju vajab vahepeal ka vaikust ja rahu ja üksindust. Selle ma siis leidsingi öösiti suurtes linnades hulkudes ja viimase raha eest taksoga ringi kihutades. Saaksite te ehk mu kaelasooni masseerida?”
“Ei.”
“Olgu.” Tüdruk tõusis ja viis tühjad plasttopsid prügikorvi. “Mõtelge siis kõige selle peale ja tulge tagasi. Soovitavalt kolmapäeval, umbes samal ajal. Seniks kõike head!”
“Tänan, et te minu jaoks aega leidsite. Ma siis püüan. Kolmapäevaks. Nägemist!”
Tüdruku käepigistus oli soe ja julgustav.
“Siga!” ütlesin väljudes ning süütasin sigareti.
“Jah?” vastas hüütu. “Said asjad korda?”
“Peaaegu,” vastasin.
“Hea seegi!” rõõmustas Siga. “Lähme nüüd sööma!”
Jaani seegi varemete juurest pöörasime järsult vasakule.
“Siin võikski,” ütles Siga ja pidas auto kinni. Sisenesime keldribaari.
“Tea, kas neil midagi sellist on, kus oleks ainult tangud?” tundsin huvi. Baaridaami polnud näha.
“Tangud?” küsis Siga.
“Jah. Ainult tangud. Sest vaata – sa oled ju Siga. Suure essiga. Nagu need sildid majadel, et ESS valvab. Ee-ess-ess.”
Siga kissitas arusaamatuses silmi. Jätkasin:
“No ja me teame küll, mis ess eesti keeles on. Sitt. Sitt valvab. Ja sina oled ju Siga. Verivorsti tahad? Küll sa tahad. Kuidas verivorsti saab? Tuleb seale kuidagi tangud soolikasse ja verega segi orgunnida. Eksju? No ja kõige lihtsam on nii, et ostad kõigepealt raske raha eest viimasepeal auto ja küsid siis sea käest, et kas sa sõita tahad? Tahad küll. Olgu, söö nädal aega ainult tangu, siis viin. Siga ahmib tangu, sina nusserdad seni kõrvalistuja turvapadja ära. Nädala aja pärast võtad sea masinasse ja põrutad täie hooga vastu seina. Ja kuna seapoolne turvapadi ei tööta, saab ta ilge matsu ja sisemise verejooksu ja surma. Lõikad sea kohapeal lahti ja soe ning aurav verivorst on sinu. Puhtalt käes.”
“Mida teile?” küsis baaridaam.
“Käi putsi!” ütles Siga. “Ei, vabandust, mitte teile. Kas teil verivorsti, ptüi, tähendab päevapraadi on veel?”
Baaridaam võttis prillid eest, pistis sangaotsa oma värvitud huulte vahele, näksis seda arupidavalt ning vaatas siis kelmikalt silmi volksutades meile kordamööda otsa.
“Noored mehed, veri munnis, aega laialt käes! Mis teile päevapraest ikka saab? Väike teine ju. Võtke parem suppi.”
Supp oli tõesti hea.
“Seks ei seostu minu jaoks mingil juhul abieluga,” laususin ning tõukasin tühja taldriku eemale. “Inimsuhetes meeldib mulle kõige enam nende paljusus. Ja seks on lihtsalt üks inimestevaheliste suhete meeldivamaid vorme.” Baaridaam ei kiirustanud nõusid ära viima. Ta istus meiega ühes lauas, uksele oli riputatud silt “Suletud”.
“Pealiskaudsus,” nentis Siga. “Pealiskaudsus, aja märk...” Nõustusin: “Suurte narratiivide aeg on möödas. Aga kohe anname ühele vanale ütlusele uue tähenduse. Nimelt teie,” ennetasin baaridaami huultele tükkivat küsimust, “teie käituge nõnda: nokk kinni, saba lahti.” Võtsin eseme taskust välja. “Kohe algab testperiood.”
Tõmbasime akendele kardinad ette.
“On teie majandusprojektsioon kulu- või tulupõhine?” küsis roheliste silmadega tütarlaps kolmapäeva hommikul.
“Minge te ka õige persse oma jutuga!” vastasin ohates, avasin pintsakunööbid ning tegin, mis vaja.
 
 
“Ma oleksin võinud muidugi solvunut mängima hakata,” nentis roheliste silmadega tütarlaps pool tundi hiljem. Lamasime kontoripõrandal. Märkasin, et üks tema sukkadest ripub laearmatuuri küljes. Tütarlaps surus oma saleda keha tugevamini minu vastu, libistas nimetissõrmega hajameelselt üle minu parema rinnanibu ning lausus:
“Teil ei oleks seda ju tegelikult üldse vaja läinudki.”
Puudutasin huultega hellalt tütarlapse meelekohta ning sosistasin:
“Anna andeks, kallis!”