Loodus on võti

Väljas on aimata sügist. Sügise algus on selles mõttes huvitav aeg, et siis tuleb eesti kultuuri kahestumine selgemalt välja kui mõnel teisel aastaajal. Inimesed on äsja oma maamajadest, koriluse ja algelise põllumajanduse juurest tagasi pöördunud tsiviliseeritud ja hästi struktureeritud linnaühiskonda. Lõhe nende kahe eluviisi vahel on aga üsna suur ja talvise rolli meeldetuletamine ei lähe päris valutult. “Töölisi tagasi nõuab tehas, lapsi tagasi nõuab kool, ühtviisi nõutakse igal pool”, kirjutas kord Hando Runnel. Mõned meist on muutuse suhtes ärksamad kui teised ja tunnevad, et selle vastu peaks midagi ette võtma. Usun, et Berk Vaheri hiljutist arutlust (vt. Sirp, nr. 33) põlvkonnavahetuse üle eesti teoorias ja sellele kirjandusringkondades järgnenud “eestipärase teooria” võimalikkuse diskussioone on võimalik vaadata just säärases võtmes.1 Lahemaa, Lipamäe ja mis tahes teised vanad ja armsad, imaginaarsed või reaalsed pelgupaigad on selleks aastaks seljataha jäänud. Ees ootavad pikad hämarad kuud, täis kirja-, kontori- või õppetööd, kuidas kellelgi. Ning isegi teooriad, mida selles linnaelus õpitakse, õpetatakse, uuritakse ja tsiteeritakse, pole päris omad. No teeb ju hinge täis.
Äratundmine, et kaasaegseks eesti kultuuriks nimetatav on suurel määral võõrsilt kokku laenatud, ära õpitud, mugandatud ja kohandatud, on iseenesest oluline samm kultuuri enesemõistmise teel. See, et siinsed inimesed on viimastel aastasadadel omandanud hämmastava osavuse imiteerimiskunsti vallas ning seeläbi kõigist heitlikest ajalootuultest hoolimata siiski üht-teist korda saata suutnud, on samuti tähelepanuvääne. Tänapäeval teevad meist parimad endale selgeks mõne Euroopa või Ameerika teaduskeskustes sündinud distsipliini keerulise mõistestiku, uurivad ja arendavad seda edasi, et siis sedasama teadmist tagasi paradigma sünnipaika peegeldada. Neid ehk ei tunnustata seal tingimusteta kui autoriteete, ent võetakse siiski päris tihti tõsiselt ning publikatsioonid ilmuvad ja konverentsidel saab kah käia.
Mis on sellel pistmist koduse elu, suguseltsi ja nädalavahetustega maamajas? Ning küsimustega, mis elu enese kulgemisest meelele tõusevad? Ega vist eriti suurt polegi. Lõhe on vahel väiksem, vahel suurem ning mõnes teadusvallas märgatavam kui teises, kuid siiski tajutavana kogu me kultuuriilmas olemas. Tubli eestlane teeb teadust enam-vähem samamoodi nagu ta kauge esivanem mõisategu. Keerab tööpäeva lõppedes auditooriumi lukku, lülitab arvuti välja ja unustab tavaelus tarbetud mõistekonstruktsioonid kiiresti ja valutult. Ning kui veel kevaditi muld lõhnama hakkab – konflikt metonüümia ja porgandipeenarde, intentsioonide ja lõokeselaulu vahel kasvab siis määratult ja hingel hakkab vägisi valus.
Tõdemus, et suur osa meie teadus- ja kultuuriinimestest elab lisaks normeeritud ja ühiskondlikult tunnustatud elule ka üht teist salaelu, oleks sobiv ettekääne ja lähtekoht “eestipärase teooria” loomiseks.2 Sest siit saab sündida mõte, et need poolused tuleks me kultuuri tunnetusväljas mingil viisil üheks tervikuks siduda ning seeläbi kultuur terveks ravida. Säärasest sünteesist oleks kasu ilmselt nii meie õhtumaisele mõttele, mis vahetust ja elulähedasest olemisest uusi ideid ammutaks, kui ka maamõttele, mis kaasaegses ja peamiselt kirjasõnakeskses maailmas eluõiguse võidaks.
Tegelikult on sel salaelul väljund kirjasõnasse pikka aega olemas olnud. Teadusliku keele asemel on küll mõjuvatel põhjustel kasutatud peamiselt kirjanduslikku ning tulemusedki on seetõttu liigitunud pigem publitsistika või esseistika kui teaduse valda. Viitan siin autoritele nagu Fred Jüssi, Aili Paju, Tiit Leito ja Rein Kuresoo. Osa teoste kaudu ka Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski ja kaks Masingut, Viktor ja Uku. Liigitada nende tekstid looduskirjanduse alla ning lugeda seega kultuuriuuringute seisukohalt ebaoluliseks oleks ilmne ja põhjendamatu ignorantsus. Sest need autorid ei kõnele mitte ainult loodusest, pigem kõnelevad nad inimesest looduse sees või inimesest maailma sees, kasutades lugeja suunamiseks isiklikku kogemust ja läbielamisi. Siin antakse isiklik selginemine ja äratundmine kirjasõna abil edasi, pööratakse lugeja sõnade abil õigesse suunda ja õigel viisil vaatama. Sellisel väljendusviisil näib olevat teatavaid olulisi sarnasusi ammuste aegade rituaalidega. Hinnatud vanad targad mehed ja naised annavad edasi kogemuse, milles nad ise on äratundmisele jõudnud, ning sõnagi näib omandavat pigem šamaanitrummi rolli, häälestades lugejat märkama sedasama, mida tajub kirjutaja.
Ent võibolla peaksime me tagasi minema päris algusesse. Küsima, mil määral on alused, millest õhtumaine teadustraditsioon lähtub, üldse ühildatavad siinse elukogemuse ja soome-ugri keeleruumist väljakasvava maailmatajuga. Näiteks on õhtumaise loogika üheks lähtekohaks eeldus, et asjad ja nähtused on iseendaga identsed, et A=A ja B=B ning et need A-d, B-d ja C-d on enam-vähem kindlapiirilised ühikud, mida on võimalik asetada vastavusse teatud mõistetega. Hiljem on mõistega opereerides aga omakorda võimalik jõuda uue teadmiseni. Kas eeldus, mis markeerib asjade ja nähtuste püsivust ja ühest loomust, on üldse mõttekas ja usaldusväärne sedavõrd looduslikult mitmekesises ja ajaliselt muutusterohkes keskkonnas. Paigas, kus puud-põõsad võivad olla nii haljendavad kui raagus, nii pungi ajamas kui lehti langetamas; kus mõnikord päevad on heledad ja palavad ning siis jälle talumatult külmad ning pimedad ja kus järvede-jõgede peal saab aeg-ajalt sõita paadiga, siis jälle suuskadega. Maal, kus inimpõlve jooksul saavad saartest poolsaared ja lahtedest järved; kus taimestik ja loomastik on kogu aeg muutunud ning riigivõim ning sellest tulenevalt kogu ühiskondlik orientatsioon vahetub sajandi jooksul nii umbes neli korda. Kus see püsivus siis on? Ainus asi, mis ehk A mõõdu välja annab, on Põhja-Eesti paerannik, mis on ühesuguse ja enamvähem kindlapiirilisena püsinud sellest ajast peale, kui me esimest korda põldu üritasime künda.
Samuti tuleks küsida, mil määral soomeugrilane meis üldse suudab tõsiselt võtta ja uskuda, et kindlapiiriliste ehk diskreetsete mõistetega manipuleerimine võiks talle anda mingi tõeliselt tähendusliku teadmise maailma kohta. Lääne mõttelugu on kujunenud suuresti sellest eeldusest lähtudes, mistõttu ses kohtab lugematuid katseid täiustada mõistesüsteemi ja sellega opereerimise reegleid. Alates Zenoni paradoksidest ja nende lahendamispüüdudest kuni George Dalgarno, John Wilkinsi, Gottfried Wilhelm Leibnizi ja teiste katseteni luua universaalne, vastuoludest vaba keel. Kategooriad ja mõisted ning nende õigesti määratletud definitsioonid on läänelikus maailmapildis läbivalt kesksel kohal ning nende kombineerimisest, täpsustamisest ja ümberhindamisest loodetakse lahendusi ka tänase maailma probleemidele.
Kuid mõistete omavaheline kombineerimine loogikareeglite alusel ei eelda inimese osalust mõistmisprotsessis. Siin ei ole kohta äratundmisele, taipamisele viisil, millest kirjutab Kalevi Kull, viidates “aru saamise väele”: “Kas olete tundnud seda jõudu, mis teisse voolab, kui olete midagi taibanud? Aru juurde saades. … puhas mõistmine, mil ei pruugi olla ainsamatki rakendust, ometi muudab, kujundab inimese ja maailma.”3 Säärane “aru saamine” ei peitu mitte mõistete eneste struktuuris, vaid tekib elektrilahendusena inimese ja maailma, inimese ja looduse vahel, kui teadmisetükike inimese senise maailmanägemise osaks sobitub. Hetk, mil meis peituv soomeugrilane “aru juurde saab”, on alati individuaalne. Õiged sõnad võivad selleni küll viia, kuid jäävad siiski pigem teetähiseks, suunanäitajaks.
Mõistmine, et olulised pole mitte sõnad ise, vaid tunnetuslik arusaamine, milleni sõnade kaudu jõuda võib, põhjendab ka keele kõigi väljendusvõimaluste kasutamist looduse- ja elukogemuse edasiandmisel. Erinevalt läänelikust loogikast, kus igasugune mitmetähenduslikkus kurjast, on mitmeti mõistetavus, poeetilisus ja assotsiatiivsus siin pigem soovitavad, kuna need võimaldavad lugejas, kuulajas esile kutsuda sama tunnet või nägemisviisi, mis autoril meeles. Kõnelemata teistest soome-ugri keeli iseloomustavaist väljendusvõimalustest – onomatopoeetikast ja ideofooniast, mille abil võimalik samuti otseselt viidata tajukogemusele ja (loodus)keskkonnas toimunuvale.4 Olgu eelnev põhjendusena toodud, miks eestipärased mõtisklused maast ja loodusest on ja peavadki olema ikka pigem esseistika kui filosoofia valda kuuluvad.
Ühes lääne teaduskeskustest pärit teooriate ja paradigmadega imporditakse Eesti keele- ja kultuuriruumi pidevalt ka võõrsil sündinud mõisteid ja vastandusi. Milliseid pingutusi võib nõuda siinse keele kohandamine võõrapärastele mõttestruktuuridele vastavaks, teab igaüks, kes on püüdnud tõlkida erialast teaduskirjandust. Keerulisematel puhkudel seisab tõlkija valiku ees, kas luua tõlke tarvis mõistete ja nende seoste uus keelestruktuur või kuulutada tekst üldse tõlkimatuks. Püüdes aga luua eestipärast teooriat, tuleks hetkeks unustada kogu see võõrapärane mõistetelasu; süüvida keelde, iseenda tajusse ning keskkonda, leida eneses heas mõttes pisut fenomenoloogilist vaimu ning luua kirjutisi, mis tuleneksid loomulikult eesti keelest ja selle omadustest. Kirjutisi, milles maakeel end hästi tunneks ning mille teeks tähelepanuväärseks just selles keeles peituv maailmatunnetus
On olukordi, kus kriitikavabalt üle võetud kivistunud kategooriad võivad saada ka otseseks takistuseks arusaamise teel. Lubage mul siinkohal näitena tuua mõistepaari “kultuur ja loodus” vastandus, mida vastuväidetest hoolimata Ameerika öko-paradigmades tänaseni kesksena kasutatakse. Arusaamisele jõudmiseks, et säärane vastandus sai kinnistuda ekspansiivses kultuuris, millel täielikult puudus kogemus kohaliku loodusega ning mille jaoks seega puutumatu, senikogematu looduskeskkond tõesti reaalsena eksisteeris, kulus Tartu ökosemiootikute ringis palju seminare ja vestlusõhtuid.5
Läänes levinud väide, nagu saaks kultuur looduse kirjeldamise läbi mingil viisil endale allutada, kodustada ja anastada, on osutunud eesti kontekstis aga sügavalt mõttetuks. Esiteks pole siinmail viimasel paaril tuhandel aastal niikuinii eriti märkimisväärselt jätkunud inimsilmast, jalast, paadist, vikatist, kirvest või adrast puutumata looduskeskkonda. Teiseks aga pole meil ka kuskilt võtta loodusest puutumata kultuuri, mis seda looduskeskkonda siis allutama võiks asuda. Eesti (maa)kultuur on ajapikku arenenud siinsamas keskkonnas ja seega looduse rütmidest põhjalikult läbi imbunud. Kuid just selle läbiimbumise märkamiseks, looduse peegelduste ja loomade-taimede kirjelduste nägemiseks kirjanduses, kunstis, muusikas ja keeles laiemalt, on võõrsilt pärit vastandus osutunud otseseks takistuseks.
Milline tahes see Eesti oma teooria olema saab või mis valdkonnas seda arendama ja rakendama asutakse, võiks see suuta ületada ja kinni katta tolle kummalise lõhe, mis lahutab meie teaduselus ja tegelikus elus esinevaid arusaamisi. Samuti lähtuda soome-ugri keelte-meelte tunnetuslikust omapärast ning arvestada meie kultuuri suhteliselt tugevat sidusust kohaliku keskkonnaga. Berk Vaher, olles oma hiljutises essees Tartu ja Tallinna kirjandusringkondade vahelised jõujooned paika saanud, jääb kirjutise lõpus roidunult mere äärde tuulega võidu suupilli mängima, suutmata otsustada, kas see, mis ta teeb, kuulub pigem kultuuri või looduse valda. Seegi pole ju paha algus – tegelikult ei ole see üldse mitte paha algus!

TIMO MARAN


1 Vaher, B. 2002. Vihiklased versus vikerlased. Sirp 06.09.02.
2 Pean siin “eestipärasest teooriast” kõneldes silmas üldisemate lähtekohtade ja arusaamade kogumit metatasandil, millest sõltuvad konkreetsed väljundid kasvõi küsimuste näol, mida teadlane oma uurimisvaldkonnas küsida oskab ja oluliseks peab. Olgu siinkohal ka täpsustatud, et jutt käib eelkõige humanitaariast, loodusteaduste sõltuvus kultuuri- ja keeleerinevustest saab mõistatavalt olla märgatavalt väiksem.
3 Kull, K. 1998. Aru saamise vägi. Horisont, nr. 8 lk.19.
4 Soome-ugri keelte võimalikest seostest filosoofiaga on põhjalikult kirjutanud Jaan Kaplinski (Kaplinski, J. 2002. Soome-ugri keeled ja filosoofia. Looming, nr. 2 lk.231 – 248). Arvan, et ükskõik mis edasised arutlused antud teemal peaksid Kaplinski panust väga tõsiselt arvestama.
5 Mõnevõrra jäi see arusaam peegelduma kogumikku “Tekst ja Loodus”, EKS, 2000, toim. T. Maran, K. Tüür.