Vaimudest viidud
Kevadel Berliinis Kuldkaru jaganud Hayao Miyazaki täispikk animafilm “Vaimudest viidud”


Sellekevadine Berliini filmifestival lõppes mäletatavasti ootamatult: Kuldkaru anti korraga kahele filmile. Konkureerinud filmide tavalisest ehk ühtlasemat ja väheüllatuslikumat taset arvesse võttes oli ?ürii otsus mõistetav. Ometi tekitas kompromisstulemus kultuuripressis rahulolematuselaine: valdavale osale kriitikkonnast jäi mõistetamatuks ühe peapreemiapoole määramine jaapanlase Hayao Miyazaki filmile “Sen to Chihiro no Kamikakushi”1 (“Vaimudest viidud”). Loole lisab pikantsust seik, et kuna animatsioonihiiglase Miyazaki uusim linatöö on tavakohaselt hiilgav, ei olnud selle auhindamises objektiivselt võttes midagi skandaalimaigulist; küll aga selles, et festivalile kokkutulnud pressi ja kriitikkonna enamik polnud lihtsalt suvatsenud tulevast laureaatteost vaadata.
Täispika animatsiooni sattumist olulise filmifestivali võistlusnimekirja tuleb üsna harva ette. Isegi Miyazakile, kes on oma senise kaheksa filmiga tõusnud elava legendi staatusesse, oli “Berlinalel” osalemine alles esimene kogemus. Auhindade pälvimine on veel haruldasem: kuni selle kevadeni oli ainsaks kunagi filmifestivalil peaauhinna teeninud animateoseks maailma esimene täispikk joonisfilm, Walt Disney “Lumivalgeke” (Veneetsia festival, 1938). Seega pole kuigi üllatav, et mõnikord festivalidel “päris” filmide sekka eksivaid animatsioone kiputakse sisust sõltumata autsaideriteks lugema. Miyazakist mööda vaadates tegi Berliini festivalipress siiski piinliku vea.
61aastase Hayao Miyazaki karjääri ja saavutuste põhjalikumaks valgustamiseks pole siinkohal ruumi: tegu on monograafiaid vääriva teemaga. Omamoodi tunnustav on ka olulise turujõuga animatsioonigigandi Disney käitumine: Disney on juba ammu omandanud Miyazaki stuudio toodangu levitamisõigused, ent sellest, kui minimaalselt neid seni kasutatud on (“Vaimudest viidud” linastub näiteks vaid kümnes USA linnas), aimdub soov kardetavasti tugevamat konkurenti oma territooriumilt eemal hoida. Disney kompanii pealik Michael Eisner ise on tunnistanud, et tema võsukesed eelistavad Miyazaki “Naaber Totorot”2 (väga tõenäoline pretendent kõigi aegade parima lastefilmi tiitlile) ükskõik millisele Disney filmile.
Idoliseeritavaima elusoleva animatsiooniautori tööprintsiibid on lihtsad. Miyazaki ja tema väike stuudio Ghibli toodavad ainult kõrgekvaliteedilisi täispikki joonisfilme, töötades projektist projektini. Kuna tegevus on töömahukas ja kallis, sõltub stuudio eksistents tulemuste edukusest. Kui valmis film piisavalt sisse ei tooks, poleks stuudiol ressursse järgmise tegemiseks. Re?issöör, käsikirjutaja ja kunstnik Miyazaki ei saa seega endale lubada ühtki tipptasemest nõrgemat filmi. Tema loomingu pingeritta seadmine on liiga keeruline ülesanne, ent kompaktne, vahetu ja haarav “Vaimudest viidud” kuulub kahtlemata Miyazaki mõjusaimate tööde hulka. 2001. aasta juulis linastunud film teenis Jaapani kinodes rohkem kui 30 miljardit jeeni, põrmustades senised kassarekordid, ning tõi Miyazakile kodumaiselt filmiakadeemialt tema teise aasta parima filmi auhinna.
“Vaimudest viidud” jälgib Chihirot, 10aastast jaapani tüdrukut, kes eksib tavalisest maailmast alternatiivsesse, vaimude ja jumalustega asustatud maailma, täpsemalt Aburaya-nimelisse suurde kümblusasutusse, mille üle valitseb nõid Yubaba. Yubaba äris ümmardavad konnade, tigude, ämblike ja tahma kehastunud vaimud, kellele sealne raske töö on ainsaks võimaluseks füüsilist eksistentsi jätkata, igal öösel sadu maailma kaheksast miljonist jumalusest. Lõksusattunud Chihiro õnneks on nõid kunagi vandunud, et annab Aburayas tööd igaühele, kes küsima tuleb, ning ei saa järjekindlalt tööd nõudvat plikat seega kohe põrsaks ega söetükiks moondada.
Filmi on korduvalt võrreldud Carrolli “Alice’iga imedemaal”, ent “Vaimudest viidud” pole seosetu ekslemine mööda irreaalset keskkonda. Lool on selge siht: enese maksmapanek täiesti konkreetses, ehkki ähvardavas ja võõras maailmas, liitlaste leidmine ja väljapääsu otsimine, millele lisandub Miyazaki keskmisest otsesem armastuslugu. Nagu Miyazaki puhul tavaks, jätkub filmis ainest kümnete ja kümnete lehekülgede pikkuseks analüüsiks.
Sisulise ja teostusliku imetabasuse mõttes on “Vaimudest viidud” Miyazaki loomingu kontekstis võrdlemisi konventsionaalne. Tema filme on lihtne ära tunda tegevuse eripäraselt küllusliku, detailirohke ja kauni taustruumi järgi. Selleski loos on Miyazaki vesi, taevas ja loodus ilusamad ning interjöörid huvitavamad kui ehtsad. Spetsiifiliseks jooneks, mis paistab mitmetes tema töödes, on sügav kiindumus Euroopasse. Tinglikud fantaasiamaailmad, kuhu ta armastab paigutada oma tegelasi, näivad alatihti kummaliselt tuttavad, täpsemalt, neis leidub mõndagi Miyazakile reisidel silmajäänust. Nii vilksavad tema filmides muuhulgas Walesi kaevanduste, Vahemere ranniku ja Stockholmi kombineeritud ja töödeldud peegeldused. “Vaimudest viidud” näiteks sisaldab kohta, kus hooned paistavad väljastpoolt mõne arhailise Ungari talu moodi, kuid sees troonib suur kummi ja paljude läikivate potikaantega pliit, nagu Lindgreni-raamatute illustratsioonidel (Miyazaki valmistas ette Pipi-teemalist filmi, ent ei saanud lõpuks selle tegemiseks autori luba). Ent toas, oh üllatust, leiduvad lisaks rootsi pliidile ka vokk, kangasteljed sini-punasetriibulise riidega, mis meenutab üsna ühemõtteliselt eesti rahvariideseelikuid, ja üht-teist muudki tugevalt siinse vabaõhumuuseumi järele lehkavat. Soopõhja-nimelise kandi maastikki tundub kummaliselt kodune, mis pole seletamatu, kui arvesse võtta, et Miyazaki on reisides ka Eestisse põiganud. 1998. aasta suvel täielikus vaikuses toimunud eravisiidi peaeesmärgiks oli tutvumine Narva ja Sinimägede kandiga kogumaks materjali koomiksi jaoks, mis räägib Teise maailmasõja ajal seal tegutsenud kuulsast saksa tankistist Otto Cariusest.3
Lisaks visuaalse külje äratuntavusele iseloomustavad Miyazaki filme mitmed läbivad sisulised eripärad. Ta loob pealtnäha mängleva kergusega põhjalikke, eneseküllaseid fantaasiamaailmu, mis toimivad oma sisemise loogika järgi, mõjudes märksa veenvamalt ja pingevabamalt kui George Lucase vastavad ponnistused. Usutavust ja sügavust lisab Miyazakile tüüpiline hea ja halva vahekorra mõistmine suhtelisena. Kurjus ja headus pole midagi must-valget, vaid on näivad ja sõltuvad vaatepunktist, mis omakorda loo arenedes muutub. Erandlik on seegi, et Miyazaki eelistab oma peategelastena tüdrukuid, arvates, et nende elu on huvitavam.
“Vaimudest viidu” kandev teema, võõras keskkonnas võimenduv vastuolu kohanemise ja eneseksjäämise vahel, on tähtsama või kõrvalisemana esinenud üsna mitmes tema filmidest, sama kehtib vaadeldava reaalsuse ja une vahekorra kohta. Ehkki filmi lõpus on selgeid viiteid toimunu reaalsusele, võib “Vaimudest viidut” ometi käsitleda unenäoteemalise loona ning see on ka üks teose huvitavamaid külgi. Filmi struktuuris on mingi hämmastav, fundamentaalne sarnasus pika ja põneva unenäoga. Muu hulgas lendava ja sügavikku kukkuva Chihiro emotsioonis, reaktsioonides ja eneseületamises aimdub unenäokäitumise veidrat tinglikkust, samuti tegutseb ta korduvalt unenägudes tüüpiliste seletamatute, ent kindlate teadmiste ajel. Vaimudemaailma ruumis ja maastikus omakorda valitseb teatav unesarnane ebakonkreetsus, veniv sisemine loogika, mis ajuti kisub sürreaalseks. Kell liigub huupi, näiteks saab pärastlõunast hetkega öö. Aburaya hoone osutub seestpoolt oluliselt suuremaks ja keerulisemaks kui väljast arvata võiks. Vihmasaju järel muutub kaljul asuv Aburaya saareks keset ookeani, selle jalamilt mööduv rong aga sõidab endistviisi, ehkki vee all. Rongisõit läbi üleujutatud maastiku on ilmselt üks kogu Miyazaki loomingu poeetilisemaid ning mõjusamaid lõike. Unenäolist muljet süvendab Joe Hisaishi võrratu muusika.
Miyazaki filme täidavad üleloomulikud ilmingud ja olendid ning erinevate nõiduse- ning mütoloogiaelementide loomingulised kombinatsioonid. “Vaimudest viidu” vaimudemaailma mängureeglid ja mõnedki nüansid meenutavad Ottfried Preussleri “Krabatit”. Neid täiendab levinud mütoloogiline kontseptsioon nime ja identiteedi seotusest: et oma alluvaid kontrollida, sunnib Yubaba nad unustama oma tegeliku nime – nimega koos aga lähevad kaduma eneseteadvus ja vabaduse lootus.
Standardse Miyazaki filmi juurde kuulub keskkonnateadlikkuse teema. Seekord ei täida see kogu filmi, ent selle esitlemisele pühendatud lõik jõejumalaga mõjub seda efektsemalt. Elemendiks, milleta lennukikonstruktori perekonnast pärit Miyazaki naljalt läbi ei saa, on lendamine. Kuna selles filmis lendavad vaid draakonid ja linnud, on tema kiindumus keerulistesse mehhanismidesse lennumasinate asemel kuju võtnud näiteks Aburaya veevarustus- ja küttesüsteemis. Pea igas filmis suudab Miyazaki leida koha ka oma lemmikloomadele – sigadele.
Tekkivat kompotti pole alati lihtne ?anriliselt määratleda. Tema tööde poolusteks on surmtõsised, dramaatilised ja saagalikud fantaasiad ning helged südamlikud lastefilmid ja komöödiad. “Vaimudest viidud” sisaldab üht-teist mõlemast äärmusest, ent pole õieti kumbki. Lapstegelastele ja koomilistele elementidele vaatamata on filmis palju kohutavat ning hoomatav allegoorilisus seostub Miyazaki tõsisemate töödega. Eskapistliku ja puhuti sürreaalse varjundiga fantaasiaseikluse taustal arvustab ta enda kohta tavatult otseselt reaalset Jaapani ühiskonda.
Allegooria võtmeks on Miyazaki loomingus seninägematu kaasaegse Jaapani etüüd, mis filmi avab. Chihiro satub hätta, kuna tema vanemad toimivad vales kohas tarbimisühiskonna loogika järgi. Ka fantaasiamaailmas asuv Aburaya, kuhu ta satub, on arhitektuurselt keskkonnalt Miyazaki keskmisest jaapanipärasem (selle aluseks on konkreetne miljöökaitseala Tokyos, tänav vanade linnamajade, -äride ja kümblusasutusega, mis on säilinud suuresti tänu Miyazaki toetusele). Aburayat kujutatakse tarbimiskeskseks muutunud Jaapani mudelina, kus segunevad klientide ülbitsev laristamine ja pugejalike teenindajate halvasti varjatud väiklus, mis varjutavad kõik mõistlikud ja inimlikud väärtused. Yubaba ajab äri põhiliselt selleks, et elada mõttetus luksuses ja hellitada oma gigantset last asjadega, mida too ei vaja. Mitmed tegelased hülgavad igasugused kombed, uskudes raha kõikvõimsusesse; kujukaim neist on üksildane, poolnähtamatu ja näota koletis Kaonashi, kes avastab Aburayas, et kullaks moondatud pori võib talle osta igatsetud täheleanu. Loomulikult saab see kõik Miyazaki reeglite kohaselt vaid halvasti lõppeda. Miyazaki lugu on valm ökonoomsuse, eneseväärikuse ja traditsioonilise viisakuse säilitamise vajalikkusest. Chihiro pääsemise aluseks on tarbimisühiskonna loogika trotsimine: ta ei võta rohkem, kui tal parasjagu vaja on, ega puutu asju, mida ta oma eesmärkideni jõudmiseks kasutada ei saa.
Filmi vahest skandaalseim seik peitub Aburayat kaunistavates punastes laternates. Need on otseseim viide aspektile, mis on “Vaimudest viidu” analüüsides sisuliselt maha vaikitud, vaatamata sellele, et nii Miyazaki kui Ghibli tegevjuht Toshio Suzuki on seda Jaapani Premiere’ile antud intervjuus ise nimetanud. Ehkki filmis ei paista suurt midagi kahtlast (Chihiro ei satu hoone klientidekorrustele), läbib “Vaimudest viidu” allegoorilist ühiskonnakirjeldust seksitööstus. Kümblusasutuse nime kasutatakse tihti muu meelelahutuse pakkumist varjava eufemismina ning Aburayas töötavatel tüdrukutel pole valikut, nagu hulgal noortel naistel kaasaegses majanduskriisist haaratud Jaapanis. Kõik Aburayat külastavad jumalused on meessoost ning ühtmoodi koletislikud.
On loogiline, et animeeritud vormi tõttu eeskätt toreda lastefilmina käsitletava loo tagamõtte laiem esiletõstmine oleks autori moralistlikule lähenemisele vaatamata turunduslikus mõttes suitsiidne. Leidub ka neid, kes näevad vaikuse põhjust selles, et Chihirot ihaleva Kaonashi tegelaskuju heidab taolises valguses Miyazakile endale teatava lewiscarroll-liku varju. Igal juhul paistab juhtum punaste laternatega kinnitavat, et Miyazaki filmide sügavus pole mitte ainult suurem, kui arvata osatakse, vaid võib olla koguni suurem, kui näha tahetakse.

MARI LAANISTE

1 Rahvusvahelises levis rohkem tuntud kui “Spirited Away”.
2 “Tonari no Totoro” ehk “My Neighbour Totoro”, 1988.
3 “Doromamire no tora/Mudased Tiigrid” ajakirjas Model Graphix 1998-99, 32 lk.