Lõpmata ülev Bella
 
Vene kultuurilugu kipub eestlase ajus üha enam ähmastuma. Just jõudnud Keeles ja Kirjanduses, seega akadeemilises väljaandes, nimetab professor Jüri Talvet Anna Ahmatovat ja Ossip Mandelštami sümbolistideks. Ehkki teada ju, et akmeistidena asetasid nood end sümbolistidega kardinaalselt vastakuti, püüdes luua sootuks realistlikumat esteetikat. See ei loe, et Ahmatova verivärske algajana veidi aega Brjussovi-Bloki mõjutustes kirjutas. Kui nooruskatsetusi primaarseks pidada, siis peaksime näiteks Tammsaaret impressionistiks kutsuma. Või raiub Talvet laia laastu – üks vene luule hõbeaeg puha?
Alles nädalake tagasi luges Aleksandr Kušner Kultura kanalis üht oma luuletust, milles poeetilise positiivsusega nimetab hulka vene luuletajaid läbi ajaloo, sealhulgas ka Ahmatovat ja Mandelštami, ja vastandab sellele üllale reale pahad sümbolistid-egoistid.
Muidugi pole kuigi mõistlik üht voolu teisest etemaks kuulutada, ent ma mõistan Kušneri põlastust sümbolistide vastu, mitmed tähttegijad neist jõudsid end eetiliselt või poliitiliselt kompromiteerida: Brjussov, Blok ja Belõi näiteks.
Kušner luges eetris luulet mitte niisama, vaid Bella Ahmadulina 65. sünnipäeva puhul. See pooljuubel tõi Bellõtška hetkeks taas pildi peale. Sõrmed sõrmustest rasked, kurnatud poetessinäol ajastute ränkus. Ei, ega ma ei ironiseeri, mulle on Ahmadulina aastakümneid meeldinud. Jumal on teda läbi eluloo justkui kätel kandnud. Ta on saanud näidata punariigi vastu avalikku trotsi, samas kõigist kõrvetustest enam-vähem puutumatuks jäänud. Trükiproovi tegi ta ajalehekeses nimega Metrooehitaja, ent mõne aasta pärast tunti teda kui noort kordumatu omapäraga poetessi. Kui ta kirjandusinstituuti astus, teadsid professorid juba enne vastuvõtueksameid, et õppeasutusse pürib keegi erilise jumalaandega tütarlaps. Ent 1959. aasta kevadel visati ta koolist välja. Bella keeldus alla kirjutamast kirjale, mis sõimas Boriss Pasternakki. Sügisel võeti Bella aga ootamatult instituuti tagasi ja ta lõpetas selle hiilgavalt.
Kuuekümnendate algus tõi endaga kaasa enneolematut. Stalinismist vabanenud ja progressivaimust elektriseeritud rahvas vaimustus noorest, värskest, julgest luulest, mida uus poeetide põlvkond rõkkavalt pakkus. Hiiglaslikesse kontserdisaalidesse ja staadionitele trügis kümneid tuhandeid õhevil kuulajaid kui estraadile astus kuulus nelik: Jevtušenko, Ro?destvenski, Voznessenski, Ahmadulina. Vahel ühines nendega Bulat Okud?ava. See oli vene luule Rolling Stones, nagu öelnud Brodsky. Ja rahvas ahmis iga värssi, iga kujundit, iga riimi.
Sellele kõmulisele ajale tagasi vaadates on Bella arvanud, et asi polnud sedavõrd luules kui pöördelises ajas. Inimestes pulbitses rahutus, nad uskusid siiralt, et poeedid suudavad kõige lühemalt ja mõjuvamalt anda vastuseid neid erutanud küsimustele.
Samas ei märgatud, kuivõrd erines Bella poistest. Jevtušenko tegi väsimatult silmi ametlikule poliitikale, Ahmadulina oli aga apoliitiline, isegi antipoliitiline. Ehkki ülev. Kušner nimetab teda Der?aviniks seelikus, sest Bella luuletused on sisuliselt oodid. Mitte küll keisrinnale pühendatud, vaid lihtsatele asjadele me ümber. Näiteks on ta kirjutanud terve tsükli grammofonidest, mida ta nüüdne mees kollektsioneerib.
Muide, ka Bella abielud on olnud ülevad ja kõik muidugi kuulsustega. Temaga on kooseluvoodit jaganud Jevgeni Jevtušenko, Juri Nagibin ja Boriss Messerer. Viimasega on partnerlus püsinud veerandsada aastat ja mina küll ei tea teist poetessi siin taeva all, kes oleks oma kiilaspäisele ametlikule abikaasale nõnda palju kiindunud luulet pühendanud.
Messerer pihtis hiljuti kusagil, et Bellaga tutvudes polnud ta ühtegi tema luuletust lugenud. Mitte ainsatki. Ta kohtas Bellat kui lihtsalt kaunist daami. Ja õppis ahvatlevat naist ja selle luulet tundma sünkroonselt. Kuratlikult võimas võimalus.
Nõukogudeaegu tegi Bella mitmeid meeletusi: sõitis Gorkisse Sahharovi juurde, astus välja kõigi dissidentlike kirjanike kaitseks, avaldas end piiri taga. Ta on käitunud kindlameelselt kui mees, samas jäänud alati salapäraseks naiseks. Need mõlemad poolused vaatavad vastu ka ta luulest. Klassitsistlik kainus ja dramaatiline romantism. Lisaks akmeistlikku asjalisust. See kokku võiski ajada segadusse nõukogulikud represseerijad, kes ei teadnud, kust otsast Bellale ligineda. Meestega mõisteti karmilt käituda, naisvaenlastega ka, aga Bella oli kuidagi eriline.
Hiljuti pihtis keegi Ahmadulina tuttavatest meestest telekas, et Bellaga kõneldes tahab ta alati püsti tõusta. Ja siis märkab, et nad vestlevadki püsti seistes. Vaat nõnda ülev on Bella.

VAAPO VAHER