Selle artikli kirjutamise ajal pole veel kolmas voor toimunud, sellest räägib juba järgmine Sirp. Seega kahe esimese vooru muljeid.
I voor toimus EMA kammersaalis, mis ju üliõpilastele kodune paik, seetõttu polnudki väga üllatav, et seda küllaltki lahtiseks mängitud kapriisset Steinwayd taltsutati väga osavalt. Kui paar liiga kahvatut ja üks ülearu forsseeritud esinemine välja arvata, kõlas kõigi esimeses voorus mänginute kava kultuurselt, nii-öelda parimatele eesti klaverikooli traditsioonidele vastavalt. Olgu siinkohal öeldud, et rahvusvahelistel konkurssidel, kuigi tipud on ehk kõrged, kuuleb palju ebaühtlasemat üldpilti.
Kõigil 32 osavõtjal oli pakkuda viimistletud Bachi prelüüd ja fuuga (tundub, et nii kvaliteetne polüfooniamängimine on meie kohalik eripära), loomulikult eristusid mõned esitused suurema musikaalsuse, sügavuse ja detailirohkusega, olgu siinkohal esinemisjärjekorras nimetatud Nele-Eva Steinfeld, Mai Ots, Ebe Müntel, Age Juurikas, Kristiina Golik, Liisa Hirsch, Irina Zahharenkova, Ave Kruup, Ann Reimann, Margus Riimaa, Mihkel Mattisen ja Liivi Suurmaa.
Ka etüüdide üldine pilt oli üllatavalt tore – klaveriõpilaste keskmine tehniline tase paraneb aasta-aastalt märgatavalt. Oli lausa erakordse üleoleku ja musitseerimismõnuga mängitud etüüde, nimetaksin neist (jälle esinemisjärjekorras) Age Juurika Liszti “Õhtused harmooniad” ja Rahmaninovi es-moll op. 39, Mihkel Polli Liszti “Tuisk”, Sten Lassmanni Liszti “Mazeppa” ja Skrjabini cis-moll op. 42, Kristiina Goliku Skrjabini E-duur op. 8, Liisa Hirschi Skrjabini gis-moll op. 8, Jekaterina Fjodorova Skrjabini Des-duur op. 8, Irina Zahharenkova Rahmaninovi fis-moll op. 39, Naily Saripova Debussy “Pour les cinq doigts”, Margus Riimaa Liszti transtsendentne f-moll, Mihkel Mattiseni Chopini cis-moll op. 10 ja Debussy “Keerulised arped?od”.
Sugugi mitte niisama ilus polnud aga pilt Viini klassikute sonaatidega. Suurimaks pähkliks osutus enamikule võistelnuist aeglase osa mõtestamine, sellele aga toetub teatavasti kogu klassikalise sonaaditsükli ülesehitus. Ei tea, kas on praeguse aja elutempo liiga rahutu, kõiksugu mobiiltelefonid, arvutid ja muud mänguasjad muusikaõppijate (ja ka õpetajate) meditatiivseid võimeid pärssimas. Ka kiiretes osades jäi tihti puudu aristokraatlikust Viini joonest, kus range liikumine nõtkusega kavalalt põimuma peaks. Eredana mällu sööbinud terviksonaate pakkusid Nele-Eva Steinfeld, Ebe Müntel, Age Juurikas, Liisa Hirsch, Irina Zahharenkova ja Margus Riimaa (huvitav, et selles loetelus on esindatud pea kogu konkursil osalenute vanuseskaala, see on justkui vastuväiteks väga levinud arusaamisele, et muusika mõistmine on miski, millega alles vanas eas võib kokku puutuda). Ülejäänud esitustes oli, kellel rohkem, kellel vähem, ilusaid momente. Mõistetavalt oli neid, kes enese arendamise raskel teel olid valinud (umbes sajast valida olnust) enda tunnetuslaadile ja mõtlemismahule ebasobiva sonaadi, ning neidki, kes ei suutnud konkursi närvilises meeleolus täie vabadusega musitseerida.
II voor toimus Estonia kontserdisaalis ja siin selgus, et suurt saali täis mängida polegi nii kerge, selleks peab lisaks 200protsendilisele valmisolekule meisterlikult kohandama ka oma kõlakäsitlust, lisaks peab väga suur ja selge olema see miski, mis on nootide taga – muusika mõte. Sellise mõõdu järgi võttes õnnestus esinemine tõeliselt Juurikal, Zahharenkoval, Riimaal ja Mattisenil, kes pakkusid hetki, mis erakordseina kogu eluks meelde jäävad. Eriti tahan esile tõsta Irina Zahharenkova esitatud Chopini 24 prelüüdi. Iga prelüüd peenelt läbi töötatud ja tunnetatud, suutis ta luua erilise, lausa uskumatu terviku, mõtestades tõelise kunstnikuna just prelüüdide hõrke erinevusi, samuti toimisid meisterlikult eri pikkusega pausid prelüüdide vahel. Margus Riimaa Prokofjevi VII sonaadi esitus tõi suure sugestiivsusega välja selles teoses peituva traagika (milline teine osa!) – pianistil jätkub tähelepanu nii tervikdramaturgia jälgimiseks kui ka paljude vahvate rütmi- ja harmooniadetailide märkamiseks. Chopini II sonaadist mõjusid enam I ja III osa. Mihkel Mattiseni Skrjabini II sonaadis oli olemas hingestatud kõlamaailm I osas ning väga hoogne ja samas nõtkelt kõike kaunist märkav II osa. Schumanni “Humoresk” pakkus samuti nii oma hasardiga nakatavaid hoogsaid lõike kui kauneid lüürilisi hetki, ehk jäi pisut arenguruumi kogu selle laiali valguma kippuva terviku kooshoidmisel. Age Juurikas võlub suure haarde ja jõulise, kuid samas väga loomuliku kulgemishooga. Klaveri kõla on tal eriliselt tüse ja selge, täites suurt saali, ilma et kuulaja peaks kõrvu kikitama. Ei meenu, et Schumanni “Sümfoonilisi etüüde” oleks nii kompaktselt kuulda saanud. Teose lõppedes mõtlesin, kas tõesti juba läbi. Rahmaninovi II sonaat, mida Age Juurikas juba korduvalt avalikkusele on esitanud, oli oma tuntud headuses seekord siiski veidi detailidest ülelibisev.
Mainimata ei taha jätta ka kahte väga noort ja ühte lausa alaealist ülimalt andekat pianisti – need on EMA esimese aasta tudengid Sten Lassmann ja Hando Nahkur ning muusikakeskkooli 9. klassis (!) õppiv Mihkel Poll. Kõik kolm jõudsid finaali ja kõigil kolmel on Eesti olude kohta erakordselt arenenud klaverimängutehnika ning nooditeksti haaramise ja mäletamise võime. Selles osas on neil tulevikuks suur kapital juba kogutud, muusika mõtestamise ja hingestamise arendamine muude oskustega võrdsele tasemele oleks minu isiklik idealismist rikutud salasoov. 

Tanel Joamets