Hawking intrigeerib nii humanitaar- kui reaalteadlasi

J. P. McEvoy, Juhatus Hawkingi juurde. Koge, 2002.
Juhatus maailma ühe juhtivama kosmoloogi Stephen Hawkingi juurde on ühtlasi ka juhatus kaasaegse täppisteadusliku maailmamõistmise juurde. Tegemist on teejuhiga eelkõige füüsika, matemaatika ja kosmoloogiaga mitte kokkupuutuvatele inimestele.
Raamatu on koostanud ajakirjanik J. P. McEvoy ehk füüsikateadusest väljaspool seisev inimene. Kuiva valemijada ja erialastest terminitest kubiseva käsitluse asemel leiab lugeja eest hoopis koomiksiraamatu. Samas ei saa väita, et koomiks ei võiks täppisteaduslikku maailmavaadet edasi anda. Pigem vastupidi – klassikalisedki füüsikaraamatud on pikitud jooniste, skeemide ja diagrammidega, mida võib samuti pidada omalaadseks koomiksiks. Tähelepanuväärsem on siiski asjaolu, et raamat üritab ka teadusajaloolist tausta edasi anda. Keskkoolifüüsikast võib pahatihti jääda mulje, et teadus on midagi etteantut või midagi lõpetatut, mis on kaasajal kogu aeg olemas olnud. Samuti keskendub raamat teadlaste isiksustele, mis teeb lugemise just humanitaarile huvitavaks ning arusaadavamaks. Liiatigi ei saa isiksuste mõju ja omapära teaduse ajaloos tähtsusetuks pidada. Allpool püüangi selgitada, miks üks haritud humanitaar peaks ennast kaasaegse täppisteadusliku maailmakäsitlusega kursis hoidma.
Väidetavalt tingis Hawkinsi mõttekäikude erilisuse tema füüsiline puue. Liikumisnärvide progresseeruv kahjustus ei lasknud tal matemaatilisi tuletuskäike üles kirjutada, vaid tehted tuli teha peast. Kui teaduse arengut mõjutas üksikisiku mõtlemise erilisus, siis miks mitte ei võiks mõni humanitaarteadlane saada uut inspiratsiooni, tutvudes tema jaoks tavatu maailmakäsitlusega. Humanitaare ja reaalteadlasi vaadates jääb tihti mulje, et tegu on kahe erineva või koguni vaenuliku leeriga. Füüsik peab filosofeerimist ajaraiskamiseks ja luuletaja vaatab füüsikut kui tundetut kuivikut. Kõnealust raamatut saab kindlasti tõlgendada kui katset kahte leeri teineteisele lähendada. Spekuleerida saab ka võimaluse üle koomiksi vormis “Juhatus Heideggeri maailma” välja anda, mis võiks innustada füüsikuid näiteks teistsugusele ajakäsitusele tuginevat füüsikat rajama.
Humanitaarile peaks siiski kaasaegse füüsika ja kosmoloogiaga tutvumine andma aimu eelkõige tänapäeva ajavaimust. Viisist, kuidas maailma seletatakse. Olgu füüsika ja tegelikkuse suhtega, kuidas on, küll aga ütleb füüsika midagi tänapäeva kaasaegse inimese maailmavaate ja ka oluliste küsimuste kohta. Toimus ju uusajal pööre inimese mõtlemises, kus “suurte” küsimuste juurest (oleva esmased või ka viimased printsiibid) pöörduti “pisiasjadega” tegelemise ehk ümbritseva maailma poole. Teiste sõnadega pööre metafüüsikast füüsikasse. Füüsika sai teaduse etaloniks eelkõige seetõttu, et matemaatilised meetodid on seal kõige tõhusamalt rakendatavad ja ka eksperimendiga kinnitatavad. Tõsi küll, algselt loodeti leida teaduse fundamentaalsed printsiibid endiselt filosoofiast ja teoloogiast. Sisuliselt oli tegu alternatiiviga “suurte” küsimusteni jõudmisel. Hiljem arvati teadus saavat vundamendi iseendast ja terviklik maailmapilt pannakse kokku füüsikakeskselt. Hawking tundub olevat jõudnud ringiga tagasi keskaja suurte küsimusteni. Samuti napib tal oma väidete tõestamiseks eksperimente. Põhjus, miks Hawking ei ole veel Nobeli preemiat saanud, peitub just selles, et Nobeli preemia nõudeks on teoreetiliste avastuste eksperimentaalne kinnitamine. Kosmoloogias tegeletakse tihti universumi väga kaugete piirkondade ja nii algsete printsiipidega, et eksperimentaalne meetod osutub võimatuks. Seega on Hawking jõudnud ühe jalaga metafüüsika radadele. Ring on täis saanud.
Seda oletust kinnitab ka Hawkingi teooriate vastukaja avalikkuses. Katoliku kirik näeb Suure Paugu teoorias kooskõla jumala loomisaktiga, kasutades seega teaduse autoriteeti omalaadse jumalatõestuse koostamisel. Sellised spekulatsioonid metafüüsika, teoloogia ja füüsika ristumiskohas on kahtlemata humanitaarinimeste jaoks paeluvad. Huvitaval kombel ei ole “Juhatuses Hawkingi juurde” üldse käsitletud Jaan Einasto töid galaktikate superparvede korrapärast. Ilmselt on see tingitud Einasto grupi alles hiljutisest läbimurdest teadusavalikkusesse. Kuid galaktikaparvede paiknemise korrapära peaks intrigeerima arutelu, kes või mis on selle korrapära tekitanud.
Vanakreeka päritolu sõna kosmos tähendas algselt teatud korrastatust. Kas ei ole teaduslik käsitlus jälle spiraali mööda algusesse tagasi jõudnud? Hawkinsi käsitluse aluseks on siiski range matemaatika, mille võidukäik maailmatunnetamisel algas planeetide liikumise ennustamisega. Kas ei aseta kirjeldatud meetod äkki olemise fundamentaalküsimuste järele küsimiseks liiga kitsast raami? Äkki tasuks neutraalsel vaatlejal säilitada feyerabendlik hoiak? Paul Feyerabend (1924 – 1994) oli teadusfilosoof, kes nimetas oma arusaamist teadusest epistemoloogiliseks anarhismiks (kr. episteme ‘teadmine’). Feyerabendi arvates ei ole teadusel kui teatud maailmakäsitlusviisil õigust eelistatud seisundile. Sama võib ka kitsamalt mingi kindla meetodi kohta öelda. Vahest siinkohal oleks tegu väljakutsega just humanitaarvaldkonna inimestele leida alternatiivseid maailmatunnetusmeetodeid.
Hawking ise on heitnud katoliku kirikule ette seda, et Galileo Galileilt pressiti inkvisitsiooni ähvardusel välja lahtiütlemine heliotsentristlikust maailmapildist. Hawking ise on pidanud taluma teiste teadlaste isiklikul tasandil solvanguid julgete ideede eest. Seega tundub feyerabendlik metodoloogiline liberalism olevat küllalt sobiv vältimaks teaduse muutumist inkvisatsiooni-sarnaseks monstrumiks, mis iga originaalse idee lämmatab.
Seega ei ole kindlasti Hawking ise lõplikku tõde leidnud, vaid esindab ühte teatavat maailmatunnetamise koolkonda, mis pakub ajaloolises perspektiivis kultuuriloolist huvi.

MARTIN BAHOVSKI