Pidusöök täies hoos 
Lühiülevaade kõige uuemast luulest

Eesti luules on erk vaim ja uued tuuled käinud ikka hoogudena – nii kümne, paarikümne aasta takka. Viimased silmapaistvamad tõusulained olid kassetipõlvkondlased (“Närvitrüki” väljaanne nende sabas ehk tolle aja võimsaima debüüdina) ning Hirohalli (eriti KMS ja Kivisildnik) kamp ja punkliikumise hääletorud (Trubetsky, Merca, Tamme, Vaik jt.), tüdrukutekassett sinna otsa (Ats (Aidi Vallik) , Liisi Ojamaa, Triin Soomets, Elo Viiding ). Mis muidugi ei tähenda, et ajaperioodi ei jääks löövaid üksikdebüüte nagu Doris Kareva, Priidu Beier, Max Harnoon, Kalev Kesküla, Indrek Hirv jt.
Üheksakümnendail, vabariigi esimestel aastatel, tekkis aga kultuurielus mingi üldine tardumus. Muidugi tuli rehabiliteerida ning selgeks õppida kõik see, mis vanal halval ajal kurja tsensori näppudesse kinni jäi. Anti välja Trapee?i, Moguèi kogud, mitme klassiku luulevalimikud. Kaunid kunstid tegid pea täispöörde poliitilisest anga?eeritusest esteetikakesksesse lähenemisse ning raske on kedagi selles süüdistada. Ei saadud ju enam liigse apoliitilisuse (st. “riigitruudusetuse”) eest noomida või karistada, aga polnud ka otsest vaenlast, kelle vastu lahingusse astuda. Ehk tundsid loomeinimesed nüüd oma missiooni lõppu. Heaks näiteks võib pidada armastatud rahvaliku poeedi Hando Runneli vahepealset luulekogu “Üle Alpide” – Laulva revolutsiooni päevil sõnaseadjate esirinnas seisnud mehel polnud äkki midagi öelda, raamatuks sai valatud telliskivipaksune tühjus.
Paljud varem debüteerinud, eriti kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse noored autorid ilmutasid ajavahemikul 1992–998 siiski väga häid raamatuid; Villu Tammelt ei ilmunud küll ühtki kaante vahele paigutet teost, ent teda tasuks esile tõsta ainsa järjekindla sotsiaalse poeedina, kelle laulutekstid juba XX sajandi viimase kümnendi hakul uue ühiskonnakorra puudusi kritiseerisid ning esile tõid. Uue, sündiva luule ajast andis ehk teravamalt märku Kalev Kesküla “Vabariigi laulude” sari.
Üheksakümnendate keskpaiga pealaineks võib pidada impressionistlikku, euroopalikku mõtteluulet, hilissümbolistliku traditsiooni jätkamist. Selle laadi esindajaid on üle Euroopa Ühenduse ja väljaspoolgi vahest sadu tuhandeid. Aga kaua sa kuulad või loed musta fuugat heljumas tumeda vee kohal sajandite igirõskes tolmus, lisaks pole neis tekstides enamasti sellistki emotsionaalset laetust.
Ühesõnaga, tekkinud olukord kirjanduses ei rahuldanud enam kedagi: potentsiaalne turg oli maha mängitud esteetikakeskne maailmapilt lähtus suhteliselt turvalisest impressionismist ja arbujalikust traditsioonist, mitte aga ekspressiivsematest, teadvustamatumaid või ka intellektuaalsemaid vahendeid kasutavatest suundadest; ühiskond jõudis üsna kiiresti sügavasse kriisi. Siiamaani pole paljud taibanud, et kapitalism ning läänelik elulaad pole ehk üldse eestlastele sobivad lahendused – kirjandus seda peaaegu ei kajastanud. Luulet on alati peetud omalaadseks indikaatoriks, mis suudab kiiresti reageerida teravale valule ning aja muutumisele. Seekord võttis taastulemine pisut aega.
Siit-sealt on läbi käinud ebamäärane termin “aasta 1997 põlvkond”, mis üritab hõlmata peamiselt kolme rühmitust: tol aastal esinemistega tähelepanu tõmmanud ning Contra võimsalt orbiidile lennutanud Tartu NAK, oma esimese kogumiku “Üheksavägine” ilmutanud Tartu semiootikute ja filoloogide pande Erakkond ning Taanilinnas TPÜ ühe eesti filli kursuse ümber kogunenud seltskond, kes aastajagu hiljem end TNTks kutsuma hakkas. Kolme suure rühma paralleelne tulemine kirjandusse põhjustas päris palju poleemikat kambavaimu tähendusest ja rühmituse mõttest kirjanduses, ent Eesti traditsioon on juba selline, et tegelikult pole olemas näiteks mingeid Arbujaid ja arbujalikuks nimetatakse keskeltläbi alverlikku maneeri; sama toimub Visnapuu ja Underiga Siuru luulest kõneldes. Ühtset, end kunstilise ja mõttelaadilise tervikuna manifesteerinud ning sellisena ka tegutsenud rühma kirjandusloost vahest võtta polegi.
Uus Tartu NAK loodi tegelikult justnimelt organisatsiooniks, mantlipärijaks, kuid aja jooksul on ta omandanud rühmituslikud jooned. Rühmituseks võib igatahes pidada nn. NAKi raskekahurväge: Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Veiko Märka, Jaan Pehk, Contra, Wimberg (liitus NAKiga pärast TNT lagunemist). See NAKi osa moodustab omalaadse rändava luuletsirkuse, mis rahvaliku huumoriga, uuema rahvalaulu poeetikat matkiva laadiga (enesemääratlus: etnopunk), päevakajaliste teemade käsitlemisega ning julge ja riivatu esinemismaneeriga tublisti populaarsust on kogunud. Aga NAKist on välja kasvanud/kasvamas ka sellised autorid nagu süngevõitu ekspressiivne modernist François Serpent, ründava laadiga seksuaalsust ning argipäevajampsi vaatlev Irja Vaher, pahempoolne ja kriitiline Vahur Afanasjev. Olulisimaks võib pidada aga seda, et Contra oli uue luule esimene staar, kelle tekste meedias ka laiemalt kajastati, kes omandas suurema hääleõiguse ühiskondlikul tasapinnal ning võitis luulele tagasi turgu. NAK andis mõnda aega välja “Noorte geeniuste” sarja, mille tase oli suhteliselt kõikuv. Sarjas ilmusid ka Merca ja Tamme esimesed uued kogud üle kümne aasta.
Erakkond on NAKile tahes-tahtmata vastandnähtuseks, neilt on ilmunud kaks kogumikku (“Üheksavägine”, “Harakkiri”) ning hulgaliselt peetrusliku võtmelogoga märgitud luulekogusid. Kaks silmahakkavamat joont on sügav semiootiline ning mänglev lähenemine tekstile, keelele (Aare Pilv, Berk Vaher, Kalju Kruusa, Mehis Heinsaar) ja peen, täpne ümbritseva maailma (looduse) taju (Kristiina Ehin, Kalju Kruusa, Mathura, Timo Maran, Lauri Sommer); paar autorit on sügavamalt huvitet religioonist (Mathura, Sommer), vähe esineb kokkupuuteid kaasaja ühiskonna, linnaelugu. Erakkonda võib pidada esteetikapõhiseks rühmaks, kes julgeb keele- ja tekstikatsetustes senisest kaugemale minna.
Tallinnas tegutsenud TNT lagunes kiiresti kaheks suuremaks rühmaks. Esimene ja tuntum neist (Wimberg, Ivar Sild, Marie Myrk, Hedda Maurer, siinkirjutaja) peab elukogemust, tegelikku maailma ja armastust, ühiskonnas toimuvat peamiseks inspiratsiooniallikaks, eesmärgiks äratada inimesi mõtlemisele ja tundmisele, nende tekstid haaravad sageli mingi killu argipäevast või ka mõnest suuremast protsessist ning kasutavad selle kujutamisel groteski, ekspressiivset kujundipagasit, naturalistlikku laadi, huumorit, autorite stiil on väga erinev. Ühtsema grupi moodustavad suhteliselt traditsioonilist mõtte- ja muljeluulet kirjutavad autorid Neeme Põder, Mihkel Bravat, Jana Lepik, peamiseks erinevuseks saavad mõned vorminüansid.
Lisaks suurematele rühmadele eksisteerib Tallinnas veel Õigem Valem, kuhu kuuluvad aforist Jan Kaus, iroonilis-romantilist laadi viljelev Fagira D Morti, ühiskondliku pilguga Juku-Kalle Raid ning Kalju Kruusa (tunduvalt sotsiaalsemate tekstidega kui Erakkonnas), neilt on üheskoos ilmunud üks rühmituse nime kandev luuleraamat. Lisaks kõiksugustele rühmadele leiab hulgi üksikuid hunte nagu geniaalsuse auraga ümbritsetud Piret Bristol, Kirsti Oidekivi, Asko Künnap, Valdur Mikita¹, kelle nägemisvõime ning keeletaju annavad uuele luulele palju juurde. Nende autorite puhul pole enam põhjust kahelda eesti luule täisväärtuslikkuses kogu kosmopoliitse kultuuri valguses.
Noorte luuletajate seas on praegu seega väga palju tugevaid autoreid, väga palju erinevaid keelevõimalusi ning nägemusi, eriti võimas on näha stiiliskaala laienemist, võrreldes senise traditsiooniga. Luule on sedavõrd põnev ning mõned luuletajad meedias pidevalt esil üht või teist laadi poleemikaga (nt. Berk Vaher, Jaak Urmet/Wimberg, Ivar Sild, Contra), et Eestis on prominentne end luuletajana (või kirjanikuna) määratleda – näiteks Janek Mäggi ja Heiti Kenderi riimiponnistused ja Rain Lõhmuse projekt Kaur Kenderiga.
Meedialt on palju tähelepanu pälvinud isegi põrandaaluse Urdu ajakirja esimeste numbrite minitiraa?id ning nii mõnedki löövamad luuleõhtud, uue ajastu luuletajad nagu lunastaksid oma sõnamaagiaga selle vaimunõtrust põdeva riigi. Aga kui kauaks? Selline kirjanduselu nagu praegu Eestis on Lääne viimase aja praktikas suhteliselt harv nähe ning eelkõige tuleb siin hea sõnaga meeles pidada ka sellist ainulaadset moodustist nagu Kultuurkapital. Huvitav, kas Euroliit muudab midagi – kas kõik need kirjutavad noored, võitlejad (küll erinevate maailmade eest) jäävad alles ka sääl. Mina ei tea, mis supi või pajaroa nad kokku keeravad. 

JÜRGEN ROOSTE