Leo Metsar Tšehhis kõrvuti Thomas Manniga

Kirjanik ja tšehhofiil Leo Metsar on tšehhi keelest eesti keelde tõlkinud aukartustäratava hulga raamatuid ja tugevdanud oma tegevusega Tšehhimaal huvi eesti kultuuri vastu.

6.jpg (10770 bytes)

Leo Metsar. FOTO: Aldo Luud/Eesti Päevaleht

Miks valisite oma huvialaks just tšehhi kirjanduse eestindamise?
See oli tegelikult juhus. Aastal 1957 otsustati hakata välja andma Loomingu Raamatukogu. Öeldi, et kui keegi midagi tõlkida oskab, siis mingu toimetusse ja andku ennast üles. Mina mõtlesin, et võiks proovida saksa keelega. Läksin kohale, aga toimetaja Otto Samma ütles, et saksa keelest tõlkijaid on neil maa ja ilm. Võttis siis nimekirja ette ja vaatas – tšehhi keel on vaba. Ütlesin, et mina ka seda ei oska. Samma vastas, et mis siis, Tartu ülikoolis loetakse seda, mine kuula loenguid, võta Èapek või Hašek kätte, neid on tõlgitud igasse ilma keelde, ja mis seal siis on. Nii asusingi kuulama ülikoolis kursusi ja Karel Èapekit tõlkima. 1957. aastal ilmus minu esimese tšehhi tõlkena Èapeki valimik “Jutte ühest ja teisest taskust”.
 
Mida ja keda teatakse Tšehhimaal eesti kirjandusest?
Tookord läks see asi väga edukalt, eesti kirjandus oli väga populaarne. Näiteks ilmus seal Enn Vetemaa “Eesti näkiliste välimääraja”, millele Macura pani juurde märkuse, et keda huvitab, palun pöördugu tema poole. Tulemus – 500 kirja!
Eesti kirjandus oli seal väga populaarne, sest – tee mis tahad – me oleme siiski sellise lääneliku hõnguga. Kui tõlgiti ära minu raamat “Keiser Julianus”, sattus see mingisugusesse lääne sarja. Nii et raamatupoes olin riiulis kõrvuti koos Thomas Manniga! Täielik huumor. Aga maha see müüdi. Vaadati, et pole vene nimi ka. Just 1968. aasta sündmused olid venevaimustuse maha jahutanud, siis sai teisi mehi kah tutvustatud. Tammsaaret pandi viis köidet tšehhi keelde ümber, Macura kirjutas veel põhjaliku analüüsi.
Kui algas taasiseseisvumine ja Laulev revolutsioon, siis tekkis nii Tšehhil kui Eestil järsk pööre lääne poole, nõnda et praegu pole ei siin ega seal poolel teisega mingit kirjanduslikku kokkupuudet.
 
Mis tunne jäi Bogdan Trojaki ettekannet kuulates? Kas tšehhi kirjandus on progressi teel?
On küll, jah. Bogdan Trojak ütles, et neil ilmub aastas umbes 500 luuledebüüti, lisades, et neist on jäävad 40 – 50. Mul tuli kohe meelde Tuglase tuntud lause, et kui kirjandust tahetakse, siis peab makulatuuri olema – ei tohi nii, et mis on kehv, see läheb prügikasti, ja mis on hea, selle anname välja. Nii ütles Trojak ka. Noor põlvkond teeb vägevalt, ehkki on kindel, et püsima jäävad vähesed.
 
Kas Tšehhimaal on Jaroslav Hašek ja tema Švejk sama tuntud nagu meil Oskar Luts ja tema tegelased?
On küll. Hašek on väga populaarne. Sageli kasutatakse ütlust “Švejki mängima” tähenduses “vigurit tegema”: ära hakka siin švejklema! Nagu meil võiks olla: ära mängi Tootsi!
Milline koht on tšehhi kirjanduses Milan Kunderal, kes kodumaalt nii-öelda jalga lasi ja läks elama hoopis Prantsusmaale? Kas seda pannakse talle ka pahaks?
Pannakse pahaks muidugi, sest ta oli ju kindlamaid Nobeli preemia kandidaate. Tema elu on olnud huvitav. Pärast sõda läks ta kaasa kommunistliku liikumisega ja oli parteis, kuid lõpuks pettus selles asjas. 1968. aastal lõi ta kaasa Praha kevades, pärast seda hakati teda pigistama, ta ei saanud enam tööd. Kuidagi õnnestus tal 1972. aastal minna Pariisi loenguid pidama ja sinna jääda, saades hiljem ka prantsuse kodakondsuse. Alguses kirjutas Kundera oma raamatud veel tšehhi keeles, kuid Prantsusmaal elades oli tähtis, et need prantsuse keeles oleksid. Lõpptulemusena olid need nii ära prantsustunud. Nüüd ta kirjutab vist juba puhtalt prantsuse keeles ja tšehhi keeles enam ei tahagi. Ühes intervjuus ütles ta, et ta õppis 20 aastat prantsuse keelt, et prantslaseks saada. Kui nüüd tagasi minna, siis õpi 20 aastat jälle tšehhi keelt ja hakka tšehhiks – siis saab eluaeg otsa. Ei ole midagi teha, tuleb jääda Prantsusmaale. Aga ta peab ennast ikkagi tšehhi kirjanikuks, kuigi passi poolest on prantslane.
 
Kui palju leidub tšehhi kirjanduses kakskultuursust?
Tšehhi kirjanduses on see kakskultuursus põnev. Tšehhimaa asub Euroopa südames, sinna tuleb kokku ungarlasi, ukrainlasi ja teisi, aga saksa kirjanike grupp on kõige silmatorkavam. On terve omaette rühm saksa kirjanikke, kes elasid Tšehhimaal. Kui võtta tähelepanu alla näiteks vana Praha, siis tuleb neid terve hulk, esimene mees kohe Franz Kafka. Siis Rainer Maria Rilke. Ka tšehhi kirjandusloos on omaette peatükk: saksa kirjanikud Prahas.
Neil olid omad kohvikud, ühtedes käisid koos tšehhi, teistes saksa literaadid. Üksteist teati ja tunti, aga koos siiski midagi ei tehtud. Samas, kui Kafka kirjutas, siis saksa keeles küll, aga kõik oli puha tšehhi miljöö. Hoopis midagi muud kui see, mida sakslane Saksamaal kirjutas.

JAAK URMET,
Eesti Päevaleht, Arkaadia