10. mail toimus Tartus seminar varalahkunud andeka kirjandusloolase Rein Kruusi mälestuseks, sedapuhku Tartu ülikooli vene filoloogia õppetooli ja eeskätt Galina Ponomarjova eestvõttel. Täitub ju tänavu 45 aastat Kruusi sünnist ja 10 aastat surmast; kuid tema kirjanduskäsitluse harukordsus – mänglev seiklusjanu, samas faktiline põhjalikkus ja eetiline rangus – võiksid tema nime all võimaldada ka iga-aastasi kirjanduskriitika avangardi mõttetalguid. 1993. ja 1994. aastal ju taolised mälestuskonverentsid järjestikku teoks saidki; ehk õnnestub nüüd sellest traditsioon kujundada.
Kuna Rein Kruus tundis erilist huvi vene kirjanduse vastu ja uuris selle seoseid eesti kultuuriruumiga, toimus ka seekordne seminar kahes keeles: eestikeelsed ettekanded kirjandusmuuseumis, venekeelsed Tartu ülikooli päähoones. Säärane ebakruusilik “segregatsioon” tundus mitmele külastajale õigustatult mõneti kahetsusväärsena – kuid eks olnud see ka kurvalt iseloomulik praegusele kultuuriolukorrale, kus mõlema keele ja kultuuri võrdselt häid tundjaid nappima kipub…
Olles tegelenud just eestikeelse sektsiooni korraldamisega, tean siinkohal kõnelda sinna kuulunud ettekandeist, lootes, et ka venekeelses osas toimunut vääriliselt kajastatakse.
Plenaaristungi avas Rein Veidemann ettekandega “Rein Kruus – eesti kriitika akvalangist”, visandades pildi üsnagi stagnatsioonilisest kirjanduskontekstist, kuhu Rein Kruus 70ndatel sattus. Kruus oli oma põlvkonnakaaslastega sarnaselt irooniline, tundis elavat huvi perifeerse ja arhiividesse peidetu vastu, kohati üsnagi riskantseid samme ette võttes: “kartis nagu kõik, aga kartis teisiti”, ei kartnud iseenda varju. Vene kirjaniku Šumakovi või Siuru ümber tiirelnud boheem Krahe käsitlused on omamoodi teedrajavad oma aususes perifeersete kultuuritegelaste mõtestamisel.
Galina Ponomarjova ettekande “Rein Kruus ja Tartu” esitas Olga Sudajeva. Elulookirjeldusest koorus välja mitu mõneti unarusse jäänud fakti: näiteks Rein Kruusi huvi ulmekirjanduse ja interlingvistika vastu, tihe suhtlus dissident Gabriel Superfiniga. Suhted tolleaegse vene filoloogia õppetooliga olid Kruusil ilmsesti üsnagi vastuolulised – seda tõendas ka ettekandele järgnenud elav debatt vene filoloogide vahel.
Eestikeelse sektsiooni alustuseks vestis Toomas Haug “Isiklikke mälestusi” 70ndate keskpaigast 80ndate keskpaigani. Esmakohtumisel teravkeelse bibliofiilse veidrikuna tundunud Kruus osutus peagi kindlakäeliseks uurijaks, kel juba 21aastaselt oli “elegantne suhe ajalooga” ja kalduvus “piiripäälseks mänguks”. Püsiv huvi Toompeal hoitud eriarhiivide vastu äratas ka Julgeoleku tähelepanu Kruusi suhtes.
Vaapo Vaher pidi kodustel põhjustel paraku seminarist eemale jääma – loodetavasti selgub peagi mõnes kultuuriväljaandes, mida varjab või avaldab intrigeeriv päälkiri “Aleksandr Blok, Hugo Angervaks ja Lili Marleen”.
Kajar Pruul jätkas Kruusi perifeeriahuvi esialgsete märkmetega grafomaaniast mentaliteediajaloo vaatepunktist. Keskendudes viimaste aastate kirjanduskriitikale, tõi ta välja mõiste “grafomaania” erinevaid definitsioone ja kasutusviise. Piirid tsentri ja perifeeria vahel on õigupoolest üsnagi hägused ja sujuvad, kuid totalitaarses ühiskonnas teravduvad ning piiri ületamine kriminaliseeritakse. Vastuseks üsnagi levinud ja sõnaraamatuiski prevaleerivale arusaamale, et grafomaania võrdub ennekõike sisutu paljusõnalisusega, viitas Pruul Saalomon Vesipruulile, kel teksti vähe, kuid pretensioon vaieldamatult grafomaanlik.
Sektsiooni teise poole sisustasid ajalehe KesKus tegijad-autorid – ka Rein Kruus võinuks nende hulka kuuluda! Juku-Kalle Raidi teemaks oli “Vene subkultuurid: romantikast käegalöömiseni, Moskvast Tallinnani”. Põhjalik ülevaade kolme viimase kümnendi vene undergroundist oli vürtsitatud ohtrate koloriitsete tõsianekdootidega ning tervendavalt skeptiline. Subkultuuri kuulumine ühes selle blatnoipoosiga muutus peagi omaette staatusesümboliks nagu parteigi, Julgeolek suretas mässumeele peagi välja just oma ükskõiksusega ning maad võttis mentaliteet, mida iseloomustas võitlus tarakanidega Boriss Grebenštšikovi moodi: “Lähed kööki, paned tule põlema, nad jooksevad ise laiali!”. Nii mõnedki rühmitused, näiteks Mitjakesed, on tohutult legendaarsed kambakesed, kuid neis napib tugevaid üksikautoreid.
Aarne Ruben meenutas Kruusi futurismihuvi ettekandes “Marinetti ja feministid”, kajastades Ameerika feministide psühhoanalüütilist tõlgendust futurismi isa naistevaenulikkusest. Agressiooni naiste vastu võis täheldada ka Kruusi uuritud vene futuristide performanssides; see võis muidugi olla ka vaid sümboolne, rõhutades muu hulgas uue ajastu skepsist rüütliaegade idealismi suhtes.
Niisiis – kirjandus- ja kultuuriloos on endiselt vähekajastatud teemasid, senileidmata seoseid, varjatud ajalõimi, mis tänapäevani välja ulatuvad. Nendest huvitumisel ja nende uurimisel jääb Rein Kruus eesti kriitikute õpetajaks.

BERK VAHER