Kontserdipeegel

Cellissimo 3. XI – 9. XI
Ammu ei mäleta, et ühe nädala sisse oleks mahtunud kolm tšellisti kontserdilaval. Lisadena veel sellele eelnenud Seeli Toivio PLOga Pärnus ja järgnenud isa-poeg Järvid PLOga ning Perttu Kivilaakso Nyyd Ensemble’iga Tallinnas.
Kõnealune nädal algas 3. XI Kadrioru lossis sarjaga “Akadeemiline kammermuusika”. Tõeliselt akadeemiline tšelloõhtu – frakis(!) Raul Seppel (1973) ja pikas tualetis Diana Moik (1977). Soliidselt akadeemilise kavaga: Beethoven, Schumann, A. Põldmäe (esiettekanne) ja F. Poulenc. Ka sellised on tänapäeva akadeemilised noored. Vaatamata noorusele on interpreetidel palju seljataga, eelkõige hästi ja järjekindlalt kasutatud akadeemiline aeg. Lisaks traditsioonilisele kodumaisele TMKK-EMA rööbastele Raul Seppelil professorid E. Testelec (Läti MA) ja V. Jagling (Sibeliuse akadeemia) + meistrikursused W. Bötcher, M. Kliegel, M. Lindström jne. D. Moigi atestaadid on veelgi vägevamad, kui nimetada pooligi: professorid V. Rosenbaum (Longy ülikool Bostonis), R. Goodei, N. Svetlanova, A. Hewitt, A. Valdma, L. Bermann ning nüüd P. Lassmann.
Nagu öeldud, oli kavagi akadeemiline nii sisult kui konstruktsioonilt. Millal viimati kõlasid meie kontserdisaalides Beethoveni tšellosonaadid! Ammugi op. 5 ehk nn. suured sonaadid. Siinkohal on õige teha õiendus: op. 5 nr. 2 on ikka kaheosaline (mitte kolme), Adagio sostenuto e espressivo on ju sissejuhatus Allegro molto piu tosto prestole, mitte iseseisev osa. Seesama tosto presto kui ka II osa, Rondo. Allegros on üsnagi salakavalad tempod. Kui neid liialt nobedasti esitada, võib kaotsi minna esimese osa dramaatika ja teise rondo-vaimukus, mõõdukamalt mängides valgub aga vorm laiali. Absoluutsust ei ole ju, tempo sõltub karakterist ja vastupidi, ehk nokk kinni ja saba ka. Noortel inimestel oli seekord lusti rohkem kui dramatismi ja miks mitte, sest Beethovengi oli 26, kui ta op. 5 esitas koos Jean Pierre Duport’iga. R. Schumanni multiinstrumentaalne Adagio ja Allegro on üsnagi isemängiv, st. objektiivne teos, kus minu maitsele sobiks agoogiliselt mõnevõrra vabam ja pikema dialoogiga Adagio. Hästi sümpaatse kontsertteosega “Rapsoodia” on hakkama saanud Alo Põldmäe. Õigeaegselt on autorile meenunud tšello kantileenne loomus ja kenad registritämbrid. Küllap sealt võib kuulda vihjeid nii hispaania kui eesti temperamendile ja teosele võib ennustada kontserdielu. F. Poulenci Sonaat sobib kroonima iga kava. Noortel inimestel oli võimalus näidata, mida nad oskavad – ja nad oskavad palju. Nii värvi, kujundeid, karaktereid, üleolekut kui ansamblit jätkus selle mastaapse ja meeleolukireva teose suurepäraseks ettekandeks.
Lisaks sobis “Luik”( Saint-Saëns) Kadriorgu. Seppel – Moik on tõsiseltvõetav kooslus ja tundes nende professionaalset järjekindlust on loota akadeemiliste traditsioonide rõõmsat kestmist.
 
ERSO kontserdiseeria “Eesti debüüt” esimene kontsert 8. XI serveeris noort tšellisti Saksamaalt Tanja Tetzlaffi, küllap võis ka parimais aastais läti dirigendi Imants Resnise etteaste ERSO ees esmakordne olla. Ei meenu meie kontserdikavades ka K. Szymanowski sümfooniate ettekandeid, nii et põnevad debüüdid.
Kena ja noor Tanja Tetzlaff on kaugele jõudnud tšellist, kelle käekirja tundub enim mõjutanud kuulus professor Heinrich Schiff. J. Haydni C-duur kontserdis (Hob.VIIb:1) olid põnevamad esitaja enda üsnagi ulatuslikud kadentsid. Selline andantelik Adagio on ehk õigegi, arvestades autori noorust, kuid vähendab oluliselt osa sisulist kaalukust. Üldse oli kontserdi ettekanne veidi igapäevane, kuid seegi arvamus võib ju peituda kuulaja kõrvades. Esitaja enda sõnad, et Kontsert on näiliselt kerge, leidsid kinnitust. A. Dvoraki Rondo esitus oli soojem ja mõtestatum, mida Tetzlaff on ise põhjendanud oma slaaviverd esivanemate mõjudega. Huvitav, milliste esivanematega ta põhjendaks lisaks esitatud J. S. Bachi C-duur “Sarabande” ülipõnevat esitust, mis tekitas suurt huvi ka tema äsjailmunud CD vastu. Läti muusikaakadeemia professor ja Liepâja SO peadirigent Imants Resnis tõestas, et ka naabritel on häid dirigente ja Szymanowski on suurepärane sümfonist ja ERSO suur koosseis väga heas vormis kõigis komponentides. Arvan, et ma ei eksi, öeldes, et ka ERSO nautis sel puhul esitatavat teost, dirigenti ja iseennastki. Sümfoonia annab võimaluse särada solistidel ja gruppidel ning kogu ansamblil, mida ka edukalt tehti.
Kui juba tänane kirjatükk sai nii pealkirjastatud, on vist kohane küsida, mis eksperiment toimub ERSO tšellorühmas, kus I puldi seljataga toimuvad vahetused kiiremini kui hokimeeskonnas ja sel hooajal ei ole veel näod vist kordunud. Nii ei saagi aru, kas meil on tasemel tšelliste vähe või äkki palju.
 
9. XI Mustapeade majas “Klassika koos Klasiga”, kavas Beethoven, solist Uus Tallinna Trio. Ka see kuulub cellissimo raamidesse, sest Tripel-Kontserdi edu on otseses sõltuvuses tšellistist. Ei puuduta täna ettevõtmist lähemalt, kuna see koosneb avalikust kontserdist ja pühapäevasest (17. XI kell 16) ETV saatest, kuid hoiatan – maestro Klas on klass klassikas.

Toomas Velmet


Perfomance ja pidu
Niguliste kirikus anti 8. XI Tallinna Filharmoonia järjekordne kontsert, täpsemalt küll perfomance sarjast “Diplomaatilised noodid”. Seekord kõlas norra nüüdismuusika, mida esitas ansambel Rauno Tageli juhatusel koos norra akordionimängija Frode Hatliga, millele tugines ka Teet Kase koreograafia, kus peale tema väljendas end kehaplastikas ka norra tantsijatar Pernille Bönkan. Etenduse kolmanda komponendi, videoinstallatsiooni autorid olid Ivika Kivi ja Jane Suviste E-meediast.
Etendusele hinnangut andes ei saa mööda tõigast, et see oli mõeldud multimeediaetendusena, kus muusika, tants ja videoinstallatsioon pidanuksid moodustama kunste sünteesiva lavaterviku. Paraku päris nii see siiski välja ei kukkunud. Esiteks jättis küllaltki läbimõtlematu mulje etenduse valgusre?ii, mis ei toetanud kuigivõrd tantsijaid ega võimaldanud mõjule pääseda ka videoinstallatsioonil. Ning videopilt omakorda, niivõrd-kuivõrd silm seda tuhmivõitu ekraanilt üldse eristas, ei seostunud eriti muusikaga. Võibolla polnudki see videokunstnike eesmärk, kuid siis on raske rääkida ka multimeediaetenduse tervikust. Küll aga seostus tants muusikaga märksa orgaanilisemalt.
Samas olid kõik kolm norra komponisti Arne Nordheim, Knut Vaage ja Olav Anton Thommesen esindatud kuulama panevate kompositsioonidega, eriti kaks viimast. Vaage (1961) “Jug Band Rag” stiliseeris üsna leidlikult, kuid samas mitte pealetükkivalt ragtimei liikumisenergiat ning tema järgmisena kõlanud teoses “Transit” kuulis nii sugestiivseid kõlavärve kui läbimõeldud muusikalist dramaturgiat. Omamoodi mõttekaare moodustas sellega ka Thommeseni (1946) “A Concert Chamber”, mille märksõnaks ei tundunud olevat niivõrd traagika, kuivõrd ängistus. Kavalehes oli lugeda, et see on sõjateemaline lugu, kus pillid ründavad lauljat. Ent metsosopran Moonika Sutt näis oma ekspressiivse väljendusjõuga olevat pigem ise “ründaja” rollis, seda isegi oma sensuaalsete ohete-karjetega teose lõpuosas. Teistest solistidest jättis elamuse flötist Monika Mattieseni perfektselt täpsete repetitsioonidega mäng Arne Nordheimi (1931) kompositsioonis “Tractatus”. Ometi peab veel kord toonitama, et etenduse “visuaalne garniir” jäi heale muusikalisele kvaliteedile mõnevõrra alla.
 
Estonias kõlas 10. XI Jüri Alperteni dirigeerimisel Pärnu Linnaorkestri isadepäeva kontsert “Isad ja pojad”, solistideks isade-poegade paarid Teet ja Marius Järvi ning Raivo ja Mihkel Peäske. Kavas isa ja poja Bachi ning isa ja poja Mozarti muusikat, lisaks veel Vivaldi ja Cimarosa teosed. Õhtut juhtis René Eespere.
J. S. Bachi “Aaria” orkestrisüidist nr. 3 D-duur, Bachi üks tuntumaid teoseid lõi õhtu sissejuhatuseks väljapeetult piduliku meeleolu. Carl Philipp Emanuel Bachi Kontserdi klavessiinile ja orkestrile c-moll esitas Lembit Orgse, kes Eespere kinnitusel pärineb samuti põlisest muusikute suguvõsast. Esimeses osas võttis Alperten kohe haaravalt energilise tempo, mis näis aktiveerivat ka klavessiinisolisti. Sealjuures kujundas dirigent orkestri dünaamikat nii paindlikult, et see ei varjutanud vaikse kõlaga klavessiini hetkekski. Orgse mängis esimeses osas ühe sooloepisoodi huvitavalt lüüriliseks – mõnikord piisab ka väiksest tempolisest tagasitõmbest, et pääseks mõjule muusika tundeline toonus. Suuremaid tempolisi vabadusi lubas Orgse endale siiski vaid soolokadentsis.
Vivaldi Kontserdis kahele tšellole g-moll soleerisid Teet ja Marius Järvi. Juba Allegros näitasid kaks solisti nii kiires tempos nauditavalt ühtlast sünkroonmängu kui artistlikke imitatsioonilisi dialooge. Largos oli solistide põhitähelepanu meloodilise kantileeni tundelisel väljajoonistamisel, eriti hingestatult mõjus Teet Järvi mäng kõrges registris. Finaal mängiti tõeliseks karakterpalaks, kus solistide harmooniline ansambel sütitas nii oma artistliku temperamendi kui koosfraseerimise täpsusega.
Teise kontserdipoole alguses rääkis Eespere Domenico Cimarosa (1749 – 1801) kohta huvitava loo. Nimelt võttis kuulus helilooja 1799. aastal osa Napoli ülestõusust, mille eest ta mõisteti surma. “Otsust siiski täide ei viidud, Cimarosa suri mõni aasta hiljem loomulikku surma,” lõpetas Eespere. Tegelikult päris loomulik see surm ilmselt polnud – Hutchinsoni muusikaleksikoni andmetel Cimarosa mürgitati. Nii või teisiti, Raivo ja Mihkel Peäske esitasid seejärel Cimarosa Kontserdi kahele flöödile ja orkestrile G-duur, mille Allegro hoogsas karakteris oli klassikalist elegantsi, elegantselt mõjus ka flöödisolistide artikulatsiooninüansside ühtlus. Eriti väljendurikkalt tuli see esile lühikeses topeltkadentsis. Finaali tantsuline karakter sai aga graatsilised jooned, seda eriti solistide virtuoosselt ja samas esitusliku kergusega kõlanud eredates sooloepisoodides.
Kontserdi lõpetasid Mozartid: esmalt kõlas W. A. Mozarti Divertisment D-duur KV 125a (selle Andantes tahtnuks kuulda “cimarosalikku kergust”) ning seejärel Leopold Mozarti “Lastesümfoonia” G-duur. Eespere kutsus nüüd kõiki lapsi lavale, keda tuli rohkemgi kui Pärnu Linnaorkestris muusikuid – suuremaid ja päris pisikesi, kõigile löökpillid pihku ning rõõmus ühismusitseerimine võis alata. Sümboolne lõpp, kus isad, lapsed ja lapselapsed panid isadepäeva kontserdile lustliku punkti.

IGOR GARŠNEK