Kontserdipeegel
Cellissimo 3. XI – 9. XI
Ammu ei mäleta, et ühe nädala sisse oleks
mahtunud kolm tšellisti kontserdilaval. Lisadena veel sellele eelnenud
Seeli Toivio PLOga Pärnus ja järgnenud isa-poeg Järvid PLOga ning
Perttu Kivilaakso Nyyd Ensemble’iga Tallinnas.
Kõnealune nädal algas 3. XI Kadrioru lossis sarjaga “Akadeemiline
kammermuusika”. Tõeliselt akadeemiline tšelloõhtu – frakis(!) Raul
Seppel (1973) ja pikas tualetis Diana Moik (1977). Soliidselt
akadeemilise kavaga: Beethoven, Schumann, A. Põldmäe (esiettekanne) ja
F. Poulenc. Ka sellised on tänapäeva akadeemilised noored. Vaatamata
noorusele on interpreetidel palju seljataga, eelkõige hästi ja
järjekindlalt kasutatud akadeemiline aeg. Lisaks traditsioonilisele
kodumaisele TMKK-EMA rööbastele Raul Seppelil professorid E. Testelec
(Läti MA) ja V. Jagling (Sibeliuse akadeemia) + meistrikursused W.
Bötcher, M. Kliegel, M. Lindström jne. D. Moigi atestaadid on veelgi
vägevamad, kui nimetada pooligi: professorid V. Rosenbaum (Longy ülikool
Bostonis), R. Goodei, N. Svetlanova, A. Hewitt, A. Valdma, L. Bermann ning
nüüd P. Lassmann.
Nagu öeldud, oli kavagi akadeemiline nii sisult kui konstruktsioonilt.
Millal viimati kõlasid meie kontserdisaalides Beethoveni tšellosonaadid!
Ammugi op. 5 ehk nn. suured sonaadid. Siinkohal on õige teha
õiendus: op. 5 nr. 2 on ikka kaheosaline (mitte kolme), Adagio
sostenuto e espressivo on ju sissejuhatus Allegro molto piu tosto
prestole, mitte iseseisev osa. Seesama tosto presto kui ka II
osa, Rondo. Allegros on üsnagi salakavalad tempod. Kui neid liialt
nobedasti esitada, võib kaotsi minna esimese osa dramaatika ja teise
rondo-vaimukus, mõõdukamalt mängides valgub aga vorm laiali.
Absoluutsust ei ole ju, tempo sõltub karakterist ja vastupidi, ehk nokk
kinni ja saba ka. Noortel inimestel oli seekord lusti rohkem kui
dramatismi ja miks mitte, sest Beethovengi oli 26, kui ta op. 5
esitas koos Jean Pierre Duport’iga. R. Schumanni multiinstrumentaalne Adagio
ja Allegro on üsnagi isemängiv, st. objektiivne teos, kus minu
maitsele sobiks agoogiliselt mõnevõrra vabam ja pikema dialoogiga Adagio.
Hästi sümpaatse kontsertteosega “Rapsoodia” on hakkama saanud Alo
Põldmäe. Õigeaegselt on autorile meenunud tšello kantileenne loomus ja
kenad registritämbrid. Küllap sealt võib kuulda vihjeid nii hispaania
kui eesti temperamendile ja teosele võib ennustada kontserdielu. F.
Poulenci Sonaat sobib kroonima iga kava. Noortel inimestel oli võimalus
näidata, mida nad oskavad – ja nad oskavad palju. Nii värvi,
kujundeid, karaktereid, üleolekut kui ansamblit jätkus selle mastaapse
ja meeleolukireva teose suurepäraseks ettekandeks.
Lisaks sobis “Luik”( Saint-Saëns) Kadriorgu. Seppel – Moik on
tõsiseltvõetav kooslus ja tundes nende professionaalset järjekindlust
on loota akadeemiliste traditsioonide rõõmsat kestmist.
ERSO kontserdiseeria “Eesti debüüt” esimene kontsert 8. XI
serveeris noort tšellisti Saksamaalt Tanja Tetzlaffi, küllap
võis ka parimais aastais läti dirigendi Imants Resnise etteaste
ERSO ees esmakordne olla. Ei meenu meie kontserdikavades ka K. Szymanowski
sümfooniate ettekandeid, nii et põnevad debüüdid.
Kena ja noor Tanja Tetzlaff on kaugele jõudnud tšellist, kelle käekirja
tundub enim mõjutanud kuulus professor Heinrich Schiff. J. Haydni C-duur
kontserdis (Hob.VIIb:1) olid põnevamad esitaja enda üsnagi ulatuslikud
kadentsid. Selline andantelik Adagio on ehk õigegi, arvestades
autori noorust, kuid vähendab oluliselt osa sisulist kaalukust. Üldse
oli kontserdi ettekanne veidi igapäevane, kuid seegi arvamus võib ju
peituda kuulaja kõrvades. Esitaja enda sõnad, et Kontsert on näiliselt
kerge, leidsid kinnitust. A. Dvoraki Rondo esitus oli soojem ja
mõtestatum, mida Tetzlaff on ise põhjendanud oma slaaviverd esivanemate
mõjudega. Huvitav, milliste esivanematega ta põhjendaks lisaks esitatud
J. S. Bachi C-duur “Sarabande” ülipõnevat esitust, mis tekitas suurt
huvi ka tema äsjailmunud CD vastu. Läti muusikaakadeemia professor ja
Liepâja SO peadirigent Imants Resnis tõestas, et ka naabritel on
häid dirigente ja Szymanowski on suurepärane sümfonist ja ERSO suur
koosseis väga heas vormis kõigis komponentides. Arvan, et ma ei eksi,
öeldes, et ka ERSO nautis sel puhul esitatavat teost, dirigenti ja
iseennastki. Sümfoonia annab võimaluse särada solistidel ja gruppidel
ning kogu ansamblil, mida ka edukalt tehti.
Kui juba tänane kirjatükk sai nii pealkirjastatud, on vist kohane
küsida, mis eksperiment toimub ERSO tšellorühmas, kus I puldi seljataga
toimuvad vahetused kiiremini kui hokimeeskonnas ja sel hooajal ei ole veel
näod vist kordunud. Nii ei saagi aru, kas meil on tasemel tšelliste vähe
või äkki palju.
9. XI Mustapeade majas “Klassika koos Klasiga”, kavas Beethoven,
solist Uus Tallinna Trio. Ka see kuulub cellissimo
raamidesse, sest Tripel-Kontserdi edu on otseses sõltuvuses tšellistist.
Ei puuduta täna ettevõtmist lähemalt, kuna see koosneb avalikust
kontserdist ja pühapäevasest (17. XI kell 16) ETV saatest, kuid hoiatan
– maestro Klas on klass klassikas.
Toomas Velmet
Perfomance ja pidu
Niguliste kirikus anti 8. XI Tallinna Filharmoonia järjekordne
kontsert, täpsemalt küll perfomance sarjast “Diplomaatilised
noodid”. Seekord kõlas norra nüüdismuusika, mida esitas ansambel
Rauno Tageli juhatusel koos norra akordionimängija Frode Hatliga, millele
tugines ka Teet Kase koreograafia, kus peale tema väljendas end
kehaplastikas ka norra tantsijatar Pernille Bönkan. Etenduse kolmanda
komponendi, videoinstallatsiooni autorid olid Ivika Kivi ja Jane Suviste
E-meediast.
Etendusele hinnangut andes ei saa mööda tõigast, et see oli
mõeldud multimeediaetendusena, kus muusika, tants ja videoinstallatsioon
pidanuksid moodustama kunste sünteesiva lavaterviku. Paraku päris nii
see siiski välja ei kukkunud. Esiteks jättis küllaltki läbimõtlematu
mulje etenduse valgusre?ii, mis ei toetanud kuigivõrd tantsijaid ega
võimaldanud mõjule pääseda ka videoinstallatsioonil. Ning videopilt
omakorda, niivõrd-kuivõrd silm seda tuhmivõitu ekraanilt üldse
eristas, ei seostunud eriti muusikaga. Võibolla polnudki see
videokunstnike eesmärk, kuid siis on raske rääkida ka
multimeediaetenduse tervikust. Küll aga seostus tants muusikaga märksa
orgaanilisemalt.
Samas olid kõik kolm norra komponisti Arne Nordheim, Knut Vaage ja Olav
Anton Thommesen esindatud kuulama panevate kompositsioonidega, eriti kaks
viimast. Vaage (1961) “Jug Band Rag” stiliseeris üsna leidlikult,
kuid samas mitte pealetükkivalt ragtimei liikumisenergiat ning
tema järgmisena kõlanud teoses “Transit” kuulis nii sugestiivseid
kõlavärve kui läbimõeldud muusikalist dramaturgiat. Omamoodi
mõttekaare moodustas sellega ka Thommeseni (1946) “A Concert Chamber”,
mille märksõnaks ei tundunud olevat niivõrd traagika, kuivõrd
ängistus. Kavalehes oli lugeda, et see on sõjateemaline lugu, kus pillid
ründavad lauljat. Ent metsosopran Moonika Sutt näis oma
ekspressiivse väljendusjõuga olevat pigem ise “ründaja” rollis,
seda isegi oma sensuaalsete ohete-karjetega teose lõpuosas. Teistest
solistidest jättis elamuse flötist Monika Mattieseni
perfektselt täpsete repetitsioonidega mäng Arne Nordheimi (1931)
kompositsioonis “Tractatus”. Ometi peab veel kord toonitama, et
etenduse “visuaalne garniir” jäi heale muusikalisele kvaliteedile
mõnevõrra alla.
Estonias kõlas 10. XI Jüri Alperteni dirigeerimisel Pärnu
Linnaorkestri isadepäeva kontsert “Isad ja pojad”, solistideks
isade-poegade paarid Teet ja Marius Järvi ning Raivo ja Mihkel Peäske.
Kavas isa ja poja Bachi ning isa ja poja Mozarti muusikat, lisaks veel
Vivaldi ja Cimarosa teosed. Õhtut juhtis René Eespere.
J. S. Bachi “Aaria” orkestrisüidist nr. 3 D-duur, Bachi üks
tuntumaid teoseid lõi õhtu sissejuhatuseks väljapeetult piduliku
meeleolu. Carl Philipp Emanuel Bachi Kontserdi klavessiinile ja orkestrile
c-moll esitas Lembit Orgse, kes Eespere kinnitusel pärineb
samuti põlisest muusikute suguvõsast. Esimeses osas võttis Alperten
kohe haaravalt energilise tempo, mis näis aktiveerivat ka
klavessiinisolisti. Sealjuures kujundas dirigent orkestri dünaamikat nii
paindlikult, et see ei varjutanud vaikse kõlaga klavessiini hetkekski.
Orgse mängis esimeses osas ühe sooloepisoodi huvitavalt lüüriliseks
– mõnikord piisab ka väiksest tempolisest tagasitõmbest, et pääseks
mõjule muusika tundeline toonus. Suuremaid tempolisi vabadusi lubas Orgse
endale siiski vaid soolokadentsis.
Vivaldi Kontserdis kahele tšellole g-moll soleerisid Teet ja Marius
Järvi. Juba Allegros näitasid kaks solisti nii kiires
tempos nauditavalt ühtlast sünkroonmängu kui artistlikke
imitatsioonilisi dialooge. Largos oli solistide põhitähelepanu
meloodilise kantileeni tundelisel väljajoonistamisel, eriti hingestatult
mõjus Teet Järvi mäng kõrges registris. Finaal mängiti tõeliseks
karakterpalaks, kus solistide harmooniline ansambel sütitas nii oma
artistliku temperamendi kui koosfraseerimise täpsusega.
Teise kontserdipoole alguses rääkis Eespere Domenico Cimarosa (1749 –
1801) kohta huvitava loo. Nimelt võttis kuulus helilooja 1799. aastal osa
Napoli ülestõusust, mille eest ta mõisteti surma. “Otsust siiski
täide ei viidud, Cimarosa suri mõni aasta hiljem loomulikku surma,”
lõpetas Eespere. Tegelikult päris loomulik see surm ilmselt polnud –
Hutchinsoni muusikaleksikoni andmetel Cimarosa mürgitati. Nii või
teisiti, Raivo ja Mihkel Peäske esitasid seejärel
Cimarosa Kontserdi kahele flöödile ja orkestrile G-duur, mille Allegro
hoogsas karakteris oli klassikalist elegantsi, elegantselt mõjus ka
flöödisolistide artikulatsiooninüansside ühtlus. Eriti
väljendurikkalt tuli see esile lühikeses topeltkadentsis. Finaali
tantsuline karakter sai aga graatsilised jooned, seda eriti solistide
virtuoosselt ja samas esitusliku kergusega kõlanud eredates
sooloepisoodides.
Kontserdi lõpetasid Mozartid: esmalt kõlas W. A. Mozarti Divertisment
D-duur KV 125a (selle Andantes tahtnuks kuulda “cimarosalikku
kergust”) ning seejärel Leopold Mozarti “Lastesümfoonia” G-duur.
Eespere kutsus nüüd kõiki lapsi lavale, keda tuli rohkemgi kui Pärnu
Linnaorkestris muusikuid – suuremaid ja päris pisikesi, kõigile
löökpillid pihku ning rõõmus ühismusitseerimine võis alata.
Sümboolne lõpp, kus isad, lapsed ja lapselapsed panid isadepäeva
kontserdile lustliku punkti.
IGOR GARŠNEK
|