|
|
|
Jumala asjatus ehk Kunstitõest ja Talle tunnistusest Mare Mikofi installatsioonile “Ta kuuleb. Ta näeb” mõeldes
Et Mare Mikofi teoste nähtavale ilmumised on alati sündmused, on kunstisõbralik publik viimase kolme aastakümne jooksul ehk juba märgata jõudnud. Värskema, mõni aeg tagasi Kunstihoone galeriis esitatu tähendus ulatub aga kaugele väljapoole provintslikesse modernamuuseumidesse igaveseks kadunud moodsa kunsti piire juba pelgalt materjali- ja vormikeele poolest. Vähe sellest, nimelt moodustab Mikofi looming tervikuna siinsetest kunstikäsitlustest eemaldunud ehmataja mulje, mis on kahetsusväärne, sest Mikofi uuemas loomingus on märgatav selle olulisima, loomevõimelise indiviidi pidev kohalolek. See ongi Euroopa kunsti sisu ja on kujundanud vaimse ruumi, kuhu õhtumaine kultuur paigutab oma teamised maailma kohta. Seda on nüüd väga raske selgitada või edasi anda isegi neile, kes selle vastu spetsiaalhuvi tunnevad, rääkimata publikust. Nimetatud raskus on oma olemuselt binaarne ja selle kahesuse tülikaima poole olemus on tänapäeva inimese orienteeritus tekstile. Tekstil põhineb maailma korrastatus, mida nimetatakse üldiselt teaduslikuks maailmakäsitluseks ja mis toimib kollektiivse adekvaatsusprintsiibina, olles seejures täiesti sõltumatu konkreetse inimolendi pertseptsioonitasemest, mida nimetatakse hariduseks. Teiseks toimib adekvaatsusprintsiip ka kunstis analoogilisel viisil, luues kollektiivi, mida nimetataksegi publikuks ja mille sees on tavakodanikul võmalus olla kas profaanne lindprii või siis omada asjatundjailt saadud privileegi asjast õigesti aru saada, st. olla lugenud. Siit tuleneb nüüd ka selle ülalmainitud binaarsuse teine pool. Seda nimetetakse kunstiteooriaks ja see on ka tekst. Selle teksti modernseim sisu on kunstniku tembutamisele vähemalt mingisugusegi süntaktilise korra kohustuslikuks tegemine. Kõige parem on, kui teos oleks lausa diskursiivselt käsitletav, sest muidu ei saa teoreetikud enam kunstist aru, seega ei saa aru enam ka publik ja see annab kunstnikule ühiskonna silmis osaduse, mis on täiesti sümmeetriline selle rolliga, mida täidab tänapäeval Jumal – olla totaalselt mõistetamatu. Muide, see ei tähenda tummust.Kaasaegsel kunstnikul lihtsalt puudub võimalus olla kõnekam teda analüüsivast teoreetikust ja see ei ole teab mis tragöödia, võrreldes olukorraga, mis võib kujuneda näiteks teoloogias teoreetiku ja tema analüüsi objekti suhetes. On selge, kes kaotab. Maailm ootab oma tõlgitsejast tarkpea tulekut ja Jumal on ses täiesti asjatu. Mikofi “Ta kuuleb, ta näeb” on maailmatõlgitsus aga kummalisel, kunsti kombel teadvusetul viisil. Teadvusetu sedavõrd, kuivõrd seda ei saada kujutletav narratiivne kord ehk tekst ja kunstnik ise ei vaevugi vahetult analüüsima endast väljuvat loomingut, sest ta ei ole kirjanik ja ausana on looming nagunii seotud kogu kultuuri ja eksistentsiaalse nurgakiviga nende pühimas, vaatamata sellele, et Mikof pole evangelist. See, muide, ei tähenda evangeelse kannatuse puudumist. Täiesti individuaalsena osutub armastusest tingitud valu kirjalikkuse katkemise punktiks kultuuris ja nõnda kohaks, mis jääb väljapoole objektiivset ja igasugust võimalikku filosoofiat sedavõrd, kuivõrd viimane püüab esineda millegi teadusetaolisena. Ja valu, kuivõrd see eksisteerib oma alandavaimas vormis – armastuse reetmisena, leiab end olevat üksi oma kirjeldamatu kannatuse hermeetilises ruumis, väljaspool maailmakogemuse kirjalikkust, minetamata seejuures midagi oma universaalsusest. Vastupidi, nagu armastuski, omandab viimasest tingitud valu oma universaalsuse surma absoluutses õigustamatuses ning armastus, asendades kollektiivse tõe Jumalaga, korra Eluga ja teksti Püha Vaimu immanentse kohalolekuga, moodustades indiviidi jaoks kogu võimaliku kultuuri. Visualiseerituna nimetatakse seda kunstiks. Ja ilmutus, visualisatsioon, on kunsti põhjus ning ka inimkultuuri organiseeriva tekstikorpuse eksistentsiaalne tingimus ja peamine sisu. Selline positsioon tundub olevat ainuvõimalik, et kirjeldada Mikofi viimast uudisteost, mis kujutas endast nelja peakaotusest hõivatud naishinge ühes toas ja viiendana tagaruumi istuvat pimeduses ema, kes tahab sind eestoas nähtust vaikima sundida. Eelöeldule toetudes saab nüüd seda lühidalt teha. See on otseselt mehele suunatud teos sedavõrd, kuivõrd mees on selles maailmas vaimu kandja ja ma pöördungi mehena siinkohal Sinu poole, Mikof, et tänada. See on vist väheseid kordi, kui armastuse reetmist, kui surma põhjust on vaadeldud inimese poolt, evangeelsele vastupidisest suunast. Paljastades autorina oma sisima valu, annad Sa seal ees, nähtaval päevavalguses istuvate ja peaga veiderdavate naistega kõrgeima võimaliku tunnistuse, pühitsedes mitte ainult niiviisi oma elu, vaid muudad suureks ka oma loomingu. Sa tunnistad maailmatarkusega manipuleerivast elust, mis niiviisi reedab armastuse, ja pojakaotuse hirmus hoiatavast emast tunnistad ka, kes teab, et mees, kes ei lange isiksust lahustava reetmiseni, riskib surmaga võõraste käe läbi. Avad surma põhjuse siin maailmas. Mehe seisukohalt vaatleb seda evangeelium ja ilmutus (vt. Manzu reljeefe), milles saab nähtavaks lunastuse kogu idee. Kristus tagab oma surmaga vaimule elu juba siin maailmas, kes reetmisega kohtudes satub suurimasse võimalikku alandusse, valusse, mis asendab endaga kõik muu läbielatu ja mis muudab mälu verre uputatud monokroomsete piltide üheaegsuseks. Vaim ei sure, kuid näeb välja kui tapetu, mida Mikof vaatleb naise ja ema, elusolendite poolt, tunnistades asjalike, osavate ja edukate inimeste vananemisest ja miljonite surmade üksinduste üha korduvast õudusest. ALEKSANDER JAKOVLEV
|
