Mahe, kreizi, pretensioonitu, irriteeriv

pilt
Naise ja Mehe suhet häiriv Kärbes on positsioneerunud erootiliseks massaaziks.

Joonisfilm “Weitzenbergi tänav”. Käsikiri ja lavastus Kaspar Jancis, taustakunstnik Siren Halvorsen, karakterite kunstnik ja konsultant Priit Pärn, kaadri paigutus Kaspar Jancis ja Ülo Pikkov; muusika Kaspar Jancis, animaatorid Tarmo Vaarmets, Antanas Povilionis, Marje Ale ja Ülle Metsur, heli Avo Ulvik, monteerija Kaspar Jancis, produtsent Kalev Tamm. 35 mm, 11 min. Eesti Joonisfilm, 2002. Esilinastus 24. oktoobril kinos Kosmos.

Esimesel vaatamisel, suurel linal nähtuna tundus Kaspar Jancise geniaalsevõitu idee lahjalt ekspluateeritud. Joonisfilmi reklaamiva sloganiga lubatud armastuse nelinurk ja mõrv paistsid poolikult lahendatud. Korduval vaatlusel aga hakkasid venitatud haakumisega järel- ja lõppmäng Jancise määratud struktuuri, “loo loginat” õigustama.
Kohe ekspositsioonis tekib pingekolmnurk, mille nelinurgaks arenedes muutub peategelaste teineteisehuvi vastupidiseks, lisaks keerustub kõrvaltegelaste suhestik. Pinge kulmineerudes ei tohiks vaataja end filmi audiovisuaalsetest ekstsessidest eksitada, neile tähendust otsides pead murda. Kunstiteoses on ju kõik tähtis, aga Jancise linaloos on kõige tähtsamad Mees ja Naine ning neile sekundeerivad Kärbes ja Kala kui nelinurka markeerivad ühikud.
Kohe filmi alguses leiab aset järsk tonaalsuse, koloriidi ja keskkonna vaheldus. Keegi Kärbes lendab kõledalt tindikashallilt tänavalt sooja erksavärvilisse kööki-korterisse. Taustaks rõhuva helilaviini kulmineerumine ja üleminek romantiliseks kammerd?ässiks. Mees on efektne kodukokk, Naine igavleb diivanil, kuni Kärbes temas tunded äratab. Naise ja Kärbse nahapindne suhe muutub erootiliseks kiimlemiseks. Mehe ekvilibristika (toidunõud, king, lill, elektripirn) ja fantastiline akrobaatika ei pälvi Naise mingitki tähelepanu, teda huvitab ainult Kärbes. Taustaks häirivad elektrivibratsioonid ja koleeriliselt oma puuris räuskav Papagoi.
Võõras tiivuline armuke (Kärbes) majas ajab leplikult kolmnurka taluva Mehe jooma, kuid ühes pudelitega leiab ta külmutuskapist (!) ka binokli ning avastab selle palgesse sättides vastasmaja korteris elava Kala. Sellega tekkibki nelinurk, mis on minu arvates oma olemuselt hoopis huvitavam, võimaluste- ja mängurohkem suhete konstellatsioon, kui klassikaline armastuse ja armukadeduse kolmnurk. Naine tunneb kehapindsuse alla levivat kärbsekõdi ja kuuleb tiivasuminat; Mees aga vaatab silmadega, justkui primaarselt mõistusliku ihaga, mis aga halvab keha toolile. Seda märkav Naine peletab Kärbse. Nii, üks on ajutiselt mängust väljas, audis, kuid olemas. Ekspositsioon on lõpuni ekspluateeritud, film poole peal.
Etteruttavalt vahele öeldes ning filmi proportsiooni ja formaati arvestades võin norida, et Mehe köögiakrobaatika ja Naise kärbsenuss neelas liiga palju aega, jättes sellega nelinurga väljamängimisele liiga vähe linaruumi. Kuid just selles “võluvalt häbitus kergluses” (Jan Kaus, TMK nr. 10) peitub Jancise visuaalse esteetika süüdimatu võlu. Las see siis olla, lõppeks on ju Mees ja Naine selle filmi peategelased. Tõesti – nende pindkontuurne vormilahendus on modiglianilik, kahemõõtmeliselt maagiline.
Vuajeristlikult läbi mitme-setme klaasi oma Kala vahtival Mehel pole nüüd mahti minkivale Naisele mingit tähelepanu pöörata. Kahjuks aga jääb vaatajale (vähemalt mulle) arusaamatuks, mis laadi on tema iha selle vahest ehk Kristusliku tähendusega Kala suunas?
Ühes nelinurga muundumisega aktiivseks kolmnurgaks tekivad filmis ähvardavad, otseselt põhikonstellatsiooni tungivad kõrvalsuhted. Kala boss on halvaendeline Tüüp, mingi LRS 153 tähenduse kandja, kes seda salakombinatsiooni paaniliselt varjata püüab, kuna Mees ju vahib Kala, seega ka tausta, kus prevaleerib šiffer LRS 153. Muideks, seda märgistust meeleheitlikult varjates teeb Tüüp sõltuvusseoseliselt astendatud peiteliigutuste ahela, mida võib võtta omaette voolava pisitrikina. Vahepalaks tapjakäelise mafioosniku heldimushetk meenutusega lapsepõlve. Keegi pole siin maailmas sada prossa lurjus.
Korter, kus anumas ujuskleb täiesti staatiline Kala kui märk, pole markeeritud nii halvaendelise muusikalise taustaga, mis saatis filmi käivitanud tänavanurka, väliskeskkonda. Kuid Mehe ja Naise kodust välja jääv ruum on siiski võõras, intriigipunuv ja eluohtlik, mida toonitab ka muusika. Tüüp tellib palgamõrva, sest ta ei tea Mehe ja Kala salasuhtest midagi, vaid kardab ainult oma šiffri pärast.
Naine kõditab varbaga oma Kala vahtivat Meest, annab huulepulgaga sümboolselt ühemõttelise vihje sugutamisele, teeb punasel diivanil viimase peal striptiisi, kuid LRS 153 surmakuul on juba teel. Enne seda märatseb filmi destruktiivse huligaanina mõjuv Papagoi oma lõpliku lõhkumisega ettekuulutava soolo. Ta on mässu adjunkt, sisult kaevanduse kanaarilind, kuid nokast selle ruigav vastand.
Õnneks napilt üle mehe pealae lennates suundub palgamõrvari kuul täpselt Kärbsele ning Jancis on nii diskreetne, et ei hakka Kärbse laipa näitama. Äkki see Kärbes pääses ka? Igatahes pole see välistatud, mingi protsendike ikka jääb.
Niisiis tapeti Mehe asemel Kärbes, Palgamõrvar aga viib oma töö ikkagi lõpuni, õgides Kala akvaariumist. Nüüd aga näitab Jancis räigelt akvaariumipõhja langevat luurootsu. Mehe ja Naise “armukesed” on elimineeritud, kolm-nelinurgaks laiendatud suhtekriis ületatakse, kooselus akommunikeerunud paar libiseb Jancise-pullas värskendatuna taas teineteise embusse. Taustaks filmi läbiv kammerd?ässilik leitmotiiv. Braavo! Aga alles pärast teistkordset vaatamist.
“Weitzenbergi tänav” on ühtaegu mahe ja kreizi, pretensioonitu, kuid samas irriteeriv. Erootika on kruvitud nilbuse piirini, ent ei ületa seda. Film parajalt hingeline, kuid köidab-kütab seejuures ka keha. Tüübikunstnik Priit Pärn pole oma õpilase re?iid ahistanud. Filmi alguse järsult kompleksne üleminek peidab loo arenemise ja lahenduse võtit. Narratiiv pole briljantne, kuid oma “loginas” võluv. Papagoide ja palgamõrvariteta oleks maailm palju vaesem. Kunst on maffiamaitseline LRS 153 armastuse teenistusse rakendada.

TARMO TEDER