Mihkelson uitamas Ahasveerusena 

Ene Mihkelson, Ahasveeruse uni. 
Tuum, 2001.

Ene Mihkelsoni kõige värskem romaan “Ahasveeruse uni” (2001) on juba jõudnud pälvida piisavat tähelepanu ja piisavat auhinnaraha. Romaan on paks (494 lk.), tema läbilugemine võtab aega ja – mis iseäranis oluline – nõuab ka tõsist tööd. Mihkelsonile on ikka ette heidetud “keerukalt” kirjutamist. Aga mida teha, kui selgemini ei saa. Tema nimekaim ja kunagine (kirjandusteaduslik) uurimisobjekt Friedebert Mihkelson Tuglas kirjutas ju ka “keerukalt” – meenutagem kasvõi viimatimainitu toretsevalt väljanikerdatud sõnamaalinguid. Ent olulisem on muu. Olulisem on nn. tegelikkuse ehk tõeluse probleem. See ühendab mõlemat Mihkelsoni. Selles on kahtlemata midagi patoloogilist, ent sellega on nii Ene kui ka Friedebert hädas olnud. Fikseerigemgi siinkohal eesti kirjanduse “mihkelsonide” ühe olulise eripära: neil läheb tihtilugu “elu” “unega” segamini. Teisisõnu, meie “mihkelsonide” tekstid manifesteerivad pidevalt une ja ärkveloleku vahelise piiri pidamatust. Selle piiri “valve” funktsioneerib nende tekstides viletsasti, ja unenägu valgub ellu. Juba ainuüksi praegu kõnesoleva romaani pealkirigi tõstab ühemõtteliselt esile “une”, s.t. unenäo, unelisuse. Ja seda seoses nn. igavese juudi Ahasveerusega, selle Jeruusalemma kingsepaga, kes legendi järgi peab maailma lõpuni rahu leidmata ringi rändama karistuseks selle eest, et ei lubanud Jeesust Kolgata teel oma maja ees puhata. Tolle juudi võimalikku seost kunagise Liivimaa ja Moskvaga selgitabki üks osa kõnesoleva romaani 20. peatükist. Seal on nimelt (lk.150 – 153) ära toodud Tiiu Reimo sulest aastal 1997 ilmunud artikkel Baltimaade Ahasveerusest. Loomulikult on see Ahasveeruse liin üsna otseselt seotud Eestiga. Teoses räägitakse alatihti mingist Kolga lahingust, ja ühes kohas (lk. 341) vilksatab ka sõna Kolgata. Kahtlemata on “Ahasveeruse uni” romaan karistusest.
Eestist räägitakse tekstis mitut moodi. Näiteks nii: “Eesti on väike maa. Mõisu on palju ja vähe. Iga kord, kui kellegi sünnikoha järele küsin, mõtlen kohe, mis mõisa alla see koht kunagi kuulus. Mõtleksin nagu läbi korrapärase üksteise peale asetatud võrgustiku, mille sõlmed omavahel on põimunud. See põiming on sees maastikus, mõisates, taludes. Igal pool on tunda enne-meid-olnute hingust. Ühe unenäodki ilmutavad end teistele, et tõsioludeks nimetatud pinna seest (ja tagant), taevast ja õhust eellaste mõte ei kaoks” (lk. 96). Toodud katkes on keskseks kategooriaks “mõis”, mis mitmuslikult moodustab (identiteedi)võrgustiku – “mis mõisa alla see koht kunagi kuulus”. Kahtlemata on see eesti kodu-uurimise ja kõikvõimalike genealoogiate klassikaline lähtepunkt. Mõis määras. Mõisas sai naha peale. Mõisas oli mõisahärra. Ja nii edasi. Mõis oli võõras, kuid ometi otsustav element eestlaste kujundamisel ennast identifitseerivaks sotsiaalseks nähtuseks. Kuid Mihkelson annab siinkohal ka tüpoloogia, mida võiks isegi poliitiliseks pidada: maastik, mõisad, talud. Kõik. Linna ei olegi! Igasuguse tsiviliseerituse põhilisemaid nurgakive, ladinlikuks artikuleeritud “urbs” on annihileeritud, tühiseks tunnistatud, tühistatud! Kuigi romaanis pesitsevad inimesed liiguvad sageli ka linnatänavail. Niisugune ruraalne on “Ahasveeruse une” maailm, milles “enne-meid-olnud” ehk “eellased” endast jõuliselt teada annavad. Aga nad teevad seda Teise maailmasõja järgses maastikus, mille põhielementideks on (Mihkelsoni jaoks) saanud mets ja surnuaed. Ning siis on seal veel julgeolekumehed, s.t. (tänase Eesti retoorikas) KGB. See on see kurjuse kehastus, mis on ennast Mihkelsoni Eesti maastikku salakavalalt sisse söönud. Muuseas, sada aastat tagasi, Eduard Wilde parematel päevadel (“Mahtra sõda” jne.), oli KGB rollis veel mõis. Aga see selleks. Tuleme tagasi meie Ahasveeruse metsade ja surnuaedade juurde. Mihkelsoni metsades on metsavennad ja surnuaedades surnud. Ja siis see eksistentsiaalse haardega passus (lk. 47): “Kas keegi on üldse jälginud, kui kaua kestab lagunemisprotsess seal all, kuhu ei ulatu päike ega pilk. Kriminalistid ehk on, kui haud mingil põhjusel lahti kaevatakse.” See on romaani võtmekoht. “Ahasveeruse uni” räägib eesti identiteedi lagunemisprotsessist. Romaan räägib eestlaste mentaalse haua (mälu!) lahtikaevamisest. Räägib sellest sotsiaalsest lagunemisprotsessist just seal, kuhu ei ulatu päike ega pilk – Teise maailmasõja järgses mäletamises, mälestustes. Eelkõige vist küll 1990ndate lõpu taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Ja loomulikult on mängus kriminalistid. Neid on mitmesuguseid – alates asjaarmastajast (jutustavast) minast/temast ja lõpetades nn. metsavendade ametlike ja mitteametlike uurijatega.
Teostuslikult koosneb “Ahasveeruse uni” kolmest kihistusest. Esimene on n.-ö. eksistentsiaalne, kus räägitakse eestlane olemise vaevadest Eestis Teise maailmasõja järgsel kümnendil. Selles kihistuses on nii poeesiat kui ka filosoofiat ja see mõjub kokkuvõttes üsna uinutavalt. Teine kihistus käsitleb ühte väga konkreetset 28-liikmelise metsavendade grupi hävitamist NSV Liidu julgeolekujõudude poolt (põhiliselt aastal 1953) ja selle väga professionaalselt läbi viidud operatsiooni võimalikke tõlgendusi 1990ndate lõpu Eestis. See kihistus sisaldab endas mitmesuguseid protokolle, mille autentsuse üle on esialgu raske midagi ütelda. Lugeda on neid igatahes põnev. Kolmas tekstikihistus keskendub aga veidi hamletlikule “tapetud-isa-tapja-otsingule”. Siin võib aimata mitmeid õudseid võimalusi, – muuseas sedagi, et Teine maailmasõda kestab (paljude eestlaste hinges) vaikselt veel edasi: “Ja nii edasi ja nii edasi ning sulud kinni. Aga sulgude sees on ka see arhiiv, kus kirjas reetjad ja reedetud. Reedetud otse ja reetjad kaude, sest toimikud on uue uneaja tarvis kusagil ootel. Salgamine ei muuda midagi. Perekondades varjab end teadmine, mil viisil rasketel aegadel käituda” (lk. 406). Ene Mihkelson ei anna otsest vastust küsimusele, mida teha eestlastega. Õigupoolest ta ei küsigi seda. Sellest hoolimata eestlastega midagi tehakse. Seepärast pole ka muretsemiseks põhjust.

TOOMAS LIIV