|
|
| Venemaa identiteet ja Nato Vaclav Haveli kõne Poliitilisi tekste võib hinnata vastavalt sellele, kas neis on midagi, mis kestab üle pöördeliste sündmuste. Näiteks kas ühe või teise kommentaatori juttu tasub lugeda ka pärast kommunismi kokkuvarisemist Venemaal? Viimase aja sääraseks veelahkmeks on mõistagi terroristlik rünnak Ameerika Ühendriikidele 11. septembril. Selle tagajärjel maailmas aset leidnud muutuste seas on üks silmatorkamavaid Venemaa ning Lääne, iseäranis USA suhete järsk areng. Terrorismivastase võitluse käigus on senised vaenlased saanud peaaegu sõbraks. Sellest kõnelevad niihästi kõige kõrgemal tasemel tehtud poliitilised ühisavaldused ja presidentide kaelakuti poseerimine kui ka territoriaalsed uudsused, näiteks Venemaa soostumine Ameerika sõjaväebaasiga oma “kõhu all” Kõrgõzstanis. Selle tagajärjel tõusevad taas päevakorrale mõned vahepeal jaburana tundunud spekulatsioonid nagu Venemaa astumine NATOsse. Tšehhias ja ilmselt enamikus Ida-, Kesk- ja Lõuna-Euroopa maades, mis on end vabastanud kommunismist, olete sagedasti kuulnud räägitavat, et me kuulume või tahame kuuluda Läände. Et me jagame Lääne väärtusi ja oleme oma pika ajaloo vältel aidanud neid tegelikult kujundada. Et meie sidemed Läänega lõigati läbi osalt Lääne vaikival nõusolekul ja et seepärast on Lääs kohustatud tegema kõik, mis ta võimuses, et aidata meil oma kohale tagasi pöörduda. Mida õieti tähendab “Lääs” selles kontekstis? Esiteks on see üpris selgelt piiritletud geograafiline mõiste, mida me võime nimetada Euro-Atlandi või Euro-Ameerika regiooniks. Kummatigi on Lääs samavõrra või isegi rohkem väärtuseline või kultuuriline mõiste. Läänel on põhimõtteliselt ühine majanduslik ja poliitiline ajalugu ja ühised vaimsed lätted. Sajandeid mõjutasid selle regiooni tsivilisatsioon ning sellest lähtuv eetos kõiki teisi maailma piirkondi ning kokkuvõttes kujundavad need maailma tänast palet. Nagu me nüüd tunnistame, ei eksportinud Lääs üksnes imetlusväärseid saavutusi, vaid tihti enam kui küsitavaid väärtusi, alates teiste kultuuride jõuga mahasurumisest kuni kvantitatiivse majanduskasvu kultuseni – sõltumata selle kvalitatiivsetest kaasnähtustest. Ometi on tänapäeval meie jaoks põhiline see, et Lääs süvendab ja propageerib seaduslikkuse, inimvabadusest lugupidamise, väärikuse ja võõrandamatute õiguste austamise, demokraatliku poliitilise süsteemi, poliitilise pluralismi, tsiviilühiskonna ja turumajanduse fundamentaalseid printsiipe. Selle punktini on kõik suurepärane, keegi ei vaidlusta midagi. Ometigi ma pean tunnistama, kuulates neid lõppematuid arutlusi sugulusest Läänega, meie poliitika läänesuunitlusest ja Lääne organisatsioonide, eeskätt ELi ja NATO kohusest meid kiiremas korras vastu võtta, et ma tunnen mõningat ebamugavust ning nende arutluste alatoon häirib mind. Selle alatooni põhjus peitub varjatud hinnangulisuses, mis kommunismi tõttu on mõistetega “Ida” ja “Lääs” kaasas käinud. Nõukogude võim N.Liidus ja tema satelliitriikides paistis silma niihästi vaimse kui füüsilise rõhumise, julmuse, lolluse, õõnsa monumentalismi ning üldise riikliku tagurlusega, mida serveeriti progressi pähe. Need omadused erinesid nii silmatorkavalt demokraatliku Lääne kultuurist ja jõukusest, et me hakkasime paratamatult tajuma Läänt kui head ja Ida kui kurja. Seega on Lääs muutunud arengu, kultuurilise vabaduse ning korralikkuse sünonüümiks, samas kui Ida on arengupeetuse, julma autoritaarsuse ning üldise korralageduse sünonüüm. On aga selge, et pikemas ajalõikes säärane vastandus ei kehti. Samuti pole see parim lähtepunkt maailma arengute jälgimiseks. Ühtegi maailma geograafilist ega kultuurilist regiooni ei tohi igaveseks ja absoluutses mõttes käsitleda a priori paremana kui teisi. Ma arvan, et “Lääs” peaks järk-järgult taas muutuma hinnanguvabaks mõisteks. See peaks tähistama üksnes selgelt piiritletud regiooni ning üht teatavat liiki tsivilisatsiooni. Sama kehtiks ka “Ida” kohta. Läände kuulumises pole midagi halba, nagu ka selle avalikus kuulutamises. Aga olla läänlane ei tähenda olla iseenesest midagi kõrgemat teistest. Esiteks on valge inimese – eurooplase, ameeriklase või kristlase domineerimise aeg maakeral läbi. Teiseks tõi kommunismi ootamatult kiire kokkuvarisemine nähtavale tõsiasja, et näilise bipolaarsuse asemel eksisteeris maailmas mitmevärviline multipolaarsus. Selle mitmekesisuse aktsepteerimine, üksteise identiteedist lugupidamine on ainus võimalus humaanseks kooseksisteerimiseks, rahuks ja partnerluseks. Samas eksisteerib ometi üks globaalne tsivilisatsioon, mis hõlmab kogu maailma, surub kõikidele peale ühtesid ja samu tooteid, harjumusi ja käitumismalle ning suhtlusmudeleid. See toob meid üksteisele lähemale, aga samas provotseerib natsionalistlikke, fundamentalistlikke või fanaatilisi vastureaktsioone etnilisel, religioossel, sotsiaalsel või ideoloogilisel pinnal. Tänu inforevolutsioonile on kadumas tsensuur ning me oleme omavahel järjest tihedamas globaalses kontaktis. Teisalt võimaldab sama protsess suurt anonüümset tühikut inimliku vastutuse alal. Need kaks tendentsi, bipolaarsuse lõpp ja globalisatsioon, nõuavad meilt radikaalselt uut moodi arusaamist maailmast. Selles on oma koht niihästi tsentralisatsioonil kui ka detsentralisatsioonil. Näiteks kulub oma riikide “energiast” regionaalsetele gruppidele, teine osa omavalitsuslikule tasandile. Need on ühe ja sama nähtuse kaks külge. Üks nüüdisilma kõige tähtsamaid regionaalseid grupeeringuid on Põhja-Atlandi Allianss. Me kõik teame, et see loodi kaitsmaks Läänt Nõukogude ekspansionismi eest ning kommunismi hõlvamiseks. Allianss on selle ülesande ammu täitnud. Ka mina jagasin vanasti dissidentide ja Lääne poliitikute seisukohta, et nõukogude hegemonismi murdumise järel kaotab NATO raison d’êtrei. NATOt hakkab asendama uus pan-euroopalik julgeolekuorganisatsioon. Aga juba 80ndate murranguaegadel sain ma aru, et säärane kava pole mitte üksnes ebarealistlik, vaid ka väga kallis, ebapraktiline ja suisa ohtlikki. Ainus tõhus võimalus on NATOt kui ajaproovile vastu pidanud ning funktsioneerivat organisatsiooni transformeerida ja järk-järgult laiendada. Tänapäeval on NATO ees uued ohud ja ülesanded. NATO hakkab muutuma tõeliseks piirkondlikuks julgeoleku tootjaks – üheks paljudest multipolaarses tulevikumaailmas. Teisisõnu, NATO tunnetab oma identiteeti nagu ka territooriumi, millele ta võib ja peaks laienema. See ulatub Alaskast Läänes Tallinnani Idas. Märgiksin, et pindalalt on see võrreldav Vene Föderatsiooniga ning elanike arvult jääb alla näiteks Hiina Rahvavabariigile. Rahu, partnerlus ning koostöö on võimalikud üksnes nende vahel, kes teavad, kes nad on. Teadlikkus omaenda identiteedist on vältimatu eeltingimus, et hoida teistega häid suhteid. Kui ma ei tea, kes ma olen, kes ma tahan olla, mida ma tahan saavutada, kust ma algan ja kus lõpen, siis mu sidemed oma naabrite ja ülejäänud maailmaga on paratamatult pingelised, täis kahtlusi, ja neid koormab peidetud alaväärsuskompleksist tingitud vajadus bravuurse fassaadi järele. Iseenda mitteusaldamine ja ebakindlus omaenda identiteedis genereerivad vältimatult usaldamatust teiste suhtes, õelate kavatsuste omistamist ülejäänud maailmale ja lõppeks agressiivsustki. Mu daamid ja härrad, te olete õigesti ära arvanud, et nüüd jõuan ma väga õrna teema juurde: see on NATO ja Vene Föderatsiooni suhted. Erinevalt näiteks Mehhikost, Rootsist või Austriast, kes ise ei ole NATO liikmed, aga kel on viimasesse kuulujatega ühine riigipiir, suhtub Venemaa, kes on palju võimsam kui tema NATOsse kuuluvad naabrid ühtekokku, viimaste lähedalolekusse pideva rahutusega ja väga vastumeelselt alliansi laienemisse itta. Ma arvan, et selleks on kaks põhjust. Esimene peitub mõtteinertsuses, mis on pärit nõukogude ajast, mil NATOt kujutati aastakümneid N.Liidu põhivaenlasena. Teatud suhtes see kehtis, sest kuigi NATO-l ei olnud agressiivseid kavatsusi ning ta tõrkus aitamast neid Euroopa riike, kelle territooriumile nende väidetav “sõber” N.Liit korraldas sõjalisi invasioone, ei teinud NATO saladust, et tema lõppeesmärk on kommunismi hõlvamine ja et N.Liit on tema põhivastane. Praegu soovib NATO Venemaaga partnerlust. Aga paistab, nagu Venemaa ei märkaks seda või ei suudaks oimata. Loodetavasti see muutub ajaga, vähemasti siis kui Venemaa uued juhid valivad realistliku kursi populismi asemel, lähtuvad tervest mõistusest, aga mitte suurrahvuslikest kirgedest. Teine põhjus, miks Venemaa suhtub NATOsse negatiivselt, on mu meelest tõsisem. See on seotud Venemaa identiteediga, tema arusaamisega endast. Mulle tundub, et viimase aja märgatavale edenemisele vaatamata on Venemaa ikka jännis probleemiga, millega ta on mu teada maadelnud enam-vähem kogu oma ajaloo vältel. See on küsimus, kust ta algab ja kus ta lõpeb. Mis kuulub loomulikuna ta domeeni ja mis jääb sellest juba väljapoole? Kus ta peaks tõhusalt rakendama oma mõjujõudu ja kust alates ta ei saa seda enam teha. Territoriaalse identiteedi puudulikkusest tingitud vähene enesekindlus võib kergesti anda maad imperialistlikule rämedale retoorikale, nagu me oleme kuulnud ?irinovskilt, aga mis kultuursemal kujul avaldub Venemaal palju laiemal skaalal. Näiteks pean ma peaaegu absurdseks, et nii suur ja võimas maa on häiritud, kui kolm pisikest riiki tema piiril tahab liituda regionaalse grupeeringuga, mida Venemaa ei kontrolli. Või et ta tunneb vajadust rajada enda ümber täiendav sanitaarkordon ajal, mil sajad mandritevahelised raketid Nevadast võiksid mõne minutiga hävitada Moskva – või Uuralitest New Yorgi. Te kindlasti mõistate, et mu sõnad ei ole kantud vastumeelsusest Venemaa suhtes, mingist üleolekutundest või teisalt kartusest Venemaa ees. Ma lihtsalt tahan olla avameelne, nimetada asju õigete nimedega. Aga kas sõprus on võimalik ilma avameelsuseta? Erinevalt paljudest Lääne poliitikutest, kes ebasiiralt lipitsevad Venemaa ees, väidetavalt rahu ja sõpruse huvides, usun mina, et sõprusele Venemaaga aitab kõige paremini kaasa, kui kohtleme teda kui võrdset ja ütleme talle tõtt näkku, ükskõik kui ebamugav see ka oleks. Minu sügava veendumuse kohaselt ei ole Venemaa ära teeninud, et kohtleksime teda kui pidalitõbist, santi või last, kes vajab erikohtlemist ja kelle tujusid, ükskõik kui ohtlikke, tuleb mõista ja sallida. Niisugune kohtlemine toetab Venemaa väärarvestusi ja kahtlasi kalduvusi. Säärane poliitika ei aita ka Lääne riigimehi, lastes neil libiseda mõttetutesse kompromissidesse. Kõikidel maailma piirkondadel on tänapäeval oma probleemid: Venemaal identiteet, Aafrikal vaesus, nälg ja hõimutülid. Lääs seisab valiku ees, kas lasta enda loodud ja vahel teistele jõuga peale surutud tsivilisatsioonil mõne põlvkonna jooksul end hävitada või leida – kusagilt oma tarkuse ja südametunnistuse sügavusest – allikad, kust ammutada uuel tasandil vastutustunnet maailma ees. Seega pole meil põhjust üksteisele etteheiteid teha, aga me kõik peame olema üksteisega avameelsed. Missugused peaksid siis olema NATO ja Venemaa suhted tulevikus? Oleme vahetevahel kuulnud arvamust, et Venemaale peaks pakutama võimalust astuda alliansi liikmeks ja sellise pakkumise puudumine tähendaks diskrimineerimist. Isiklikult minul on üpris raske kujutleda Venemaad NATO liikmena. Veel enam, ma ei leia, et Venemaa liikmelisus kannaks head vilja. Venemaa on hiiglaslik Euraasia jõud, mis jääb mängima edaspidi maailmapoliitikas väga erilist rolli. On tõsi, et osa Venemaast asub Euroopas ning et Venemaa vaimne pärand on avaldanud ülejäänud Euroopale märgatavat mõju, ja vice versa. Aga sellest ei järeldu, et Venemaa peaks automaatselt lülituma piirkonda, mida me nimetame Lääneks. Mitte et Venemaa oleks mingitpidi halvem, vaid lihtsalt seetõttu, et sel puhul kaotaks mõtte nüüdismaailma struktureering, mis rajaneb erinevate selgelt piiritletud regioonide või ajalooliselt väljakujunenud üksuste koostööl. Kui iga asja võib käsitleda kõikjal olevana, oleks igasugune tasakaal häiritud, piirkondlikud organisatsioonid muutuksid lugematuteks ja absoluutselt teovõimetuteks ÜRO koopiateks. On piisavalt sobivaid foorumeid, kus kõige võimsamad maad, sh. Venemaa, saavad omavahel kõnelda – alates ÜRO Julgeolekunõukogust kuni OSCEni – ning on hulk teisi foorume, kus Venemaa hääl kõlaks ühena polüfoonilises kooris nagu Euroopa Nõukogu. Meeleheitlik pingutus integreerida igaühte iga hinna eest kõikjale võib lõpuks viia segaduse ja varinguni. Tõeline tee rahuni käib läbi mõttevahetuse, mida peetakse võrdsetel alustel selgesti piiritletud ja identifitseeritavate üksuste vahel multipolaarses maailmas. Sest kas pole piiride hägusus, s.t. kust üksused algavad ja kus lõpevad, minevikusõdade kõige sagedasem põhjus? On olemas alusdokument, mis loob eeltingimused NATO ja Venemaa vaheliseks tõeliseks võrdsusel rajanevaks partnerluseks. Arvan, et see on õige tee, kuigi seda on siiani vähe kasutatud. See lahendus lähtub üldisest olukorrast maailmas, hajutades üldist jõupotentsiaali, olles ka palju väärikam Venemaale endale, kuna too on de facto asetatud üksinda samale pulgale alliansi üheksateistkümne liikmega. Edasi keskendus V. Havel 11. mail 2001. aastal Bratislava konverentsil “Euroopa uued demokraatiad: juhtimine ja vastutus” peetud kõnes suuresti Baltimaade NATOsse kaasamise vajadusele. Lühendatult vahendanud
|
