Vanu fotosid vaadates

6.jpg (10770 bytes)


Neil, Voldemar Elleri tehtud fotodel on jäädvustatud Karl Pärsimägi ja Johannes Võerahansu Pariisis 1939. aasta kevadel. Vasakpoolsel seisavad nad ilmselt Grand Palais’ ukse ees. Seal avati märtsis 1939 suur Paul Cézanne’i näitus tema 100. sünniaastapäeva puhul. 28. jaanuaril täitus 100 aastat Johannes Võerahansu sünnist, 11. mail saanuks 100seks Karl Pärsimägi.
Võerahansu hoiakus on sel fotol, nagu eluski, härrasmehelikku hooletut elegantsi; Pärsimäest on kohe näha, et tegu on vaese kunstnikuga. Tal on vist sama kuub seljas, mis Wiiralti 1925. aasta õli- ja litoportreedel temast. Käesolevad on viimaseid fotosid Pärsimäest, kelle sakslased vangistasid septembris 1941 Pariisis kui vaenuliku riigi alama ning hukkasid 27. juulil 1942 Oswieçimis. Võerahansu naasis Eestisse juulis 1939 ning suri oma kodus Tallinnas 17. oktoobril 1980.
Pärsimäe loomingus kujutab Pariis omaette peatükki. Ta saabus sinna 1937. aastal novembris üheaegselt Aleksander Vardi, Martin Saksa ja Voldemar Möldriga, kes sõitsid enne aasta lõppu kodumaale tagasi, olles ära vaadanud maailmanäituse. Pärsimägi aga jäi Pariisi, kus elas laenudest, omaste tagasihoidlikust toetusest. Ta töötas Académie de la Grande Chaumière’is kütjana ja koristajana, et tasuta kasutada modelli. Usinalt käis ta ka Académie Colarossis ja Louvre’is – kopeerimas vanu meistreid. Mõned koopiad pärsimäelikus mõistes olid väljas kuue maalija näitusel Tallinnas 1939. aasta sügisel, kus kunstnik esines põhiliselt Pariisis maalitud piltidega.
Seal nägi ta vist esmakordselt Matisse’i teoseid originaalis – maailmanäituselgi oli neid kaks saali. Ei ole, tõsi küll, välistatud, et esmatutvus Matisse’i loominguga võis toimuda pallaslaste ekskursiooni ajal Saksamaale 1923. aastal. Pärsimäe Pariisi-eelsete tööde ja 1920. – 30. aastate Matisse’i sarnasus on kohati rabav; Pärsimäge pole asjata nimetatud Tartu Matisse’iks. Kuid ta polnud kindlasti mitte pisi-Matisse või pseudo-Matisse. Tal oli mitte vähem rafineeritud “kuulmine” värvi suhtes, kuid tema säravatel akordidel oli teine kõla, võibolla leebem, võibolla õhulisem – seda on nii raske defineerida. Tema poeetika juurdub siinses pinnases, mis on kunsti jaoks olnud uskumatult viljakas. Ei tea, miks.
Oma tahtmatu Matisse’i-läheduse kogemine Pariisis arvatavasti ei rõõmustanud teda eriti, võibolla leidis ta sellele vastumürki teatavas nihkumises Cézanne’i poole: tema ennegi õhuke maalimisviis muutus Aix’i meistri hilistöid meenutavalt läbipaistvaks, valitsema pääsesid kahvatud sinised, rohelised ja ookertoonid – ent ainult ajutiselt. Kes loodud särama, see särab.
Ta oli vaevalt neljakümnene, kui hukkus. Tema kunstiõpinguid oli, nagu Võerahansulgi, aastateks katkestanud maatöö, mis ootas isakodus. Vahest seepärast ta ei raatsinudki Pariisist lahkuda. Ja ikkagi on tema looming ulatuslik: Eha Ratnik on 1966. aasta näituse kataloogis fikseerinud üle 500 töö – maale, akvarelle, joonistusi, monotüüpiaid, puulõikeid.
Võerahansu kunstnikubiograafias ei etendanud Pariis sellist rolli nagu Pärsimäel. Ses mõttes sarnaneb ta Eerik Haameriga, kes külastas Pariisi koos Arkadio Laigoga 1939. aasta suvel. Too tundis pigem pettumust ja hakkas Ruhnule tagasi igatsema. Tulnud Pariisi 1939. aasta jaanuaris KKSKV stipendiaadina, jäi Võerahansu sinna küll pooleks aastaks, kuid tema vähesed prantsuse motiivid aastaist 1939-40 kahvatuvad suurte kodumaiste maastike kõrval, mis valmisid pärast naasmist: “Küla” (“Saaremaa maastik”), “Rukkilõikus”, “Türi motiiv”, kõik 1939, “Tartu talvel” (1940), jt. Näib, nagu oleks Pariis peamiselt kinnitanud tema eneseusku.
Viimaseks oli põhjust: enne Pariisi loodud portreed ja maastikud, Tartu muuseumi kuulus trio – “Karjamõisa õu I” (1937), “Õuel” (1937), “Lambad ojal” (1938) – on jäänudki Võerahansu tippteoste hulka, mille maalilises pehmuses ja tundlikkuses, maheda koloriidi nüansipeensuses ning eesti looduse ja külaelu armastav-idüllilises käsitluses avaldus juba täiesti küpselt kunstniku omapära. Tema laad muutus edaspidi küll kergemaks, ekspressiivsemaks, mehisemaks, ent põhikarakteristikud jäid püsima. Tema soe hall kätkeb midagi lõpmata kodust ja hella. Praegu tundub tema hommage eesti külale juba rahvusromantilisenagi, aga veel 1960ndatel mõjus tema motiivide “arhailisus” üpris elulähedaselt, sest inimesed olid siis maalähedasemad. Inimese ja maa ühtekuuluvust, ühtaegu iseenda ja selle maa ühtekuuluvust on Võerahansu oma sõjajärgsetes kompositsioonides väljendanud ehk sugestiivsemaltki, otse bruegelliku fataalsusetunnetusega. Tema sõnum tema ajas ja tema vahenditega edasiantult vastas ligilähedaselt Jaan Toomiku videote sõnumile praegu – ei ühe ega teise sõnumid tarvitse tingimata igaühes vastukaja leida, mis ei pisenda aga kummagi tähendust.

MAI LEVIN