Unustatud või unustamatud? 
Aino Bach ja Agaate Veeber 100

Kuigi teisi pallaslastest juubilare, näiteks Aleksander Vardit, austati mälestusnäitustega mitmekordselt (kõneldi juba isegi vardiaanast), on unustatud Aino Bach, samuti nagu tema põlvkonna- ja vaimsusekaaslane Agaate Veeber. Miks on nad tähelepanu fookusest kõrval? Kas seepärast, et nad olid naiskunstnikud meie siiski nii mehe(likkuse)keskses ühiskonnas?

Seostub delikaatsus, õrnus, tundevarjundite ja tooninüansside poeesia ning lihtsalt (faktuuri, joone, poosi, nukra mõtiskluse) ilu millegagi, mille üldnimeks on kaotaja? Vahest on see tähelepanematus siiski vaid juhus, sest märkamata möödus ka Arkadio Laigo 100. sünniaastapäev 14. VII 2001, kui kõnelda siinkohal ainult Pallase koolkonna graafikutest. Ado Vabbe ja Eduard Wiiralti centenniumi seevastu tähistati omal ajal suure pidulikkusega. Naise võimekuse hindamiskriteeriumid jäävad kahtlemata ka edaspidi juurdlemis- ja ka väitlusaineks, sest hoolimata (noorest) demokraatiast on naine “teine” ja tema looming “teistsugune” võrreldes ühiskonna pealiinidega. Nii oli see ka enne sõda, ent 1930. aastate lõpul tõusis esile kolm naiskunstnikku – Karin Luts (s. 1904), Aino Bach ja Agaate Veeber, kelle loomingul oleks ülekohtune lasta unustusehõlma vajuda. Hoolimata suurest hulgast kunstikooli lõpetanud tütarlastest, jõudsidki tegelikult esiplaanile vaid Luts ja Bach. Kui 1939. aastal toimus suur naiskunstnike näitus, seostasid paljud kriitikudki naist “näputöö” ja “nukulikkusega”. Erandiks oli Hanno Kompus, kes selgelt rõhutas: talent jääb talendiks, ilmutagu see ennast mehes või naises.
 
Lähted
Aino Bach astus 1923 kunstikooli Pallas Tartus. Ta õppis algul (vaheaegadega) Nikolai Triigi juures maali ja 1930. aastast peamiselt Ado Vabbe juhendamisel graafikat ning lõpetas kooli 1935 graafikuna. 1931. aastal abiellus ta maalikunstnik Kaarel Liimandiga ja käis 1937 temaga koos õppereisil Pariisis.
Aino Bach vaimustus Pariisi koolkonna, aga ka originaalis suurt muljet avaldanud renessanss- ja barokkmaalijate ning samuti prantsuse impressionistide teostest. Kahtlemata võib Bachi varases figuraalsuses leida ka Picasso mõju. Tartu kunstikoolkonna prantsuspärane suunitlus sai õppereisil kogetuga tugeva pitseri peale ja vormis Aino Bachi kogu hilisema loomingu. Tema valdavalt realistlikes töödes on elurõõmu ja artistliku eluringi kõrval esile tõstetud (Hanno Kompuse poolt) ka piibellikkust ja ehtsuse kriteeriumi.
Agaate Veeber alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljeekoolis, seejärel õppis Nürnbergi kunstikoolis ja aastast 1933 Pallases Ado Vabbe ning Hando Mugasto juures, lõpetades kooli graafikuna 1938. Varakult kaotas Agaate Veeber abikaasa, andeka maalikunstniku Kuno Veeberi (1898 – 1929), kellega ta abiellus 1926. Ilmselt ajendas Kuno Veeberi baltisaksa päritolu Agaate Veeberit 1939. aastal illustreerima “hullu krahvi” P. von Manteuffeli naljalugusid (“Ajaviide peeru valgusel”) ja Marie Underi “Porkuni preilit”. Olles kunstielus veidi hilisema stardiga kui eakaaslane Aino Bach, valis ta Eestile saatuslike okupatsioonide keerises eksiili ning tema loomingu peaosa valmiski USAs. Seda hinnalisem on Agaate Veeberi varane looming. H. Kompus märkis 1939 veebruaris, et Agaate Veeber on ületanud selle nähtamatu künnise, mis eraldas teda küpsusest.
Pallaslaste fetiš-mustlaspoiss, tütarlaps kitarriga, eri tehnikates varieeritud Ruhnu maastikud on samas kaemuslikus meeleolus nagu Aino Bachi gravüürid. Veeberi peatehnikaks kujunes kuivnõel, ent ta valdas kõiki sügavtrükitehnikaid.
 
Tunnustuse võitmine
1930. aastate teisel poolel saavutasid kaks naisgraafikut sellise maine, et ka kultuurkapital ostis nende töid. Muide, realistliku suuna eelistamine ostupoliitikas leidis ka teravat kriitikat. Nii näiteks kirjutas Ilmar Laaban 1949 tagasivaatavalt, et “eesti kunstis oli ettemääratud üldine suund, mis vastu kaasaegse kunsti padriku- ja mägimaastikke oli tubli planguga ääristatud ja sel plangul oli ka okastraat peal”, mõeldes selle all ennekõike talupoegliku elu idealiseerimist.
Vaevalt võiks Aino Bachi kalkuleerivaks nimetada, ent tema tasakaalustatud loomelaad oli vastuvõetav nii kriitikutele kui kunstiametnikele ?üriides. Bachi kui graafiku lemmiktehnikaks kujunes kristallilise faktuuriga akvatinta ja selles tehnikas oli tema peatööks 1937. aasta leht “Ema lapsega”. “Naine kitarriga” (1936, segatehnika) ja “Kersti Merilaasi portree” (1940, ofort, metsotinto) olid samuti kriitika lemmikud. Portreede ja ühe- või paarifiguuriliste kompositsioonide kõrval illustreeris Aino Bach 1938 eesti kultuuriloos erandlikult elitaarse bibliofiilse raamatu “Mustlaste muinasjutud (“Romenge paramiši”)”. Selle nelja sügavtrükis illustratsiooni esitati ka iseseisvate töödena. Neist on näiteks “Akt põrsastega” üks vaimukaid taluteema tõlgendusi, seostudes Adamson-Ericu pearätikutes naisaktidega aastaaegade triptühhonilt. Pöördeliste ajaloosündmuste eel kujunenud kunstipildis asetas Leo Soonpää Aino Bachi kui graafiku esiplaanile kõrvu Eduard Wiiraltiga. Eesti kunsti välisnäitustele Helsingis, Pariisis ja Moskvas ei pääsenud Aino Bach oma nooruse tõttu, kuid osales Riias ja Kaunases (1937) ning Roomas, Budapestis ja Antverpenis (1939), mis tähendas kunstnikule tunnustust ning uusi võimalusi. Itaalia kriitika mainiski positiivselt Aino Bachi teoseid. Samalt näituselt osteti Itaaliasse Agaate Veeberi leht “Vana maja”.
 
Kummaline lähedus
Aino Bachi üheks peateemaks oli naisakt. Ka sõjajärgses karmis vaimses õhkkonnas oli ta esimesi kunstnikke, kes selle igihalja teema poole taas julges pöörduda. Töölisnaiste, magava lapse ja paljude illustratsioonide kõrval valmis 1958 krestomaatiline akvatinta, selgvaates “Akt”. Boris Bernstein käsitles 1960. aastatel Aino Bachi loomingut “poeetilise utoopia” võtmes. Just aktijoonistamisele, kunstniku ja modelli suhtele ehitas Mark Soosaar 1978 üles oma portreefilmi Aino Bachist, nimetades selle “Liblikapüüdjaks” Kaarel Liimandi samanimelise maali järgi, mis kujutab poissi ja tüdrukut päikeselisel aasal liblikat tabamas. See on võrdkuju aegumatutele euroopalikele kunstiväärtustele.
Agaate Veeberi looming muutus eksiilis järjest dramaatilisemaks, must-valge kontrast omandas valulise tähenduslikkuse, graveeritud joon on sageli järsk ja kare. Talle said oluliseks filosoofilised ja eetilised probleemid, millele ta leidis lahenduse kõikenägeva ingli kujul. Agaate Veeber, nagu paljud kunstnikud, joonistas ka arvukalt loomi, ilmselt nii enda vormishoidmiseks kui vajadusest tunnetada looma elujõudu.
Mõlemad kunstnikud andsid väga tugeva impulsi eesti graafikakunstile. Nende teostes (kui illustratsioonid välja arvata) puudub jutustus, mida asendab seisatatud aeg, endassepööratus ja meditatsioon. Pallase kõrgtrükikoolkonna esindajate Hando Mugasto, Arkadio Laigo ja Ernst Kollomi artistlikes, esteetiliselt korrastatud gravüürides valitsevad seevastu töine meeleolu ja ühiskonnaelu vastukajad.
Aino Bach suri 1980 Tallinnas ja Agaate Veeber 1988 New Yorgis. Kahe graafiku eluteed ei ristunud enam kunagi, ent ometi jääb nende looming järelpõlvede jaoks lähedaseks.
Eesti Kunstimuuseum, kelle valduses on mõlema kunstniku pärand, alustab Adamson-Ericu muuseumis toimuvat pallaslastest naiskunstnike näituste sarja: 2002 aprillis Agaate Veeber, 2003 Aino Bach ja 2004 Karin Luts. 

ANNE LÕUGAS