|
|
|
Kuumus
Blasfeemia/pühaduseteotuse mõiste on teinud ajaloos läbi pika arengu. Kui kreeklastele tähendas blasfeemia eelkõige profaneerivat kõnet, šokeerivaid ideid religiooni kohta ja sellega olid seotud antiikmõtlejate eksiilisundimised, siis ajapikku hakati seda siduma kristluse ühtsuse lõhkumisega ja kristlaste poolt hakati kasutama sõna hereesia/väärõpetuse sünonüümina.Tõdeti, et kui ka blasfeemia ei suuda otseselt Jumalat kahjustada, võib ta kahjustada teisi inimesi. Väga keeruliseks muutus vahekord näiteks juutidega, kuna Jeesus oli olnud nendega ise seotud. Samas oli Jeesust ennastki paradoksaalsel kombel süüdistatud Suurkohtu ees just blasfeemias, pühaduseteotuses (Mt 26:65). Blasfeemia taasavastasid protestandid, sest neid nimetati hereetikuteks ja mingit sõna pidid nad ise omakorda näiteks taunimistväärt anabaptistide kohta kasutama. Lutherile olla hakanud sõna koguni nii meeldima, et ta kasutas seda peagi ohtralt ja üsna valimatult. Hindi loomastunud püromaan-luterlase kõrvale võib uuemast eesti kirjandusest tuua Wimbergi. Jutustuses “Silma ees ja taga” (Looming 2001/12) õiendavad Kurat ja rambolik minategelane Ämbra kirikuõpetajaga arveid. Ka siin manifesteeritakse ebainimlikkuse kandjana kristliku religiooni esindajat. Tähelepanu äratab, et minategelanegi tunneb pühaduseteotuse aktiga kaasnevat võimalikku erootikat: ““Kus? Kus? Tooge ta raisk õue!” möirgasin üle hukkuva kiriku ja suits läks mulle kurkku. Koperdasin läkastades kirikust välja, jättes põrgukoerad omasse elementti takistamatult märatsema, lõhkuma ja laastama – ning laastatut üle laastama. Korraks täheldasin, et mu jalad värisevad ja kogu kehagi väriseb – erutusest ja võib-olla ka õnnest, võidust ja hävitushasardist. Minu vaenlase lõpp on nii lähedal!” Blasfeemilist peeglit, mille valguses end imetletakse, hoiab käes muidugi ka Ervin Õunapuu, tema käsi ei värise küll juba tükk aega. Kuidas tappa Jumal, kui teda ei eksisteeri, kuidas tappa Jumal, keda ei ole? Selle prantslaslikult peene ja paljuarutatud küsimuse lahendamise musternäiteks on Keskpaiga Timmu lühiloost “Sepp” (Looming 1999/8 ). Sepp on õige eesti mees, kes loeb piiblit, rautab hobuseid ja täidab külaköstri kohuseid. Kui religioon on seotuse tunnistamine, siis Timmu on maksimaalselt seotud. Järgnevalt aga manifesteeritakse enese lahtisidumise lihtsust, sepast saab hetkega mõrvar, vasarast relv ning kogu deontoloogiline display kaob. Õuele keeranud tülikas tuututav kaurkenderlik limusiin põhjustab infantiilse ülestõusu “Unustame kõik, käitume mõtlematult!” ning vasar langeb võõrale pähe. Kirjandus ei ole kirik ja kirjanik ei pruugi olla koguduse liige. Näiteks luterliku koguduse liikme, kes ristiusu vastu avalikult põlgust avaldab või oma eluviisidega kristlase nime teotab, võib nõukogu koguduse õpetaja ettepanekul lihthäälteenamusega kogudusest välja heita. Kirjanduses ei ole selgelt fikseeritud moraalset alust, loeb miski, mida tinglikult võiks kutsuda hoopis andekuseks, aktsepteeritavuseks, kontekstiks jne. Kirjandus ei saa ka kedagi eriti kusagilt välja arvata. Ta võib vaid oma teadmise kellestki salastada ja jääda ka ise pikkamööda uskuma, et tegemist oli millegi täiesti ebanormaalsega, millegi kvalitatiivselt ebanormaalsemaga kui aktsepteeritav, kontekstuaalse ebanormaalsusega, mis on niivõrd arusaamatu, et nõuab käsitlemist tühjusena, imeliku igavusena, puuduliku peatükina kirjandusleksikonides. Me mõtleme siinkohal üht unustatud eesti kirjanikku, kelle teosed ei olnud küll tavamõttes blasfeemilised, kuid kes oma nägemuste kirjapanemisega mõjus ja mõjub tänaseni otsese pühadusteotusena Kirjanikule, olgu see siis omast arust nii radikaalne kui tahes, kasvõi Hint, Wimberg või Õunapuu. Meie tundmatu sai hakkama millegi sootuks enamaga, ta teotas Kirjandust, mille ta enesele jumalaks oli valinud. Kirjandust, mille ka Hint, Wimberg, Õunapuu ja paljud teised päriskirjanikud on blasfeemiliste aktidega enesele tahtlikult/tahtmata absoluudiks teinud, kuid mida teotada nad ei julgeks, sest nad tahavad ikkagi olla edasi kirjanikud, Kirjanduse vahendajad. See meie laiemale avalikkusele tundmatu mittekirjanik, puuduv peatükk kirjandusleksikonides, auk eesti kultuuriloos kannab nime Johannes Üksi. “Palun Teid minu kohta wast juurdunud eelarvamised tagaplaanile jätta, sest minu elu on nii kirju ja juhtumisrikas, et kulub hulk aega üksikute faktide põhjuste selgitamiseks,” kirjutas Joh. Üksi 1923.aasta märtsis. Sel ajal oli ta just välja tulnud ravilt Tartu ülikooli närvikliinikus. Samast aastast pärinevad ka tema “Kummalised novellid”. Kui eesti kirjanduse kanoniseeritud skisofreenikut Juhan Liivi nimetatakse peamiselt realistliku proosa viljelejaks, siis Joh. Üksi tegeleb hoopis teise reaalsusega. Lapsepõlvest alates sai Joh. Üksi mitmete “kuulmis- ja nägemise hallutsinatsioonide ja kummaliste ilmutuste” osaliseks, mis kajastuvad ka tema loomingus. Need on kirja pandud peaaegu sama realistlikus laadis kui Juhan Liivi külajutud, üks on kanoniseeritud ja teine kanoniseerimata marginaalne hull. Joh. Üksi tundis hästi ka seda reaalsust, millega üldiselt harjunud ollakse. Sündinud 1891. aastal, oli ta revolutsioonide ajaks sobivas vanuses, et mitmetest kahtlase väärtusega sündmustest osa võtta. Joh. Üksi ühiskondlikku aktiivsust toodi Jaan Tõnissoni poolt eeskujuks ka näiteks ülõpilasest Tammsaarele, nagu mäletab B. Linde (“Mälestusi A. H. Tammsaarest”, 1978, lk. 238). 1918. aastal mõisteti talle aga sakslaste poolt “sõjariistade warjamise” eest surmanuhtlus, mis hiljem muudeti sunnitööks. Kirjutama hakkas Üksi küllaltki varakult – juba 1912 tahab ta peale “mõne lühema töö” avaldamist Päevalehes ka näitemängudega kätt proovida. Teater paistis Üksile üldse huvi pakkuvat, sest lisaks mitmete näidendite kirjutamisele töötas ta 1913. aastast peale mõnda aega Estonias teisejärguliste rollide osatäitjana (näit. etendustest “Hamlet” – teine hauakaevaja või “Inimene ja üliinimene” – anarhist) ning teatri sõnumiviijana. Ise nimetab ta seda aega hiljem kometitegemiseks ning peab oma suurimaks teoks teatris seda, et oma esimese rolliga (“Lõbus abielumees”) Menningu ja Linnamäe tülli suutis ajada. Ka tema kirjutatud näidenditest avaldatakse mõningad (näit. ühevaatuseline näidend “Amori tembud”), kuid teatrilavale need ei jõua. Arvatavasti seetõttu tegeleb Joh. Üksi edasi põhiliselt proosaga (näit. jutustus “Nõiakeerus”, 1914), peamiseks ?anriks lühijutud või novellid, välja arvatud pisut pikem mälestusteraamat “Surma!”. Viimast dateeringut tema loomingust kannab näidend “Wene keisrikoja saladused” (1925). 20ndate alguses muutsid Joh. Üksi ilmutused ja hallutsinatsioonid oma iseloomu: “Tundus, nagu oleks minu närwikawa akkumulaatoriks muudetud, mille läbi siis kõiki elavaid olevusi ümbritsevad salapärased waimuilma jõud (minu suhtes kurjad) minu üle wõimuse saanud” (erakirjast). Üksi üritas neid sümptomeid matta alkoholi ja kangete rohtudega (näit. oopiumiga). Ohtra keemia kasutamise kogemustest on ta kirjutanud lood “Nägemused pudelis” ja “Delirium tremens”. Peale nende ilmumist arvati, et tema jutud peaksid kirjandusteadlastest enam pakkuma huvi arstiteadusele (H. Raudsepp, Eesti Kirjandus 1924/5). Tegelikult jääb ka arstiteadusest Joh. Üksi käsitlemisel väheseks. Tema loomingu raskuspunkt on kahtlemata “Kummaliste novellide” kolmas osa “Viirastused ja vaimud”. Kui ka kirjaniku ülejäänud loomingut võiks käsitleda grafomaanliku punnitamisena, siis siin ei ole enam haaratud Kirjanduse järele, vaid toimub iseenese hüpnotiseerimise katkemine, alateadvuse läbilöök. Alateadvuse projektsioonid, mis saabuvad hallutsinatsioonide kujul, leiavad nüüd protokollivat kirjeldamist keset tekkinud kuumust. “Mu ahastus tõusis iga silmapilguga; visklesin voodis ja hüüdsin naist oma juure, hakkasin tast kinni ja palusin mind päästa. Äkki hakkas seinas keskmise ukse suurune ruut valendama; nägin suurt ja lagedat koda, kus liikusid mitmesugused vaimud” või teisal “Äkki nägin seinal, mille vastu najanes voodi jalgots, nagu kino ekraani – nõrgalt helenduvat parallelogrammi”. Alguses võib veel olla Kirjanduse loomise pretensiooni (“Oli mõte: saan siit kirjutamiseks materjaali!”), kuid see kaob alanud sündmuste pöörises kiiresti. Hüpnoosiseisund on vahetunud inkubatsiooniseisundiga, mis produtseerib juba hoopis teistsugust teksti. See seisund on ekvivalentne müütilisele kala kehas viibimise või Kristuse käiguga põrgusse. See on mittekirjanduse aeg, mis hiljem võib pakkuda kirjandusele suuri võimalusi. “Tõin voodi ääre kausiga vett ja panin külma rätiku otsaesise peale. Mu olek muutus ikka imelikumaks. Kui silmad kinni pigistasin, ilmusid nende ette kõiksugu veidrad, mõttetud kujud: inimesed ja loomad, alatasa muutuvad moonutised, kõiksugu olevate asjade segu – kaaos.” Lehekülgede viisi ja detailselt kirjeldatakse juhtunut, kala kõhtu, teekonda põrgusse. Ajutistele ärkvelhetkedele saabub Üksi kindla teadmisega, et kannab näiteks “ülemkuradi aukraadi” või et põrgu uks on “kusagil kitsas kõrvalises uulitsas Narva maantee lähikonnas”. Leevendust toob vaid oopium: “Palusin naiselt jälle oopiumi ja kahekordse portsjoni, mida ka sain.” Alkeemiliselt võiks olla selle seisundi üheks võimalikuks väljundiks ideaalis ka transformatsioon ja ülestõusmine. Antud juhul leidis transformatsioon aset vähemalt ühel, meilegi kättesaadaval tasandil – kirjanduse asemel lebab meie ees kamakas lahtimurtud mittekirjandust, mingi meteoorne ollus justkui kirjandusliku pealkirjaga “Viirastused ja vaimud”. Selle eesmärgi kontseptsioonid võivad olla alkeemilisel kombel selgelt määramata, individuaalsed, kõrvaltvaatajale arusaamatud. See radikaalne individuaalsus, alkeemiline üksilikkus on tekkinud ju ühe konkreetse võimaliku keemilis-psüühilis-füüsilise transformatsiooni tulemusel, ütleks jungiaan. Ning selle radikaalse individuaalsuse kõrval puruneb tavakirjanike pretensioonikas blasfeemiline individuaalsuseotsing jõuetuna. Tegelikult nii reageeritigi. Kuigi Joh. Üksi patrooniks oli pikemat aega Anton Jürgenstein, hakkas suurem osa kirjanik- ja haritlaskonnast temast ohtlike elusündmuste, tasakaalutu närvisüsteemi ning pideva alkoholitarbimise tõttu eemale hoidma. Romulus Tiitus nimetab teda koguni “Tallinna ja üldse kogu Eesti kõige populaarsemaks pätiks”, kelle “elujõust leegitsevate silmade põhjuseks oli kokaiin” (Mälestusi Oskar Lutsust, 1966). Seetõttu ei leia me Joh. Üksi nime ka ühestki kirjandusloost. Jüri Üdi on ikka lõppu jäetud üksi, Üksita. Joh. Üksi tegevus näitab kätte, kus on kirjanduses peidetud võimalused siirdumisel täiesti uuele, kvalitatiivselt teisele tasandile. Ehk tulles tagasi artikli alguse juurde – blasfeemiline võimalus on pigem võimatus ja eneseteotus. Üksilik transformatsioon aga ei ole bisnis, karjäär, kuulsus, vaid tõeline opus, tõeline kuumus. MAARJA VAINO
|
