Voldemar Eller: eestlaste elujõud avaldub kunstis

Voldemar Eller on vanim tegevkunstnik Eestis: 14. mail sai ta 96-aastaseks. Hiljutine personaalnäitus G-galeriis tõestas tema head vaimset ning loomingulist vormi: ekspositsioonist ei puudunud ka tänavu valminud maal. Kunstnikuks valmistumine algas kaheksakümmend aastat tagasi Ants Laikmaa ateljeekoolis.

6.jpg (10770 bytes)

Kuidas sattusite Ants Laikmaa ateljeekooli?
See oli lihtne: nägin ajalehes kuulutust, et Laikmaa võtab õpilasi, ja läksin Tatari tänavale majja 21 b, mille ülakorrusel oli tema elupaik ja ateljee. Jutt oli lühike: näitasin ette mõned joonistuskatsed, mida olin teinud, ja Laikmaa ütles, et hakkame siis peale.
Aastanumber oli siis 1922, õppimine, mis jäi ka ainsaks regulaarseks kunstistuudiumiks, kestis neli aastat. Mida ja kuidas õpetas Ants Laikmaa?
Vastus sellele küsimusele nõuab pisut pikemat seletust. Kõigepealt peab ütlema, et algajate õpetamine, aga sellega tegeles Laikmaa eelkõige, nõuab kindlat pedagoogilist meetodit ja rahulikku meelt. Laikmaa omas mõlemat, tal oli rida kindlaid põhimõtteid, mille järgimine aitas noorel jõuda iseseisvale kunstnikuteele. Ta ise rõhutas seda, et õpetamine olgu aeglane, järkjärguline, metoodiline.
Pearõhu pani Laikmaa joonistamisele. Seejuures eitas ta joonistamist kipspeade ning mudelite järgi ja pooldas elavat modelli. Joonistusvahendina eelistas ta sütt grafiidile ja suunas looma tonaalseid lahendusi. Ta ei eitanud erinevate joonistusvõtete kasutamist ja lineaarset kujutamisviisi, kuid sel juhul juhtis õpilase tähelepanu asjaolule, et kujutatavas tegelikkuses, looduses joon sama hästi kui puudub.
Tema metoodika üks nurgakivi oli vaatama ja nägema õpetamine. See ei piirdunud ainult stuudiotööga, ta viis õpilasi ka loodusesse, harjutama “silmadega joonistamist”. Modelli tuli enne joonistamise alustamist põhjalikult uurida ja tema olemusest aru saada. Selleks ei piisanud vaatamisest ainult sellest vaatepunktist, millest kujutise fikseerid paberil, vaid pidi saama igakülgse üldmulje, milleks pidime modelli uurima eri vaatenurkadest. Laikmaa vankumatu nõue oli, et enne ei tohtinud midagi paberile panna, kui modell silmadega selgeks õpitud! Ja ka töö käigus tuletas ta tihti meelde, et tuleb vaadata enam modelli ja mitte niipalju enda joonistuse ilu.
Silmi pilutades pidime kujutataval objektil leidma kõige heledamad ja tumedamad kohad ning esmajoones fikseerima paberil kolm tumedusastet: hele, keskmine ja tume. Horisontaal- ja vertikaaldimensiooni kõrval, mille jäädvustamine hõlpsam, tuli kogu aeg samavõrra tähelepanu pöörata illusoorse ruumilisuse kujutamisele, mis nõudis toonivahekordade täpset eristamist. Kõrged läiked ja sügavad tumedused lisandusid töö lõpufaasis. Õpetaja ei unustanud rõhutamast vahekordade suhtelisust: seda, et näiteks suured heledad pinnad on tegelikult ka kaetud varjudega või et silmatera läige ei ole täiesti valge, läikel on vari, kuid tumeda pinna sees see läige tundub eriti heledana – nagu kuu tumedas öötaevas, kui kasutada Laikmaa võrdlust.
Joonistamisel ei tohtinud me kasutada mõõtmiseks pliiatsit ega pulka, vaid pidime harjutama silma. Ja kindlasti õpetas Laikmaa meile seda, et joonistamine, kunstilooming üldse, on suure pinge ja süvenemisega tehtav töö, mis nõuab vaikust. Ehk nagu ta vahel meid manitses, et see pole sukakudumine, kus vardad klõbisevad omas taktis, suu aga räägib midagi muud.
Nii me siis töötasime – palju ringi käies, sest modelli pidi igakülgselt uurima, ja vaikides, et oleks võimalus täielikult süveneda. Vaheaegadel oli loomulikult palju juttu ja nalja ning Laikmaa pajatused oma elujuhtumustest ning rännuteedest avardasid noorte õppurite silmaringi.
Kuivõrd te tegelesite Ants Laikmaa juures maalimisega? Kes teie kaasõppuritest tõusid nimekateks kunstnikeks?
Õlimaalidega me üldiselt ei tegelenud. Kelle huvi eriti suur, see ikka proovis, kuid korraga, meid oli nii 15 – 20 inimest, ei oleks me mahtunudki maalima. Pastellidega töötamist harjutasime küll ja Laikmaa rõhutas selle puhul eriti värskuse säilitamise vajadust, hoiatas ületöötamise eest. Kui oli tunda ületöötamise ohtu, tuli kustutada ning lüüa värsked löögid sisse.
Minu ajal ja veel mõnedki aastad peale minu lahkumist õppis Laikmaa juures Aarne Miikmaa, andekas, kuid kahjuks vara lahkunud kunstnik. Samaaegselt minuga oli ateljeekoolis Priidu Aavik, minu sealoleku lõpupoole alustas Enn Roos.
Nimetasite kolme kunstnikku, kes kõik läksid Ants Laikmaa juures õppimise järel Tartu Pallasesse ning kõik ka lõpetasid selle kunstikõrgkooli, Aarne Miikmaa ja Priidu Aavik maalijatena, Enn Roos skulptorina. Kuidas suhtus Ants Laikmaa enda õpilaste võimalikku edasijõudmisse mujal?
Laikmaa pooldas seda, et tema õpilased läheksid edasi, Pallasesse suhtus ta tunnustavalt. Mõnevõrra teisiti oli tolleaegse Tallinna kunstikooli, Riigi Kunsttööstuskooliga. Ei saa öelda, et ta oleks õpilastele seda lausa laitnud, kuid tema jutust oli siiski selge, et ta enda õpilastele sinna minekut ei soovita.
Teie valik oli teistsugune, läksite küll Tartu, kuid mitte Pallasesse, vaid ülikooli. Kas see ei viinud teid kunstist eemale?
Nii küll öelda ei saa, kunst jäi minu jaoks oluliseks, tegelesin sellega ning ülikoolis oli üheks olulisemaks õppeaineks minu jaoks kunstiajalugu. Astusin eesti üliõpilaste seltsi Veljesto ja sain osa seal valitsenud eriti rikkast vaimsest atmosfäärist, mida ilmestas ka kunst – näiteks oli veljestolane Ott Kangilaski. Muuseas, kui täna teatakse teda esmajoones vabagraafiku ja illustraatorina, siis üliõpilaspäevil äratas ta tähelepanu teravmeelse karikaturisti ja suurepärase šar?istina.
Ametid, mida te sõjaeelsel ajal pidasite, olid mõned otseselt, osa kaudsemalt seotud kunstiga. Toimisite aastail 1936 – 1937 Rakenduskunstnike Ühingu asjaajajana, oli see huvitav töökoht?
RaKÜ eesmärk oli tänapäevase tarbekunsti edendamine ja saksapärase ilustusstiili kõrvaletõrjumine eesti rakenduskunstist. Ja sellega tegelesid eeskuju andvalt mitte ainult tarbekunstnikud, vaid rida kunstimeistreid, kelle looming kuulub eesti kunsti tippu mitmetes kunstiliikides – näiteks Adamson-Eric, Günther Reindorff. Tarbekunstis oli siis murranguline aeg, RaKÜ tegevus toetas ja propageeris neid uuemaid saavutusi. See töö tundus mulle huvitav ja vajalik. Isiklikus plaanis oli RaKÜs tegutsemine mulle tähtis seetõttu, et tutvusin siin lähemalt enda tulevase abikaasa, keraamik Valli Elleriga (siis Talvik).
Toimisite tegusalt ka ajakirjanduse alal, olite tuntud ajakirja Nädal Pildis tehniline toimetaja ning ühe vähetuntud ajakirja tegevtoimetaja.
Jah, see viimane oli ajakiri Majaomanik, mille väljaandjaks oli Maja- ja Krundiomanike Selts. Olin selle ajakirja asutamise ja sihiseadmise juures: noor, äsja Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanud Paul Reeveer tegi moodsa kaane ja päismiku, sisus püüdsin tutvustada ajakohast arhitektuuri ja sisekujundust. Esimeses numbris oli näiteks tähelepanu juhitud Jaan Siiraku kavandatud moodsale mööblile.
On huvitav, et siis, 1939. aastal, oli aktuaalne mõni sama probleem, mis tänagi. Nii oli Majaomaniku esimeses numbris Juhan Raudsepa artikkel pealkirjaga “Kuidas ja kuhu püstitame Vabadusmonumendi?”. Kirjutaja andis pealkirjas tõstatatud küsimusele arutluse tulemusena päris kategoorilise vastuse – ainus mõeldav paik selleks on Harjumägi. Kahjuks jäi selle ajakirja eluiga lühikeseks. Ning minu aktiivsemad eluaastad möödusid nõukogude võimu perioodil, mil enesealgatuslikud võimalused olid vägagi piiratud, mõnel ajavahemikul lausa olematud.
Vaatamata sellele raskele ajale, töötasite päris nõudlikel ametikohtadel, olite Tallinna Linnamuuseumi direktor (aastail 1950 – 1955) ja seejärel ligi kümme aastat Arhiivide Valitsuse osakonnajuhataja. Oli nende ametite pidamine komplitseeritud?
Minu jaoks kindlasti, sest ma pole kunagi olnud parteilane, toonane direktorikoht oleks seda nagu eeldanud, sedavõrd oli minul raskem. 1950. aastad olid ka ajaks, mil pugemine partei- ja muudele ülemustele oli nagu eeldatavaks normiks, mis minu senise elu- ja töökogemusega ei klappinud.
Otsest hirmu oli ka, ükskord sõitis must auto muuseumi ukse ette ja arvasin, et nüüd on minek. Olin nimelt muuseumile ostnud ühe sarja fotosid, millel jäädvustatud Tallinn märtsipommitamise ajal ja vahetult selle järel. Julgeolek oli kuidagi sellest informeeritud ja neid “kahtlasi fotosid” tuldigi otsima. Õnneks oli mõnedel fotodel näha jooksvaid inimesi, ka saksa sõjaväelasi. Mina siis seletasin, et selliste fotode õige koht, mis näitavad sakslaste paanikat Punaarmee rünnaku puhul, ongi muuseum. Seekord läks selline hädine õigustus kuidagimoodi läbi.
1960. aastate teisel poolel läksin tööle kunstile lähemale – olin Kunstifondis rändnäituste direktor ja lektor.
Vaatamata sellele, mis ametikohal kuupalka teenisite, tegelesite te kunstiga: joonistasite, maalisite, akvarellisite, tegite monotüüpiaid ning katsetasite ka estampgraafikaga. Kuna teie tööpäev kunstnikuna kestab tänaseni, siis vist pole liialdus väita, et kunst kui protsess, siht ja kiindumus on olnud teie pika elu üks peatelg?
Nii võib öelda küll, kunstiga tegelemine on mulle rõõm, mis on andnud jõudu ja tuge ka elu raskematel hetkedel. Kuid kunst tähendab ka teiste loodut, selle nautimist. Ja imetlust selle üle, et eestlaste elujõud avaldub kunstis, mida näitab pidev kaasaminek uute kunstisuundumustega ja kunstiga tegelejate arvukus ning saavutuslikkus.

Usutlenud
JÜRI HAIN