Kontserdipeegel:

Kaks õhtut keskajas
Nigulistes esitas 3. XII vanamuusika ansambel Rondellus oma programmi “Sabbatum”, kus heavy-legendi Black Sabbathi laulud kõlasid keskaja pillidel ja ladina keeles.
Mäletatavasti ilmus kevadel kõigepealt Rondelluse CD “Sabbatum”, mille produtsendiks oli kitarrist Mihkel Raud ning seadete autoriks ansambli vokalist Maria Staak. Mihkel Raud osales ka nüüdsel kontserdil, kuid sõnalise osaga – tutvustas publikule kõlanud lugude vahel värvikamaid seiku Black Sabbathi ajaloost. Muuseas toimus see muusikaõhtu, küll ilmselt kokkusattumisena, Black Sabbathi laulja Ozzy Osbourne’i 54. sünnipäeval.
Siinkohal peaks Rondelluse kõrval mõne sõnaga meenutama ka Black Sabbathi kuulsusrikast tegevust, kuna väidetavalt panid just nemad aluse heavy metali agressiivsele stiilile. Alustanud aastal 1969, said nad peatselt tuntuks oma okultsete ja satanistlike sümbolitega. Seetõttu kippus levima ka ekslik arvamus, nagu propageeriks Black Sabbath nii oma muusika kui laulusõnadega satanismi. Tegelikult olid legendaarse heavy-bändi laulude tekstid hoopis sotsiaalkriitilised. Mihkel Raud meenutas muuhulgas, et näiteks ei lubatud Black Sabbathil panna oma plaadi pealkirjaks “War Pigs”, kuna parasjagu käis Vietnami sõda. Nii nimetatigi too LP siis “Paranoidiks” (1970). Kuivõrd ja kas üldse Black Sabbath praegu tegutseb, on raske öelda. Nende viimane CD “Reunion” tuli välja 1998, pärast seda pole nad ühtki olulist muusikalist (elu)märki enam ilmutanud.
Rondellus esitas Black Sabbathi lugusid aga vanamuusika tunnetusega – need seaded meenutasid kummalisi madrigale või organumeid, igatahes mitte heavy-legendi originaale. Mõnes loos oli äratuntav ainult meloodiakontuur ning mõnes loo nn. põhikäik, ladinakeelne laul (Black Sabbathi tekstid on tõlkinud inglise keelest Kristiina Leinemann) süvendas keskaja pillide (fiidel, rataslüüra, portatiivorel) kõrval arhailist atmosfääri veelgi. Seaded oli Maria Staak teinud väga nutikalt ja asjatundlikult, need varieerusid pidevalt – mõni lugu kõlas a cappella gregoriaani stiilis nagu tõeline ars nova perioodi organum, ei mingit rütmi ega harmooniat. See-eest näis mõnda teist lugu koos hoidvat rütmipulss, mida Robert Staak raamtrummil sugestiivselt esitas. Põhilisteks korduvateks seadeelementideks olid lugudes burdoon ja mitmesugused ostinaatod ning kui nüüd järele mõelda, siis eks kasutati neid Black Sabbathi originaalideski. Ainult et Sabbathil mängis ostinaatseid käike mõistagi rämedahäälne elektrikitarr. Siit tuli ilmsiks ka üks huvitav mõtteside: kui mängida paralleelseid kvinte moonutusega (distortion) elektrikitarril, saame tulemuseks heavy metali. Aga kui mängida neid samu paralleelseid kvinte mõnel keskaja pillil, näiteks fiidlil või rataslüüral, saame tulemuseks paralleelse organumi. Rondelluse kontserdi kõige helgemad momendid olid siinkirjutajale seotud vokaaliga, siinkohal tuleb esile tõsta Veikko Kiivrit ja rootsi lauljannat Miriam Anderséni. Mõlema vokaalne tunnetus oli stiilselt ajastutruu ja intoneerimine tehniliselt perfektne.
Pisut mõtlema pani aga Rondelluse kontserdi kui terviku üldine “esituslik toonus”. Ei saa ütlemata jätta, et seadete mitmekesisus näis siinkirjutajale olevat väikses vastuolus esituse ühetaolisusega. Näiteks oodanuks suuremat tempolist vaheldusrikkust, mis oleks ilmselt aidanud karaktereid selgemalt välja tuua. Kui mõelda, et Black Sabbathi lugude stilisatsiooniks oli keskaja ilmalik muusika, siis jäi ilmalikku temperamenti kontserdil pisut väheks. Ei tahaks uskuda, et keskaja trubaduurid esitasid oma tantsulaule nii vaoshoitult ja vaguralt, nagu seekord musitseeris Rondellus.
 
Hortus Musicus tähistas 8. XII Estonia kontserdisaalis suurejooneliselt 30. sünnipäeva – Andres Mustoneni juhatusel võis näha-kuulda keskaja liturgilise draama “Heroodese mäng” põnevat muusikalist lavastust.
Peale Hortus Musicuse osalesid ettekandes Tallinna Poistekoor, RAMi lauljad ja Ellerheina tütarlapsed, Mikk Mikiver lugejana ning hulgaliselt vokaalsoliste. Neist üks värvikamaid oli kahtlemata bass Aleksandr Mihhailov Heroodese osas, kellele moodustas “heledahäälse vastukaalu” kontratenor Ka Bo Chan Peaingli rollis. Tegelikult oli etenduses kokku pandud kaks liturgilist draamat “Heroodese lugu” ja “Süüta laste tapmine”, kuid kokku moodustasid nad ühtse pooleteisttunnise muusikalis-dramaturgilise terviku. Eraldi tuleb siin välja tuua solistide õnnestunud ansamblid, näiteks kolme kuninga (Joosep Vahermägi, Riho Ridbeck ja Jaan Arder) ning Heroodese stseenis, Arderi üks vokaalselt kandvamaid numbreid oli aga Joosepi osa lavastuse lõpus (“Egiptus, ära nuta”). Kogu etendus oli pingestatud algusest kuni pompoosse lõpukulminatsioonini, esituslik hoog ei raugenud hetkekski. Olgu lisatud, et Hortuse üks esimesi suuremaid ettevõtmisi oli 1970. aastate alguses mäletatavasti keskaja liturgiline draama “Taanieli mäng”. Usutlusest Andres Mustoneniga selgus, et juba tollal oli Hortuse käsutuses ka “Heroodese mängu” noodimaterjal, ent lavalaudadele jõudis see alles nüüd, pea kolmkümmend aastat hiljem.

IGOR GAR?NEK


Hand made
Tallinna Kammerorkestri 8. XII kontsert möödus Respighi, Mozarti ja Bartóki muusika seltsis. Dirigent oli seekord Juha Kangas, solist Kalev Kuljus.
Tallinna Kammerorkestri alguse juures viibinud, nüüd taas esimene külalisdirigent ja kunstiline nõustaja Juha Kangas on öelnud: muusikategemine peaks olema sama unikaalne ja kordumatu kui käsitöö, iga kord uus, mitte millegi koopia. Isetut muusika sisse minekut sai kogeda ka seekordsel kontserdil – Kangasel puudub vajadus iseennast eksponeerida. Iga loo käivitudes ununes peagi, et dirigent dirigeerib ja orkester mängib, toimis orgaaniline koostöö, lugu arenes kui iseenesest.
Kammerorkester saab arvatavasti märksa rohkem detailidesse süveneda kui suur sümfooniaorkester. On kergem saavutada ühtlast, kompaktset tooni, taotleda nüansse. TKO seekordne kõlapilt oli suunatud pigem tihedusele kui läbipaistvusele. Võiks muidugi polemiseerida, kas Respighis või Bartókis oleks vaja rohkem läbipaistvust, selgemat orkestrifaktuuri, aga ka kuuldud tõlgendus oli läbimõeldud ja veenev.
Respighi tsükli “Antiiksed tantsud ja aaria” barokne stilisatsioon mõjus võluvalt, liikumisjoonised, tempod olid hästi paigas, Passacaglias avanes rohkeid võimalusi ka pilligruppide soolodeks.
Järgnevalt ettekandele tulnud Mozarti Oboekontserdi peaosaliseks oli mõistagi Kalev Kuljus. Tahaksin rõhutada, kui tänuväärne see on, et orkester võimaldab üsna rohkearvulistel võimekatel eesti noortel solistina üles astuda. Eks nad ERSOga saavad ju ka, aga kui tihti, pealegi peab riiklikul sümfooniaorkestril jääma ruumi külalissolistide tarbeks.
Kalev Kuljus valdab pilli muljet avaldava professionaalsusega, tajub ja reageerib priimalt. Tema esituses pole vaevaga väljapingutatut – küllap vaeva on nähtudki –, kuulaja osaks langeb üksnes imeteldava kerguse ja puhtusega esitatud resultaat. Aga nii see peakski olema.
Kontserdi teises pooles kõlas Bartóki Divertisment keelpillidele, väga hea orkestrikäsitluse, rohkete temperamentsete soolodega teos. Seda kaasaegset concerto grossot mängis TKO kui suur osav kammeransambel, kus passiivseks ei jäänud ükski liige. Kõlapilt kujunes taas pigem tihedaks kui läbipaistvaks, kulminatsioonid viidi viimse pügalani tippu välja. Teose II osa, molto adagio “öömuusika” oli omas aegluses hästi väljapeetud, III osa tantsulis-grotesksed kujundid efektselt teravaks lihvitud. Divertismendi soolodest tõstaksin esile t?ellorühma (Mart Laas, Kaido Kelder, Leho Karin) ning kontsertmeister Harry Traksmanni omi.

Ia Remmel


Jätkub pidu vaeste patuste alevis
Väikses eesti suurlinnas Pärnus (40 000) on teatavasti teater Endla, Agape keskus, uue kunsti muuseum ja nüüd kontserdimaja – kokku ca 2000 talvist istekohta publikule. Teisel advendil, 8. XII olid kõik hõivatud!
Pärnu jõulufestival Agapes on ennast tõestanud kui heatasemeline ja stabiilselt inimsõbralik ettevõtmine, eriti oluline, et ka kui Pärnu-keskne, sõltumata korraldajatest. Erakordne on möödunud aastal alustatud ning alles järgmisel lõppeva Johann Sebastian Bachi “Jõuluoratooriumi” (BWV 248) esitamine. Jüri Alperteni juhitud ettekandeaparaati oli tänavu lisandunud Tartu Ülikooli Kammerkoor (koormeister Triin Koch), mis moodustas koos Pärnu Kammerkooriga (koormeister Ave Sopp) vägagi tõsiseltvõetava 60se oratooriumikoori. Lisaväärtusena kasvas sellest koostööst ka kontsert Tartu ülikooli aulas, mis on ju tänases Eestis hoopis erakordne sündmus.
Pärnu kontsert Agape keskuses läks, nagu öeldud, täismajale ja oli nüüd märksa enesekindlam ja stabiilsem kui eelmisel aastal. Eelkõige koorikõla dünaamilise avardumise, aga ka nii vokaal- kui instrumentaalpoole solistide meisterlikkuse osas. Erandina ehk tenori aaria IV kantaadis, kus continue virtuoossus ei olnud solistile vastuvõetav. Küll peab tähendama, et kui eelmisel aastal koondus solistide aupaiste kontratenor Ko Bo Chanile, siis seekordne koosseis – Janne Sevt?enko (sopran), Iris Oja (alt), Roland Liiv (tenor) ja Priit Volmer (bass) – oli stabiilne (ei saa jätta toonitamata P. Volmeri arenguhüpet vokaalse ja lavalise meisterlikkuse teel). Siit on kujunemas hea oratooriumiansambel. Bachi orkestriraskus seisab reeglina trompetisolistidel, kes olid Pärnu Linnaorkestris tasemel ning IV kantaadis flüügelhornidel vägagi nauditavad (Karl Vakker ja Tanel Aavakivi). Efektseid mänge sisaldas nr. 39, kus soprani duetile oboega lisandus nn. echo-sopran (Ave Sopp) publiku hulgast (hästi tehtud!). Kolmeaastane “Jõuluoratooriumi” projekt on hästi planeeritud: mullu I ja II, tänavune I, III ja IV ning tulevane I, V ja VI kantaat. Teos on nii mastaapne, meistril niivõrd lihvitud (ca 20 aastat) ja sõnumina nii meditatiivselt mõistetav, et võikski jääda Pärnu linna jõulutraditsiooniks.
Muide, tänavu on hea võimalus teost veel kord nautida ka kontserdimajas (EFK ja P. Hillier). Pärnu linna muusikaelule võib soovida ettekantud teose viimase koraali sõnadega: “Jeesus, suuna iga mu sammu ja hoia mind vankumast”.

Toomas Velmet