!peatus musta laega saalis

Kirjandusliku rühmituse !peatus etteaste Kirjanike Maja musta laega saalis kolmapäeval, 4. detsembril algas n.-ö. suure pauguga.
Priit Kruus alustas oma esinemist Europe’i jõulise “Final Countdowniga”, mis ajastuvaimu poolest sellele järgnenud vihase ja lööva proosatekstiga kokku sobis. Kruusi “tudengitüli” pani näpuga järge ajama 25. X Sirbis ilmunud !peatuse manifestis, kus oli kõige peamisena ära toodud, et noored autorid ilmtingimata vihased ei pea olema ning hoiatati lugejat ootamast igat noort autorit “pauguga kirjandusse tulema”. Mida !peatus selle hoiatuse ja Kruusi teksti all mõtlesid, ei ole ma siiani aru saanud.
Järgnes Jana Lepik oma unistavate ja mõtlikute luuleridadega, mida saatis kohati Edith Piafi mahedalt sensuaalne hääl. Üks õhtu meeldejäävamaid tekste oligi tema luuletus hobusest ja tolle ratsanikust. Neeme Põder esitas oma luulet maas istudes ning kui ma õigesti mäletan, siis, vähemalt alguses, ilma muusikalise taustata. Samuti üks silmapaistvamaid ning kõrvujäävamaid tekste, kus luuletaja esitas oma nägemuse luulest kui rongist. Neljandana tuli eesriide tagant nähtavale Hedda Maurer, kelle freudistliku hõnguga versioon esimesest suudlusest lõpetas esimese “poolaja”.
Kõige häirivamaks oli etteaste esimese poole liiga vali taustmuusika, mis püüdis iga autori tekstile küll midagi juurde anda, kuid võttis samas ka nii mõndagi ära. Näiteks hea akustikaga saalis kuuldavuse. Ning ega kogu aeg seljaga publiku poole muusikaaparaadi taga askeldav Priit Kruus ka just kõige ilusam pilt olnud.
Pärast korraliku teatrietenduse mõõtu vaheaega jätkus õhtu veidi teistsuguse paiknemisega, mille n.-ö. peaproov eelmisel nädalal Meistrite hoovi galeriis toimus. Tänu musta laega saali ristkülikulisusele sai iga kirjanik ise nurgas tekste lugeda. Õnneks polnud seekord mingit taustkära, seega sai rahus noori inimesi kuulata. Nagu juba öeldud, seisis iga kirjanik-luuletaja ühes nurgas ning luges paar oma teost ette. Päripäeva liikumises järgnesid nad üksteisele ning lõpuks, kui ring täis sai, liikusid nad samuti kellaosuti suunas omalt kohalt ning hakkasid esimese ringi ajal samal paigal seisnud inimese tekste lugema. Ja nii neli korda, kuni igaüks jälle seal seisis, kust alustas. Mõni lause tundus sellise show puhul justkui erilise mantrana, mille läbi mõnd varjatud sõnumit edasi anda tahetakse. Näiteks Neeme Põdra “Punane tuluke”, mis endas kogu ühiskonna piiride ja keeldude sasipundart näis välja toovat, ja ka Hedda Maureri terroristilugu, mis küll oma n.-ö. rullnokalikus vormis tundus alguses mõne haibitud popkirjaniku uue üllitisena, kuid pikemal mõtlemisel (ja kuulamisel) endas vist päris tõsist sõnumit kannab. Kui juba Augustinus omal ajal soovitanud pühadest asjadest rääkimisel madalat ja vaest stiili kasutada, siis on Maureri WTC ja Coca Cola Plaza terroristide lugu üks sotsiaalkriitilisemaid tekste, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Igatahes oli õhtu ettevalmistamisega vaeva nähtud ja kuigi publikut kuidagi liiga vähe oli ning musta laega saal veelgi kõledamana tundus, oli ilus ja meeldejääv õhtu.

MONICA PIKKER