Albert Hansen – kunstnik ja õpetaja või vastupidi?

Eesti professionaalse tarbekunsti ajaloos on 100. sünniaastapäevani jõudnud vaid kolm kunstnikku – Eduard Taska, Adele Reindorff ja Albert Hansen. Kõik nad olid meie kutselise tarbekunsti hälli juures. Kunstnike puhul on muidugi parim viis teda meenutada suurema või väiksema isiknäitusega. Ent alati see nii ei õnnestu.
Albert Hansenil on olnud vaid üks isiknäitus, 1984. aasta septembris tarbekunstimuuseumis, ja sedagi perekonna eestvõttel aasta pärast kunstniku surma. See näitus mõjus oma sisukuse ja mitmekülgsusega paljudele (sealhulgas ka mulle) üllatuslikult. Senini oli vähe nähtud ta ehteid ja metallvorme, peaaegu midagi ei olnud teada 1930. aastate puutöödest.
Täpsus, korrektsus, korraarmastus ja traditsioonide austamine läbib kogu Hanseni elu ja loomingut. Ta puutööd lähtusid kas rahvuslikust, klassikalisest (eriti palju kasutas ta akantuse motiivi) või 1930. aastatele iseloomulikest artdécolikest kujundeist. Ka hilisemates metallitöödes jääb ta neile suundadele truuks.
 
Riigi kunsttööstuskool
kui meie kutselise tarbekunsti lava
Alahindamata Albert Hanseni rakenduslikku ja vabaloomingut, tuleb siiski öelda, et põhiosa eluenergiast andis ta oma “alma materile” – nii on ta nimetanud oma uurimuslikes mälestustes omaaegset Riigi kunsttööstuskooli. Sinna läks ta 16aastase noormehena õppima, sealt läks ka 44 aastat hiljem lugupeetud õppejõuna pensionile.
Hansen oli üks neist, kes arendas tsaari-Venemaa-aegsest koolist (asutatud 1914) samm-sammult välja oma aja tasemele vastava õppeasutuse. Selle kooli lõpetajad kujundasid nii vabariigiaegse kutselise tarbekunsti kui kodukultuuri näo. Hanseni osaks sai viia kaasaegsele tasemele puutöö osakond, mida ta juhatas aastail 1926 – 1937. Tema 16 õpilase hulgast on tuntumad Otto Tammeraid, Harry Tertsius, Arseni Mölder ja noorelt lahkunud Osvald Pallase. Noli aastail oli puutöökunsti järele üsnagi suur nõudlus. Hanseni ja ta õpilaste oskusi vajati nii ühiskondlikes hoonetes (Oru loss) kui ka arvukates kodudes (laevalgustid, toolide seljatoed, mööblireljeefid, küünlajalad, raamatutoed, kirjutuslaua garnituurid, dekoratiivne plastika). Arseni Mölder on meenutanud oma õpetajat kui väga täpse ja osava käega puulõikemeistrit, kes neil aastail oli oma ala parim, ning ka kui süsteemikindlat, nõudlikku ja heatahtlikku õppejõudu. Kõrgelt hindas ta teostuse puhtust ja tegija püsivust. Uuelt õpilaselt olevat ta ikka tavatsenud küsida: “Kas kannatust jätkub?” 1937. aastal edutati Hansen kooli õppealajuhatajaks (selleaegse nimetusega – inspektor), ent erialatundide andmist jätkas ta ka siis.
Albert Hansen oli vägagi puudutatud nii tolleaegsest kui hilisemast ühekülgsest, olusid ja suunitlust välistavast kriitikast kooli aadressil. On tõsi, et kunsttööstuskool alustas tolleks ajaks juba mõneti vananenud Stieglitzi kooli põhimõtetega ja et soovida jättis ka õppejõudude koosseis, ent tasapisi olukord muutus. Nii kooli juhtkond, kaasa arvatud direktor Voldemar Päts, kui ka tublimad lõpetajad käisid 1920. aastail mitmel pool Euroopas täiendusõppel (Hansen õppis kahel aastal Saksamaal Bad Warmbrunni puutöökoolis vägagi tuntud õppejõu Cyrillo dell’Antonio käe all). Koolikorralduse struktuurimuutused, uute õppejõudude töölekutsumine, töökodade avamine, tehnilised uuendused teenisid eesmärki lähendada kooli tegevuspõhimõtteid Euroopa vastavate koolide omadele. Ent Riigi Kunsttööstuskoolil, nagu ta nimigi ütleb, oli selgelt rakenduslik iseloom. Ka mitmel korral uuendatud kujul jäi ta ikkagi mõneti traditsiooniliseks õppeasutuseks, kus lennukatele ideedele eelistati tugeva vundamendi ladumist, praktiliste oskuste väljaarendamist. Sellest ei kujunenud Eesti Bauhausi. Eesti olude olekski see tähendanud liiga pikka hüpet tulevikku, seda enam, et tegemist oli ju ikkagi keskastme kooliga.
 
Hansen versus Adamson-Eric
Ent ei saa keelata unistajaid. Üks neist oli vaba vaimuga Adamson-Eric, kes ise ei mallanud lõpetada ühtki kooli, kes ei tahtnud olla “liiga korralik ja teadlik” ega hinnanud kunsti, mis tehtud “raskejõustiklase visadusega, külmast kange kondiga”. Kui lisada veel üldtuntud isiklik vastuolu küll mitte Hanseniga, aga Voldemar Pätsiga, saab mõistetavaks tema kriitiline suhtumine. Hansen on oma mälestustes meenutanud, kuidas Adamson-Eric oli muutunud poliitilistes oludes 1940. aasta sügisel kooli ilmunud ja lausunud: “Selle asutuse teeme pööninguni puhtaks”. Ajalugu tahtis aga teisiti ja sõjajärgsete aastate kunsti põhimõtted, jättes kõrvale ideoloogia, pidasid samuti oluliseks akadeemilist joonistust, ajalooliste stiilide tundmist, tehnilisi teadmisi ja oskusi, teostuse korrektsust, s.o. kõike seda, mida oli hinnatud Riigi kunsttööstuskoolis. Ja paradoksina pidi nende nõudmiste täitmist jälgima aastail 1945 – 1949 kooli direktor, kelleks oli Adamson-Eric.
1950. aastal visatakse nii Adamson-Eric kui Albert Hansen koos paljude teistega kunstnike liidust välja. Ent Hansenil läheb siiski hästi. Ta ei pea minema lihttööliseks, vaid valiti hoopis kunsttööstuskooli järjepidevust kandva ENSV Riiklikku Kunstiinstituudi metallikateedri juhatajaks. Talle omase põhjalikkusega süvenes ta oma uude ametisse. Kogemustele tuginedes püüdis ta viia õpetuse kindlale metoodilisele alusele. Ta õppis tundma metallitöötlemise tehnikaid (eriti huvitus kohrutamisest) ning täiustas tehnilist baasi (galvanoplastika). Hanseni kaheteistkümnesse valitsemisaastasse langeb ka poliitilise surutise lõdvenemine ning nende aastate jooksul lõpetasid metalliosakonna mitmed eriilmelised, oma ala edasi viinud kunstnikud nagu Helge Pihelga, Salme Raunam, Õie Kütt, Juta Vahtramäe, Lilian Linnaks, Leili Kuldkepp, Erik-Arne Uustalu ja Heinz Valk.
Albert Hansen elas pika ja sisuka töömehe elu. Kõigesse, mida ta tegi, suhtus ta äärmise kohusetunde ja visadusega, meenutades nii mõneti oma onu loodud tegelaskuju Vargamäe Andrest. Eitamata arengut ja mõõdukaid uuendusi, eelistas Hansen riskantsetele avastusretkedele tagala kindlustamist – terviku seisukohalt on mõlemad tegevused võrdselt olulised.

MAIRE TOOM