|
|
| Millist saba sa tahaksid? Intervjuu Myrdene Andersoniga Myrdene Anderson (sünd. 1934) on antropoloogiaprofessor, USA Indiana osariigi Purdue Ülikoolis. Ameerika Semiootikaassotsiatsiooni (mis haarab kogu Põhja-Ameerikat) ekspresidendina on ta üks sealse semiootika liidreid. Ta doktoritöö saamide etnoökoloogiast oli ühtaegu seda teadusharu rajavaid uurimusi. Saamide seas on ta elanud hulk aastaid oma elust, Norra saamidest sõpru läks ta külastama ka pärast oma kolmenädalast Eestis käiku ja loengukursust Tartus ülikooli semiootikaosakonnas tänavu märtsis, mil on tehtud käesolev intervjuu.
Miks peaks inimest huvitama semiootika? Sest ollakse huvitatud! Inimene on semiootik juba seetõttu, et ta on elus. Nii et miks mitte enda kohta pisut enam teada saada. Kuidas tekkis huvi semiootika vastu? Kes on need suured mõtlejad ja intellektuaalid, keda enim hindate? Implitsiitselt olen ma ilmselt alati huvitatud olnud, kuid ma ei teadnud seda. Kui ma vaatan tagasi oma lapsepõlvele, kõigele, millest ma mõtlesin ja mida lugesin, siis olin kindlasti semiootik, kes ootas, kuni teda sellest teadlikuks tehakse. Kraadiõppes avastasin lähikaasaegsete seast Peirce’i, Morrise ja Sebeoki ning liikusin neist edasi. Ehkki jah – kraadiõppes olin ma suhteliselt hilises eas, kuna enne akadeemilise karjääri algust olin kindlustusekspert ja maailmarändur. Kui ma 70ndate keskpaigas olin viis aastat välitöödel (saamide juures), ei olnud mul mingit kontakti mitte millegagi peale põhjapõtrade ja ma peaaegu mõtlesin ise välja mittetasakaaluliste protsesside termodünaamika selle intellektuaalse pagasi pinnalt, mille ma enesega sinna kaasa võtsin. Nii et kui ma tagasi tulin ja avastasin, et Prigogine oli sel aastal mittetasakaaluliste protsesside termodünaamika eest saanud Nobeli preemia, tundus see mulle enesestmõistetav. Seda just sellepärast, et olen ise kogu oma elu elanud sellisel kujutluslikul maastikul, mis on avatud, mittelineaarne ja võluv, sellisel ülimalt lubaval intellektuaalsel maastikul, mis ei “hammusta”. Ma ei ole kunagi tundnud mingit negatiivset tagasisidet oma ümbruselt seetõttu, kuidas ma mõtlen või käitun. Ühesõnaga – kui tulin tagasi ja avastasin, et Prigogine oli olemas ja see näis nii enesestmõistetav, siis hakkasin mõtlema, et olgu, paradigmad on surelikud. Mis on järgmine? Kas on võimalik piiluda üle serva ja näha järgmist paradigmat? Me teame, et kõik nad on semiootilised, vähemalt selleks hetkeks, kui meie nendega kokku puutume. Võib aga juhtuda, et järgmine esilekerkiv paradigma on vägagi sarnane sellega, mille me mõni aeg tagasi kõrvale jätsime. Mõnikord viskame paradigma nagu lapsed koos pesuveega välja ja siis läheme tagasi ning korjame üles need lapsed, keda veel elustada annab. Olete oma loenguis mitmeid kordi öelnud, et semiootika on rakendusteadus. Milliseid väljakutseid esitab semiootika rakendamine antropoloogiale? Ma ei ole kindel, et semiootika on rakendusteadus, ütlesin vaid, et see on kõigele rakendatav ning seni, kuni sellesse tuuakse sisu või aines, on see rohkem formaalne teadus. Tänapäeva antropoloogia ja semiootika ristuvad paljuski tunnetuse uurimise eri tasanditel, aga ka teistes samavõrra tähtsates küsimustes nagu pindmise ja sügava ajadünaamika, mõistuse ja geenide, kultuuride ja keelte omavahelise kontakti mittelineaarsuse uurimisel. Peale selle tahavad mõlemad teadused paremini mõista üksikisiku ja grupi suhteid, mis sulatavad inimese ühiskonda. Inimene on ühiskonnaga seotud mitmete kanalite kaudu. Isegi väikestes ühiskondades, kus on valdavad sugulussuhted, seob sugulus inimesi mitmekordselt: inimese ämm võib olla ka ta onu- või täditütar, ta võib olla lapse ristiema jne., nii et me kõik oleme üksteise külge seotud mitmekordsete niitidega. Ütlesite, et semiootika on rakendatav, aga mida siis tähendab rakendussemiootika? See on oksüümoron. Ma arvan, et see on selline mäng, mis on semiootikale alandav. Kõik üritavad olla poliitiliselt hästi korrektsed ja kõike “rakendada”. Samas aga – kui seda semiootika rakendamist on vaja juba eraldi ütlema hakata, siis muutub see ütlemine juba mehaaniliseks, selle asemel et olla dünaamiline protsess. Muidugi pean ma siinkohal ütlema, et olen ajakirja Journal of Applied Semiotics toimetuskolleegiumis ja toimetan praegu raamatut “Semiootilised vaated matemaatikaharidusele”, mis on ilmselgelt semiootika rakendamine. Aga paljud sellised hästi mõeldud asjad on intellektuaalselt odavad, umbes nagu harjutused. Oleme palju rääkinud välitöödest saamide juures, kes on samuti soomeugrilased nagu eestlased. Kuidas saab üks väike soome-ugri rahvas siin indoeurooplaste seas ellu jääda? Ma arvan, et mingit probleemi siin ei ole, aga ma arvan ka, et seda probleemi ei tohi tekitada, sest see oleks juba positivistlik “ennustus-kontroll” mäng. Positivism on see teadusparadigma, millest me praegu oleme välja kasvamas. Tegelikult ei ole ju süsteeme võimalik prognoosida ega kontrollida. Tuleb olla see, kes te olete, mis tähendab tunnistamist, et te olete eestlased ja väikerahvas, aga samas ka, et olete segaverelised, sest teil on samad geenid mis minulgi. Tehke seda, mis teile meeldib – ning paljugi sellest võib olla puhteestilik, aga pole ka suurt katki midagi, kui te laulate vene laule või sööte rootsi leiba. Ja kui te tegelikult tahate suhelda nende teiste rahvastega, siis oleks väga igav suhelda ainult üht sorti inimestega, sest olete kõik juba üksteisel peas ja taskus. Mis on semiootika: vahend, ala, doktriin, omaette teadus? Milline on semiootika positsioon ameerika intellektuaalsel maastikul? 1984. aastal peeti konverents, mis sellise küsimuse püstitas, ning väga vähesed inimesed võitsid poolehoidu väitega, et semiootika on distsipliin või doktriin. Õigupoolest inimesed kardavad doktriine. Teadusala näib piisavalt neutraalse terminina, aga ei väljenda tõsiasja, et semiootikas endas ei ole ainest, ta on nagu matemaatika või keel: kuni seda ei rakendata mingile teemale, on see tühi. Võib-olla sobiks mingi termin liitega “meta-”, näiteks “metadistsipliin”, “metavaldkond” vms. Kui tulla akadeemilise keskkonna juurde, siis semiootika ei peaks tõesti olema eraldi osakond kõrvuti teistega, millel on oma sisuvaldkond. Ta peaks olema “ülene” – sellise valdkonna jaoks ei ole nimegi. Sama asi juhtus kommunikatsiooniga, vähemalt Ühendriikides, kus sellest sai ootamatult eraldi osakond, millega kadus ka semiootiline sisu. Kommunikatsioon oleks tõesti olnud see semiootika osakond või metaosakond, mida me arvame end vajavat, kuid kommunikatsioon müüs end maha populaarsuse ja suure üliõpilaste arvu eest, ajades poliitikat, et iga üliõpilane peaks kuulama kursust nimega “Kommunikatsioon. 101”. Kommunikatsiooniga tegelevad intellektuaalid suisa häbenevad praegu oma ala ja otsivad võimalusi, et kõiki neid sissejuhatavaid kursusi tühistada, kuid raske on väljapääsu leida, sest teaduskondi rahastatakse üliõpilaste arvu järgi. Näiteks Purdue ülikoolis kuulab tervelt 40 000 üliõpilast varem või hiljem kommunikatsiooni kursust ning eksameid sooritatakse suures saalis, kuhu mahub neli kuni viis tuhat üliõpilast. Kõik oleks korras, kui oleksid olemas mõned semiootikaosakonnad, kuid ma arvan, et kommunikatsioon on selle tee meie jaoks ära rikkunud. Kas on mõni valdkond, mis oleks semiootikale kui metadistsipliinile eriti kohane? Kas mõni aine on semiootilisem kui teine? Ma arvan, et kõik sõltub uurija taustast ja huvidest, kuna need, kes neid alasid uurivad, on inimesed ning elu, keel ja kultuur puudutavad kõiki. Kui süveneda teadusvaldkondadesse, näiteks keemiasse, siis muutuvad need kõik täpselt sama kultuuriliseks, semiootiliseks või – kui soovite – bioloogiliseks nagu sotsioloogia. Vähemasti Ühendriikides on siiski mõned valdkonnad, mis on semiootika suhtes tõrjuvamad kui teised. Üks neist on sotsioloogia. Sotsioloogid ei ole kunagi taibanud, et on olemas kultuur ja et on olemas keel. Sotsioloogia on pime keele ja kultuuri suhtes, nii nagu kala ei näe vett, kuna ta ujub selles. Sotsioloogia ei tee keelest ja kultuurist numbrit ning tegeleb vaid empiiriliselt kirjeldatava pindstruktuuriga, milleks on ühiskond ning käitumine. Sotsioloogide arvates pole probleem tegeleda ühiskonna ja käitumisega, ilma et püstitataks üldisemaid struktuure, mis nendeni viivad. Teine tõrjuv valdkond on poliitikateadused. Majandus samuti, aga eelkõige muidugi sotsioloogia. Nad on tõrjuvad ka antropoloogia suhtes, aga see ei tee neid veel mittesemiootiliseks. Mida tähendab antropoloogia jaoks Tartu kultuurisemiootika? On sel mingi eriline rakendus? Ma arvan, et Tartu semiootika võib antropoloogiale olla veel eriti hästi rakendatav. Ühendriikides on inimesed eklektilisemad ning väga vähesed inimesed on ühe kindla koolkonna doktriiniga seotud. Eklektiline olla on võib-olla isegi kohustus, sest kui sind on võimalik liiga kergesti mingisse tüüpi paigutada, siis näitab see, et oleksid parema meelega pigem oma hoovis, kui tuleksid välja. Näiteks Ameerika Semiootika Seltsis on väga vähe Peirce’i uurijaid, kuna nemad tahavad olla omaette ja neil on vaid spetsialistidele mõeldud Peirce’i Selts. Mõned siiski on ka Semiootika Seltsis ja siis on seal veel mõned Saussure’i uurijad, greimaslased, hjelmslevlased, lotmaniaanid, vene formalistid. See on väga heterogeenne keskkond, kus kõik saavad kõigilt õppida. Kuid mitmete lähenemiste seas võib tõesti olla, et see, mida teie siin Tartus teete, on kõige hõlpsamini rakendatav antropoloogiale selle kitsas mõttes. Ma ise ei ole seda kasutanud, kuna mul on probleemid keelega. “Tekst” kõlab inglise keeles väga keelekesksena ja “semiosfäär” väga ruumilisena. Kas on midagi, mida te oleksite tahtnud, et teilt küsitakse, aga me ei küsinud? See on veel kõige suurem küsimus! Kord kirjutasin ühe artikli “Sabade lood” (“The Tales of Tails”), mis on muidugi avaldamata. Käisime ühe kraadiõppe üliõpilasega ringi ja küsisime inimestelt, kas nad on kunagi enesele saba tahtnud ning kui jah, siis kui kaua. Palusime kirjeldada selle saba kuju ja käitumist. Minu üllatuseks oli väga vähe inimesi, kes ei vastanud sellele küsimusele. Ma ise juba teadsin, millist saba mina tahan: tahtsin ühtlase jämedusega tihedat saba, mis oleks nagu pudelihari. See pidi olema pikk ja sellega pidi saama haarata. Jah, te võiksite mult küsida, mis sorti saba ma tahaks… Küsitlesid: Katrin Alekand, Alo Joosepson, Kaie Kotov, Auli Kütt, Kalevi Kull, Kati Lindström, Peeter Torop, Anu-Marie Umming Üles kirjutanud
|
