“Eksperiment” (“Das Experiment”, Saksa 2001). Re?issöör Oliver Hirscbiegel. Osades Moritz Bleibtreu, Maren Egert, Edgar Selge, Christian Berkel, Oliver Stakowski, Justus von Dohnanyi. 120 min. Linastub Eestis alates 14. juunist.

Kõrvuti usuga inimeste paremaks muutumisse saame teateid juhtumitest, kus inimolendid käituvad üksteise suhtes vägivaldselt ja “loomalikult”. Viimaste aastakümnete sõjalised konfliktid tõestavad taas inimlooma muutumatust isegi digitaalse kommunikatsiooni ajastul. Ollakse üldjoontes samaks jäänud kogu viimase paari aastatuhande jooksul. Sageli taandub võitlus indiviidide vahel võitluseks inimloomade vahel – võitluseks füüsiliste kehade vahel. Üllatav küll, kuid seda isegi nn. vaimsete võitluste maastikul. Füüsis oma jõu ja vastupidavusega osutub määravaks teguriks mistahes vaimsete ja psüühiliste võitluste maastikul.
Film kui meedium näib ikka veel sobivat teaduslike eksperimentide laiemale auditooriumile tutvustamise abivahendiks. See kehtib sada protsenti “Eksperimendi” puhul.
“Das Experiment” on Oliver Hirschbiegeli filmidebüüt. Idee põhineb Mario Giordano stsenaariumil “Black Box”, mis tugineb Philip Zimbardo originaaleksperimendile. Moraal on selles, et igaühes meist istub koletis, peavad olema vaid sobivad asjaolud, et see lahti päästa.
Stanley Milgram vastas probleemile autoriteedile allumisest katsete seeriaga Yale’s juba 1961.-1962. aastal. Ajalehekuulutuses pakuti tunni töö eest neli ja pool dollarit. Kutsuti osa võtma psühholoogiaeksperimendist, uurimaks mälu ja õppimist. Inimest tutvustati karmile valges kitlis eksperimenteerijale ja küllalt meeldivale kaasosalisele. Eksperimenteerija seletas, et katse on nagu õpetamine ja karistamine valede vastuste eest ning et üks on “õpetaja” ja teine “õpilane”. Valede vastuste eest karistati elektriðokiga, mida järk-järgult tõsteti.
Uurimus näitas, et kaks kolmandikku osavõtjatest allus ekserimentaatori ebaeetilistele nõudmistele. Umbes 65 protsenti kõigist “õpetajatest” karistasid “õpilast” maksimumini. Mitte ükski ei peatunud enne 300 volti.
Philip Zimbardo nn. Stanfordi vanglaeksperiment viidi läbi 1971. aastal.
Augustikuu hommikul arreteeriti Palo Altos Californias kamp noorukeid, kes üksteist ei tundnud ega saanud toimuvast ka hästi aru. Nende ühiseks nimetajaks oli fakt, et nad vastasid kuulutusele osaleda eksperimendis, mis püüab uurida tavainimese sattumist piirangutega keskkonda. Vanglakeskkond oli selleks täiuslik.
“Vangid” toimetati kohalikku politseijaoskonda, võeti sõrmejäljed ja loeti ette nende õigused. Seejärel pandi nad seotud silmadega iseehitatud vanglakeskonda.
Selles kunstlikus vanglas olid nii vangid kui ka valvurid vabatahtlikud – saatuse otsustas lihtne loosimine. Korraldajad ise esitasid ennast kui ülevaatajaid, nii-öelda kui vangla ametnikke ja juhtkonda.
Vangidele anti selga ühesugused pikemad särgid, et lõhkuda iga inimese omapära. Neilt võeti aluspesu, pandi kolmestesse kongidesse ja korraldati loendus, mis oli paljudele esimene.
Ka “Eksperimendis” antakse riiete asemele kitlid. Aluspesu keelamine on ka omamoodi alandamise vorm. Vangid hakkasidki arglikumalt ja “naiselikult” käituma.
Veel tol hetkel, esimesel päeval, võeti nii valvurite kui ka vangide poolt asja mänguna ja seetõttu toimus juba järgmisel hommikul ülestõus. Vangid olid barrikadeerinud kongide uksed ja laamendasid niisama naljaviluks. Midagi sarnast näeme ka filmis “Eksperiment”. Kuna valvuritele polnud antud mingeid juhiseid, lahendati asi jõuga, karistuseks pidid vihasemad vangid loobuma üldse riietest, said tund aega kartsa ja pidid magama madratsiteta. Sealt sai alguse edaspidine vangide represseerimine valvurite poolt.
Valvurid leidsid omavahel, üllatuseks uurijatele, et vangide solidaarsust tuleks lõhkuda, võtta neilt arusaam, et nad on kõiges koos. Selle saavutamiseks seati sisse privileegidega kong ja neisse paigutati kõige tagasihoidlikumad vangid. Hiljem viidi nad tagasi vanasse kongi ja asendati kõige vihasemate ja mässumeelsemate kinnipeetavatega. See lõhkus usalduse vangide vahel ja igaüks hakkas omaette hoidma.
Valvurid jagunesid üldiselt kolme gruppi. Esimesse gruppi kuulusid jõhkardid, kes piinasid vange teatud piirini, keelasid neil öösel peldikus käia ja seetõttu pidid vangid oma loomulikke vajadusi rahuldama ämbrisse. Need valvurid sundisid teatud karistusaktsioonide käigus tegema kätekõverdusi, pesema peldikut paljaste kätega jne.
Teine grupp valvureid olid karmid, kuid õiglased. Karistasid vange siis kui vaja, aga ei otsinud mingit haiglast rahulolu, tahtlikke konflikte kinnipeetavatega ja seetõttu säilitasid erapooletuse.
Kolmas grupp valvureid olid leebemad, proovisid vahel salaja vangidele meele järgi olla, neid aidata. Nad ei osalenud suurtes karistusaktsioonides kellegi muuna kui pealtvaatajana. Inimlikus mõistes oli tegu heade inimestega, kuid vanglakontekstis võis selline käitumine tuua kaasa konflikte nii vangide kui ka valvuritega.
Viiendal päeval peale eksperimendi algust võtsid ühe vangi vanemad korraldajatega ühendust ja palusid neil omakorda võtta ühendust advokaadiga. Vanemad soovisid lihtsalt oma poega vanglast kätte saada. Advokaat küsitles vange ise tegelikult teades, et tegu on eksperimendiga
Siinkohal pidid teadlased oma katse lõpetama, asi oli läinud ülekäte ja asja edasiviimine oleks toonud kaela kohtukutse. Niiviisi lõpes Stanfordi vanglaeksperiment kuuendal päeval peale algust kavandatud kahe nädala asemel. Kõik vangid olid rõõmsad, et kõik läbi sai, kuid valvurid olid enamasti pettunud.
Kokkuvõtteks on selge, et nagu originaalsed Milgrami ja Zimbardo, nii ka film “Eksperiment” näitab inimloomusele omast plastilisust. Kõige selle juures ei ole inimene võimeline enam reaalsel ja mängulisel vahet tegema. Tavalisest keskmisest tsiviliseeritud inimesest saab loomastunud normideta olend, kes oma võimu maksmapanekuks ei põlga ühtegi vahendit.
Eksperimendid ja kõnealune film näitavad, kui kiiresti inimesed kohanevad uue rollimustriga ja elumänguga ning et olulist rolli käitumise kujundamisel mängib keskkond. “Eksperimendis” näidatakse kõike veidi võimendatumal kujul, kuna ekraanivägivald on muutunud odavaks. Pakse värve on lisatud ohtrasti ja üheks värvidest on vere värv. Kaks inimest hukkuvad.
Filmi tuum on selles, et eksponeeritakse autoriteetide ja nende alluvate-kuuletujate igavesi vastuolusid. Küsimuse püstitus kõlaks: kas autoriteetidele ja eriti vägivaldsetele kuuletumine on nõrkade pärusmaa või on selles midagi kõigile omast, et kõik võivad osutuda manipuleerituks isegi oma tahte vastaselt? Ajalooliste analoogiate põhjal võiks ka küsida, kas inimkonna roimaõudused on midagi harukordset või vaid psüühiliselt ja moraalselt hälbinud inimeste teod? Vastus oleks – me kõik oleme teatud asjaoludes selleks suutelised. See järeldus on ju õudne!
“Das Eksperiment” on tänuväärt näitlik õppematerjal. Kommunikatsiooniteooria õppejõud võib rahulikult jalad seina peale panna ja loengu vahele jätta. Kurb on, et eksperimentidest ja kogemustest ei võeta õppust – see juhtus teistega, minuga ei saa selliseid asju juhtuda. Aga juhtub kindlasti: igaühes on potentsiaalne vang ja vangivalvur. 

RAIVO KELOMEES