Armastusest ja surmast – millest siis veel...
 
CD: Eesti Raadio ja ARM Music Ltd. “20. sajandi eesti vokaalmuusika”. Villu Valdmaa (bariton) ja Martti Raide (klaver)
 
Äsja sai CD-kettale üks läbilõige eesti vokaalmuusikast. Autorite reas peegeldub eesti muusika ajalugu: Saar, Tubin, Sisask, Sumera, Mägi, Kangro, Tõnu Kõrvits... Varaseim laul, Mart Saare “Vaikus”, on pärit aastast 1906. Kõige hilisemad, Mäe “Muusika” ja Kangro ning Kõrvitsa laulutsüklid, on loodud peaaegu sajand hiljem.
Laulud on sellest, mis surelikku igal ajal puudutab – ikka armastusest ja surmast. Aga kõneldava CD valik on sellepoolest huvitav, et siin ei kõla need teemad mitte üksnes kunstilises ülenduses, vaid ka vormilises alanduses. Autoreid inspireerinud alustekstides on luuleklassikute ja kõrgstiili kõrval parasjagu groteski ja rahvalikku “madalkeelt”.
Ka armastuse objekt ei ole üksnes looduskujundites lahustunud eeterlik või kaotsi läinud unistuskuju. Ühe laulu sisse näiteks on kirjutatud skulptori loomiskirg – inimvormide puudutamise iha (Raimo Kangro “Käsilane” Kirke Kangro tekstile). Mõnikord on armastuse objekt spirituaalne. Mõnikord on kõneks eluihalus üldse. Mõnikord tuleb mängu armastuse pragmaatika ja argipäev. Kokkuvõttes on plaadikavas kõik nagu elus ja päriselt.
Laulude esitused on aastatest 1996, 1997 ja 2000. Esituse tasemes näib mängivat juhus. Solisti hääletegemise “kitsamad kohad” on ka kohati kuulda: kammerlaulu õrnemad varjundid ei pääse alati hääle seest – või natukene ülevõimendatud klaveripartii seest – välja. Bariton Villu Valdmaa tugevaim külg on karakterilooming – “rahvatoonis”, groteski kalduv või mis tahes muu “kunstilise” viisiveeretamise raamidest väljuv intoneerimine. Seda sorti muusikatki on plaadil parasjagu.
Aga nii armastuse kui ka lauludevaliku alguses on unistus, peabki olema, muidu läheks asi liiga karmiks. Helgemates kõlades ja poeetilise tekstikujundiga laule on alguses ja lõpus: näiteks Mart Saare “Vaikus” (1906) ja Eduard Tubina “Su õrna kätt” V. Grünthal-Ridala tekstile (1926). CD lõpulaulud on Tõnu Kõrvitsa viisistatud “Kolm Shakespeare’i sonetti” (1998). Nendest on kuulda, et lüürika on ka pärast kõiki vihaseid “-isme” eesti muusikas alles ja võtab Kõrvitsa muusikas eriti kauneid vorme. Autor austab luuleteksti: Shakespeare’i sonettides hingab rahulik ja selge tekstifraas. Hingamises on romantilist avatust, aga klaveripartii on delikaatne – õrn pitsiline muster.
Plaadi keskpaigas on kontrastid koos: dramaatiline ja pilav vaatenurk. Eduard Tubina “Kolmes laulus” (1961) Kalju Lepiku tekstidele kohtuvad modernistliku helikeele süngemad kõlad ja armastuse spirituaalne külg. Ester Mäe “Muusika” Rainer Maria Rilke eksistentsiaalselt raskekaalulisele tekstile on samuti hardalt tõsimeelne. Aga teekond muusikas on selge ja katarsise poole juhtiv.
Järgnevad laulud üritavad armastus(t)e koormat maha heita. Seitsmekümnendate põlvkond teeb nalja. Või justkui nalja – kes seda täpselt teab. Raimo Kangro tsüklis neli aspekti teemale “Armastus ja surm” (2000) on nelja teksti autoriks pereliikmetest koosnev loominguline brigaad: luuletaja Leelo Tungal ja kolm tütart. “Vana arm” räägib Näärivana surmast, “Gurmaan” on inimlike ihade “tõlge” köögikunsti keelde. “Aso laul” on teadagi asotsiaali laul. See kilekottidega tegelanegi esitab nõudlikke küsimusi elu ja surma kohta. Piinlik: keda see huvitab? – Kangro laule läbib tekstikujundite lõbu, muusika provotseerib banaalsustega.
Lepo Sumera näib ka nalja tegevat. Tema viieosaline tsükkel “Laulud eesti abielulüürikast” (1996) kasutab vabalt rahvaluule tekste, aga helikeel on lihtsalt à la, enamasti vägagi rahvamuusikaline. Muusikas tervikuna valitseb stilistiline pillerkaar: rahvaliku vemmalvärsi rütmide sisse kõlab mõni romantiliselt tunglev meloodiakäik; mõni nukker lüüriline vahelehüüe; või pseudodramaatiline mürin klaveripartiis; või falsetiga peenehäälne piiksumine vokaalpartiis. Viit osa seob naiivne rahvalik refrään: “Mu kallike, mu kullake, sa armas oled minule.”
Sumera laulutsüklisse on stuudiotöö mõned nüansid juurde mänginud: siduv refrään on mitmehäälseks tehtud, kajad tekitavad ruumiefekte. Nii tuleb muusikasse justkui ülaltvaade ja üldistus: mõistev pilk, mis armastuse argipäevaski südamlikku tuuma aimab. Aga põhiline on ikka Sumera muusika ise. Rahvatoonis roppustest hoolimata käib sellest hell vari läbi.
Uus CD on tükikene eesti vokaalmuusika ajalugu. See on salvestuse väärtus. Aga ühtlasi on see plaat ka väikene vaimuajaloo ülevaade: näitab muutuvat elutunnet; näitab, kuidas loov inimene ühe sajandi vältel mitut sorti armastuste ja surmaga hakkama on saanud.

Evi Arujärv