Kõrts kui kohtumispaik 

6.jpg (10770 bytes)

Kõrts. Õli, lõuend.

“Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütlemata oli jäänud, sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siis polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamust.”
Tänapäeva ettekujutus omaaegsest kõrtsist sinna juurde kuuluva kireva eluga ongi kunstnike ja kirjanike kujundatud. Otsesed tõsiteaduslikud arhiivimaterjalidel põhinevad uurimused selles vallas puuduvad ja palju üldse üks teadustöö üldist ettekujutust kujundabki. Miljöö tunnetamisel on olulised just vahetud allikad. Hoffmann, olles ise küll rohkem kõrvaltvaataja, on oma kõrtsiteemaliste maalidega aidanud tuua kaasaega seda mõnusat kõrtsi, mis oli nii iseloomulik XIX sajandi teisele poolele.
Kõrts kui kõige polüfunktsionaalsem paik omaaegses külaühiskonnas on pärit juba vähemalt XV sajandist, linnakõrtsid on veelgi vanemad. XVII sajandi lõpul oli peaaegu igal mõisal oma kõrts, mõnel ka rohkem. Linnakõrtse oli sel ajal kokku vähemalt pool tuhat, sest üksi Narvas loeti Rootsi aja lõpul 147 kõrtsi. Tõeline kõrtside hiilgeaeg saabus aga XIX sajandil: 1895. aastal oli Eesti kubermangus 1448 kõrtsi ja teist ligikaudu sama palju Liivimaal. Ja mis viga mõisal kõrtsi pidada, kui piiritusetööstusel oli tohutu tähtsus ja mõnedel andmetel moodustas see 1888. aastal isegi 59 protsenti tööstuse kogutoodangu väärtusest Eestis. Kõige suurem viina aastatoodang oli üle 3,5 miljoni pange. Talupoegadele oli viina tootmine ja müümine rangelt keelatud, õllepruulimise õigust ei andnud nad aga kunagi käest.
 
Hoffmanni-aegne külakõrts
Kõrts on eelkõige olnud talupoja joomapaik. Viina kangus kõrtsis oli 50 kraadi ja seda mõõdeti hõbedast nõuga, mis ääreni täideti ja siis põlema süüdati. Kui pool nõutäit ära põles, siis nimetati seda viina põletatud viinaks. Viina müügiks olid ette nähtud tembeldatud vasknõud: toop, pooltoopi ja kortel. Pitsinapsi keegi ei võtnud, see oli maamehele liiga nigel annus. Värvi- ja maitseainena tarvitati kuulsaid Riia vabriku palsameid, musta ja kollast; aga eelistati ka rohelist samiitinat, peenviina, millel olid suhkrukristallid põhjas ning mis oli kuulus oma kangusega.
Kõrts ei olnud aga lihtsalt joogikoht, vaid ta oli pea ainus kokkusaamise koht peale kiriku. Kui kirikus oli aga sõnaõigus ainult kirikuõpetajal, siis kõrtsis kuulus see kogudusele. Kõrts oli sissesõiduhoov ja öömaja teekäijale, see täitis seltsi- ja rahvamaja ülesandeid, oli klubi ja kohtamispaik meestele, oli kohakuulamise ja kaubategemise paik.
Traditsiooniliselt on kõrts olnud rohkem meeste koht. Üldiselt ootasid naised, kui nad juhtusid kaasas olema, kõrtsi ees ree või vankri peal ja sageli toodi neile siis punast napsi ja komput ajaveetmiseks. Rahvakalender tunneb aga ka selliseid päevi, kus just naistel kõrtsi asja oli. Üheks selliseks oli vastlapäev, kui naised õhtul kõrtsis joodud punaviinaga endale mitte ainult punased põsed, vaid ka järgmise aasta kordaminekud tagasid.
Hoffmanni ajaks käis eesti talupoeg kõrtsis nagu vaba mees kunagi ning kemplemine ja kõrtsikaklused oli üks armastatum osa meeste mängudest. Noa väljatõmbamist peeti häbistavaks, kes seda tegi, langes põlu alla. Lubatud olid aga igasugu teised vahendid nagu aiateibad jne. Omaette lõbuasi oli kihlvedude sõlmimine igasuguste imepäraste söömiste, joomiste ja muude “tükkide” tegemise peale. Ületrumpamise juures oli rahast ja jõust tükk maad olulisem mõistus. Klassikaks on selle kirjutanud Tammsaare.
Kõrts oli ka suuremate pidude pidamise koht. Tihti olid kõrtsi kõrval ka külakiiged ja tuleplatsid, kus rahvas lõbutseda sai. Toolsel lasknud mõisnik kõrtsi juurde ehitada eri hoone tantsimise jaoks.
Hoffmanni maalidel näeb mitmel pool talupoegi kas kaarte või mõnda muud lauamängu mängimas. Seda tegevust aga suuline traditsioon eriti ei toeta. Kaardimäng oli küll tuttav tegevus, aga teated selle kohta, et eesti talupoeg kõrtsis lauamängudega aega veetis, puuduvad. Ilmselt pani kunstnik siinsed mehed tegema tegusid, mida ta Saksamaal näinud oli.
Oma osa oli kõrtsidel ka nn. poliitilise võitluse traditsioonis. Talurahvarahutused said tihti alguse ja koordineerimise just kõrtsilaua tagant; hea näide on Atla-Eeru kõrts 1858. aasta Mahtra sõja ajal.
Hoffmanni maalidel on tõetruu kõrtsiinterjöör, mis tihti vastab ilmselt siiski rohkem väljapeetud sakstekambri omale. Suurel kõrtsitoal vaevalt pilte seinal oli, mehed kõrtsis on aga tõelised eesti mehed. Ilmselt kadus XIX sajandi lõpuks ka suurem vahetegemine. Kindlasti maksis mõni jõukas taluperemees tunduvalt heldemalt kui ametnikuvurle; eestlasele pole jõukus kunagi häbiasi olnud.
Kõrtsi kuulsus sõltus suures osas ka kõrtsmikust. Vargamäe meestele ütles ka kõrtsmik: “Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled sa asja kõrtsis alustanud, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks.” Ajaloost on teada mõned kuulsad kõrtsmikud, kelle nime järgi kõrtsi kutsuti ja kelle tegudest laule loodi ja rahvasuu aastakümneid hiljemgi veel rääkis.
Milline paistis eesti kõrts aga teistele? Baltisakslaste hinnang kõrtsidele, nagu lähtub reisikirjeldustest, oli üldiselt negatiivne. Kaebuste sisu oli mustus, räpasus, külmus, vähene valgustatus ja vilets toit. Need puudused pandi rahva iseloomu ja omaduste arvele. Petzold näiteks kurtis liiga kõvaks keedetud munade, hapu piima, seisnud õlle, kopitanud õlgede ja hingematva õhu üle.
Eestlane aga oli ise oma kõrtsiga rahul ja käis seal lausa heal meelel. Kurb lõpp saabus 1900. aasta viinamonopoli kehtestamisega, kui Eestis kõik kõrtsid kinni pandi.

PIRET ÕUNAPUU