Ajalehte lugev mees 
Maal kui argiajaloo dokument

6.jpg (10770 bytes)

Ajalehte lugev mees. Õli, lõuend. 1902.


1986. aastal ostis Eesti Kunstimuuseum Moskva Kunstisalongi komisjonimüügist Oskar Hoffmanni 1902. aasta maali, millel kõrtsilauas istuv keskealine talumees. Mehe kõrval laual seisavad õllepudel ja klaas. Mehe jämedakoelisel tahtejõulisel näol on keskendunud ilme: ta on silme ette tõstnud ajalehe, mille reversilt võib lugeda ka lehe nime – Postimees. Esmakordselt eesti kunstiajaloos ilmub maalile ajaleht kui artefakt ja kindlasti esmakordselt on selle lugejaks maalil eestlane.
Oskar Hoffmanni 150. sünniaastapäevale pühendatud näitusel Eesti Kunstimuuseumis on talupojastseenidele kõrtsimiljöös pühendatud eraldi saal. Sedavõrd tähtis oli see teema Hoffmanni loomingus ning autorit ennast on eesti kultuuriajaloos esmajoones hinnatud just tema maalidel jäädvustunud talupojaelu stseenide tõttu. XIX sajandi romantismi vaimus on mitmed eesti ajalookirjanikud sajandeid polükultuursena püsinud Eesti- ja Liivimaal tegutsenud suurvaimudes etnilist eestlast otsinud ning sama on üritatud ka Hoffmanni puhul, ehkki tänapäeval teame, et Oskar Hoffmann pärineb Tartu saksa pagariperest. Tema eesti keele oskus jäigi elu lõpuni lünklikuks ja pooleli jäänud haridusteel Düsseldorfi kunstiakadeemias tekkisid talupojastseenid tema lõuenditele mitmetel samaaegselt mõjunud ajastuomastel põhjustel, mille hulgas oli esikohal muidugi karedavõitu ?anristseenide müügiedu omaaegse jõukamast keskklassist ostjaskonna hulgas nii Düsseldorfis kui ka Peterburis. Oleks mõttetu otsida samalaadseid talupojaportreid näiteks eestlase Johann Köleri loomingus. Ligi paarkümmend aastat kulges kahe kunstniku elu Peterburis suhestumata, niivõrd erinevad olid nende tõekspidamised ja kunstnikuampluaa. Peterburi akademism, kust Köler ammutas oma kunstnikukreedo, ei tunnistanud ?anrimaali viljelemist väärivaks kunstiteemaks. 1860ndate algul loodud Köleri vanemate portreed on tema loomingus pigem erandlik pieteedist ja hellusest kantud tagasivaade elumaailmale, kust kunstnik ise teadis end pärinevat. Hoffmanni talupojatüüpides pole ju tegelikult märkigi empaatiatundest või püüust asetada end kujutatud taluinimeste saabastesse. Varakult välja kujunenud kitsa ja kindla ?anrimääratlusega Hoffmannile olid eesti talupojad vaid “maailma kõige maalilisem rahvas”, kelle elukeskkonna ja karakteersete tüüpide tundmine ja ülesmaalimine kodumaakäikudel oli Düsseldorfis ja eriti Peterburis tegutsedes tema kapital. Eksootiline etnilistes kostüümides lavastus üsna sarnastes kõrtsitubades kordub maalist maali. Portreeliselt on Hoffmann kujundanud omamoodi koondportreed eesti XIX sajandi talupojaelu hierarhiast: taluperemehed, kihelkonna kohtumehed, kõrtsmikud, kaupmehesellid, sekka üksik hingestatud näoga külakooliõpetaja, kaubajuudid, joodikud ja kerjused. Eksootiline talupojatemaatika oli arvestatav müügiartikkel ja Hoffmann elatus vaid oma maalide müügitulust.

Lugev talumees kui nostalgiline tagasivaade
Näitus Eesti Kunstimuuseumis annab suurepärase ülevaate ühe meelsamini käsitletud ja reprodutseeritud baltisaksa maalija elutööst, ent aitab ka selgitada mitmeid küsitavusi ja parandada aastakümneid ühest kirjutisest teise rännanud väikesi ebatäpsusi ja müüte. Hoffmanni puhul on ilmne liialdus seostada tema kiindumust talupojatemaatikasse stuudiumiga akadeemia ajaloolis-religioosse maali uuendaja Eduard von Gebhardti juures. Püsimatu Hoffmann pidas professori ateljees vastu vaid kolm kuud, omandamata õieti vähematki Gebhardti tõsimeelsest protestantlikust vaimsusest. Suhte talupojatemaatikaga ja kogu elu muutumatuna püsinud maneeri omandas Hoffmann ilmselt varem, suheldes endast vaid aasta vanema, juba 18aastase noorukina Düsseldorfi õppima saabunud Gregor von Bochmanniga. Hollandi hallikaspruun koloriit, portreede nägude rõhutatud ilmestus ning “just nagu rembrandtlik” väljavalgustumine hajusast foonist iseloomustab ka “Ajalehte lugevat meest”. Teema ise, lugev eestlane, esineb ka paaril teisel Hoffmanni maalil. Eriti köitva vaimsusega on kaks väikeseformaadilist Sagadi mõisahoonele kuuluvat maali, kus loetakse ilmselt piibliraamatut. Pühakirja loeb ka surnu juures valvav talumees (1899) erandlikult tõetruult kujutatud talupoeglikus argimiljöös. “Kihelkonna kohtumees” (1890), millel iseteadlikul ilmel ametipaberi lugeja, on aga koondportree emantsipeeruvast eesti talupojast oma võimaliku ametikarjääri redeli tipul. Edasitõusu ei võimaldanud XIX sajandil päritolu, puudulik haridus ja keeleoskus.
1902. aastal maalitud ajalehte lugev talumees on tegelikkuses vaadeldav juba retrospektiivina. Hoffmanni paljude maalide maakõrtsiolustikust oli sajandi algusaastaiks saanud lähiajalugu. 1900. aastal kehtestatud riigiviina monopoli seadus lõikas jalad alt paljude mõisate olulisel sissetulekuallikal, viinaajamisel ja kõrtside rendileandmisel. Mõisates rendile antud maakõrtsid suleti ning nende tagatubades prassinud jõukad Kassiaru Jaskad pidasid sajandi algusaastail juba prestii?seks lasta end valida kohalike karskusseltside juhatusse ja teha annetusi esimeste rahvamajade ehitamiseks ning laenuraamatukogude asutamiseks. Talumees 1902. aasta maalil istub tegelikult ehk hoopis mõnes linnakõrtsis. Tal pole peas peakatet, peremehe rebasenahast talvist karvamütsi, käsitööselli nokkmütsi või vanutatud vildist talupojakübarat, Hoffmanni varasemete kõrtsistseenide vältimatut atribuuti. Müts hoiti peas nii kõrtsis kui mujal argiasju ajades, see kuulus tollase talupojamentaliteedi juurde. Ilmari Manninen meenutab oma rahvarõivaraamatus eesti vanasõna “müts mehe au, kübar mehe kõrgus”, mis tähendas, et pea paljastati vaid kirikus, matustel ja mõisavanematega rääkides. Ajalehte lugeval mehel ei ole mütsi peas ja seljas on tal üsna linnamoeline kolmeosaline ülikond, mis siiski näib õmmeldud olevat kodusest villasest talukangast. Sajandi algusaastateks oligi rahvariiete kandmine Eestis oluliselt vähenenud. Vaid aastajagu maali valmimisajast hiljem Düsseldorfist Tartusse asunud Kristjan Raud alustas esimese suurema vanavarakogumise kampaania küll mõned aastad hiljem, siis juba asutatava rahvamuuseumi lipu all ning juba aastaid peamiselt laulupidudega seondunud igapäevast kadumas rahvariided tõusid taas hinda, nüüd juba tärkava rahvusteadlikkuse nähtava märgina.
Esimene laulupidu Tartus toimus aastal, mil Oskar Hoffmann oli kaheksa-aastane poisike. Kas Hoffmannide ema Emilie Aurora viis lapsed laulupidu vaatama, pole tegelikult teada, nagu pole teada ka ajalehte lugeva mehe prototüüp. Võimalik on, et laulupeol käidi ja sellest perekonnas räägiti. Tegemist oli ju süütu ja meeliliigutava üritusega. Pr. Hoffmannil oli tavaks perekonnaärile headel aastatel veeta kuu või enamgi Peterburis teatreid ja kontserte külastades. Aastakümned esimese Eesti laulupeo ja maali valmimisaja vahelised tähistavad eesti rahvusajaloos küll tugeva venestamise ajajärku, kuid neil aegadel ei viibinud Oskar Hoffmann kuigivõrd palju kodumail. Suvised visiidid kodumaale tähendasid Hoffmannile ka paljude meeleolukate etüüdide maalimist maalilistest talupojatüüpidest. Kuivõrd ta kasutas hiljem Düsseldorfis ja juba 1880. – 90. aastail Peterburis viibides võimalikke fotosid, saab vaid oletada. Kaasaegsete mälestustele toetudes võib arvata, et Hoffmann oli innukas fotografeerija. Noorukina tartu fotograafi ja litomeistri Karl Schultzi juures omandatud sellipaberid tähistasid tol ajal arvestatavaid ametioskusi sel alal. Kahjuks ei ole kunstimuuseumi näitusel ainsatki Hoffmanni fotot.
1902 oli venestamisperiood ületatud ja Postimehel soliidne ajalugu ning kohalikul ajakirjandusturul eelnenust märksa olulisem tähendus. Meenutuseks: 1886 ostis tollane oluline rahvustegelane Karl August Hermann ära kiratseva Perno Postimehe ning alustas Postimehe nime all Tartus arukalt stabiilset ajakirjandustegevust, vältides osavalt saatuslikke äärmusi ning hoides suhteid nii ametiinstantside kui tähelepanelike konkurentidega. Neil aastail (1888) suleti ju venemeelse Valguse väljaandja Jakob Kõrvi salakaebuse põhjal Järva Virulane ja samal aastal kuulutas Olevikku välja andnud Ado Grenzstein, et “paneb maha erakonna aated”. 1896 võttis Postimehe üle Jaan Tõnisson. Maali valmimisajaks aga on Tallinnas juba aastajagu tegutsenud hoopis üks teine ajaleht Konstantin Pätsi, Mihkel Punga ja Jaan Teemanti sõpruskonna asutatud Tallinna Teataja, mis tähistas Eesti kontekstis täiesti uuelaadsetele modernsetele majandussuhetele rajatud maailma tunnustamist eesti haritlaste poolt. Ühtlasi tähistas see sündmus ka vaimse konflikti algust Tallinna ja Tartu vahel, mis omal kummalisel kombel köeb tänini. Seisuslik ühiskond, mis Eestis, Vene impeeriumi äärealal, oli liiga kauaks püsima jäänud, tõi aastal 1905 esile rahvusgruppide, omandivormide ja meelsuste esindajate dramaatilise konflikti, kuid juba samal aastal, mil maaliti “Ajalehte lugev mees”, oli Tartus Puðkini tütarlastegümnaasiumi lõpetamas Valgamaalt pärit eesti tütarlaps, kes kahe aasta pärast (1904) seisab pisut nõutuna Helsingi raudteejaama perroonil. See oli Hella Kurrik, hilisema maaailmakuulsusega naiskirjanik Hella Vuolijoki, kelle õlal rippuvas “baltlase käekotis” leidusid dr. Oskar Kallase ja Jaan Tõnissoni soovituskirjad Helsingi ülikooli rahvaluuleteaduse professorile Kaarle Krohnile.

JUTA KIVIMÄE