Kontserdipeegel

Kolm kontserti
28. aprillil esines Kadrioru lossi “Akadeemilise kammermuusika” sarjas tuliuus kooseis New Baltic Trio. Kui “previous” Baltic Trio koosneb eesti, läti ja leedu muusikutest (Teet Järvi, Algirdas Vizgirda, Aina Kalnciema), siis New Baltic Trio moodustavad eesti ja läti muusikud Andres Paas (klaver), Leons Veldre (tšello) ja Marcis Kulis (klarnet). Niisiis mitte klassikaline klaveritrio, millele rohkesti repertuaari, vaid klarnetitrio.
Trio on selline ansambel, kus kõik on solistid, aga partituuri valdab ainsana pianist. Pianist peab olema dirigent, kuid mitte diktaator. New Baltic Trio tundus selle kontserdi põhjal koosseisuna, kus klarnetist Marcis Kulis on temperamentne, vahel lausa lendukippuv, pianist Andres Paas ere ja impulssiandev ning tšellist Leons Veldre tasakaalustav ja maandav jõud. Eriilmelised isiksused, kelle koosmäng annab nauditavalt elava ja stambivaba tulemuse.
Ansambli esimesel kontserdil kõlas kaks selle koosseisu tippteost: Beethoveni Trio B-duur op. 11 ja Brahmsi Trio a-moll op. 114. Beethoveni noorpõlveteosed on sageli kantud väsimatust hoost, tihti on siin con brio tulisust, rondo tormilisi ringmänge. Trio B-duur on eriti päikseline. Teose kaks esimest osa on ilus traditsiooniline viiniklassika, rohkem üllatusi pakub aga III osa Allegretto. Pikad kapriissed klaverisoolod vahelduvad siin klarneti ja tšello ülemeelikute, otsekui külamuusikute esitatud duettidega. New Baltic Trio Beethoveni-esituses oli positiivsust ja palju ennastunustavat mängurõõmu.
Brahmsi Trio a-moll on autori elutark hilislooming, klassikaliselt puhas, vaba igast välisest poseerimisest. Siin on ilusat laulvust, Brahmsile omaseid sügavaid, täiskõlalisi soolosid. Õnnestunud tempovalik, ühtlane ja samas diferentseeritud ansamblikõla tagas stiilse esituse.
 
30. aprillil mängis Kalle Randalu Estonia kontserdisaalis valsse. Aga mitte Straussi ega Chopini: kavva olid valitud Weberi “Kutse tantsule”, Brahmsi valsid op. 39, Liszti esimene Mefisto-valss, Skrjabinit ning Raveli.
Kalle Randalul on olnud varemgi selliseid “monotemaatilisi” kontserte, kus üks teema esitatakse “mit verschiedenen Veränderungen”. Samas ?anris teoste kõrvutamine annab tõesti huvitava tulemuse. Mida ühist, mida erinevat oli neis valss-veränderungides? Teostes erines tegelikult kõik – oligi põnev jälgida, kuidas valssi kasutatakse, milleni jõutakse lihtsa liikumisidee arendamisel. Kui Brahmsi ja Skrjabini palad jäävad enam või vähem rikkalikult varieerituna liikumisidee juurde, siis Weberi, Liszti ja Raveli lood on dramatiseeritud stseenid, osa neist (“Kutse tantsule”, “La Valse”) konkreetse, sõnaliselt väljendatud programmiga.
Aga kujunes ka mingit ühtlust. Ühtlustas meloodiakujundus: see oli igas teoses pehmelt laulev, voolas ja kõneles. Talitsetud kõnekus tunduski olevat Randalu seekordse tõlgenduse aluseks, peenus, kultiveeritus. Temperamentsemadki puhangud ei muutunud kunagi robustseks.
Avalugu, Weberi “Kutse tantsule” on väike teatraliseeritud ballistseen, ilusasti mängitud ilus lugu, mis tõi muu hulgas esile Kalle Randalu kaunilt laulva touche ja briljantse sõrmetehnika. Klassikalisema kallakuga saksa romantikud Schubert, Schumann ja Brahms on Randalule alati väga hästi sobinud. Selle kontserdi üks kõrgpunkte oligi Brahmsi op. 39 valsside esitus. Need on salonglikkuseta valsid – mehised, lihtsad, hingeminevad. Kalle Randalu tõlgenduses sai valsirida Brahmsi hilisoopuste (116, 117, 118, 119) sarnaseks mõtestatud tervikuks.
Kontserdi esimese poole lõpunumber, Liszti “Mefisto-valss” võib vahel nii kaasa haarata, et temperament “üle keeb”. Randalu esitas seda virtuoosset efektpala laitmatu üleolekuga, kuid laskmata end ahvatleda spontaanse tulisuse pärusmaale.
Kontserdi teise poole juhatas sisse Skrjabini harvamängitav Valss As-duur. Kuulajale võluv avastus, kus haprus parajas vahekorras virtuoosse sädelusega. Raveli “Õilsates ja sentimentaalsetes valssides” tõusis Randalu interpretatsioonis esile mitte värv nagu enamasti, vaid joonis. Harjumuspärasest erinev aktsent toob alati värskust. Järgmisena kõlanud “La Valse” on tuntud orkestriteosena, tihti esitatud ka kaheklaveriversioonis, harva ühel klaveril mängituna. Üheklaveriversioon on tehniliselt äärmiselt keerukas, vajab väga läbimõeldud ülesehitust. Kõla gradatsioon, kulminatsioonide massiivsus, tiheda faktuuri selgeks diferentseerimine – kõike seda tuleb teha klaveril samaväärselt orkestriga; orkestrivariant kõlab tahes-tahtmata kõrvus. Randalut kuulates süvenes veendumus, et klaver on miniorkester, kus suur mahub väiksemasse, kaotamata sellegipoolest oma suurust.
 
ERSO Brahmsi – Stravinski sarja viimane kontsert kuulatud, meenutaksin peadirigent Nikolai Aleksejevi sõnu, kes põhjendas Brahmsi ja Stravinski valikut sellega, et esimene annab orkestrile sooja kõla ning teine on oma keeruka ja vaimuka loominguga kasulik tehnilises mõttes.
Võis veenduda, et see oli tark valik. Tavapärane süsteem on pahupidi pööratud, värskendatud, läbi tuulutatud. Tundub, et dirigent on väljapaistvalt töötanud orkestri kõlaga, meeldib väga see selgus, mille orkester tema juhendamisel saavutab. Ikka ja jälle on suurepärane instrumentaalkontsertide kujundus, kus solist ja orkester sulavad ühte ning orkester ei mängi kunagi solisti üle.
Kontserdi kaalukate suurteoste, Beethoveni Neljanda klaverikontserdi ja Stravinski “Psalmide sümfoonia” sissejuhatuseks kõlas Brahmsi Traagiline avamäng op. 81 d-moll. Tõsine, täiuslik orkestrimuusika, kus keelpillid demonstreerisid kulminatsioonimeloodiates kandvat, ühtlast täiskõla.
Beethoveni teosed on ideedraamad. Kui kolme esimese klaverikontserdi ülesehitus järgib veel klassikalist mudelit, kus idee kristalliseerub arengus, siis neljas algab solisti repliigiga, idee esitatakse kohe kokkusurutud epigraafina. Selles teoses tihti ette tulevad kerged figuratsioonid ja kõrge registri kasutamine loovad vahel õrna, lausa taevaliku atmosfääri, mida vaid mõnikord tugevdab mehine ja murdumatu forte. Solist Irina Zahharenkovale sobib see kontsert väga hästi. Teda iseloomustab jäägitu sisseelamisvõime, temas on võluvat lüürilisust, sisemist mehisust ja esitatava sügavat mõistmist. Küllaltki lühikese aja vältel on see Zahharenkova kolmas esinemine sama teosega. Tahes-tahtmata hakkad võrdlema. Esimesel korral domineeris lüüriline külg, teisel olid tempod kiiremad, mäng aktiivsem, nüüdne esitus oli aga küps, avarama kõladiapasooniga, vahel pisut mõtlik ja samas nakatavalt hoogne. Kontserdi teine osa Andante con moto on Zahharenkoval olnud alati äärmiselt mõjuv. Kolmas osa Vivace, seekord esimesel hetkel üllatavalt mõõdukas tempos, võimaldas kuulda sedagi, mis vahel liigselt tõtates kaotsi võib minna.
Teises pooles kõlanud Stravinski “Psalmide sümfoonia” on religioosse sisu, vähemalt religioossete tekstidega teos. Raske öelda, kuivõrd on Stravinski puhul tegemist emotsionaalselt tunnetatud usuga. Võibolla on see pigem vaimustus jumaliku korra, täiusliku konstruktsiooni üle.
Sümfoonia “instrumentaarium” on ebatraditsiooniline nagu Stravinskil ikka: kasutatakse koore, keelpillidest vaid tšellosid ja kontrabasse. Tähtsal kohal on puhkpillid, eriti flöödid ja oboed ning löökpillid, kuhu kuulub ka klaver. Inimhääl, kõige väljendusrikkam ja tundelisem “pill”, on teose I ja II osas enamasti kiretult retsiteeriv, emotsionaalsem lõik on hoopis puhkpillide fuuga II osa alguses. See nii tehnilises kui intonatsiooni mõttes nõudlik solistide “kammeransambel” oli kontserdi üks silmapaistvamaid saavutusi. Pärast täpset ja külmavõitu I ja II osa kõlavad III osa Laudate Dominumi-lõigud aga ootamatult äraspidise sensuaalsusega. Stravinski pelgas oma teoste esitamisel väga interpreedi omavoli. Sel korral omavoli välditi, aga elav hingus jäi kestma.
 

Ia Remmel

Courage, messieurs!
Nii on ajalukku kirjutatud Niccolo Paganini sõjahüüd tema nn. “Sõjasonaadi” orkestriproovil Hamburgis 1830. aastal. Sõjakas-artistlik temperament valitses ka 2. mail Estonia kontserdisaalis, kus Andres Mustonen juhatas 3. kontserti sarjast “avatud klassika”.
Aktsioonis osalesid Tallinna Filharmoonikud, solistiks juba imelapse põlvpükstest väärikalt väljakasvanud David Garrett (21) sellesama Paganini viiulikontserdiga nr. 2 h-moll op.7 (a la clochette). Kas tähtede seis või Eesti Kontsert või eesti publik või veel keegi neljas on Eestit õnnistanud viimasel hooajal tippviiuldajatega. Tuletame meelde viiuldajad ja nende stradivaariused: Baiba Skride ja “Huggins”, Akiko Sunavai ja “Dolphin”, David Garrett ja “San Lorenzo”, lisame siia maestrod Gidon Kremeri ja Vladimir Spivakovi ning küsime – mis veel tahta? Ah jaa, veel tšellistid Maria Kliegel (Stradivarius) ja peaaegu inkognito, st. Astor Piazzolla kvintetis prof. Kirill Rodini. Sellise tähesajuga on meid õnnistatud! Tundub, et võiksime tänulikud olla. Viimatist sündmust David Garrettiga tasub toonitada just seoses Paganini esitusega, sest neid, kel Paganini kontserdid aktiivses repertuaaris, nii massiliselt ei olegi. Võib arutleda ka selle üle, kas Paganini looming on nn. püsiväärtus või väärtus omas ajas. Selle otsuse on üks lugupeetud kolmeliikmeline komisjon Itaalias teinud 1903. aastal, kui Niccolo Paganini pojad otsustasid müüa isa käsikirjad. Otsus kõlas lühidalt nii: 86 uuritud käsikirja seas ei leidunud peale “24 kapriisi” midagi, mis omanuks kunstiväärtust. Teatavat armu leidsid veel III, IV ja V viiulikontsert kui teosed, mis võivad uurimisobjektina huvi pakkuda mõnele virtuoosile. Kuna tegemist oli siiski ostu-müügi tehinguga, võib arvata, et nii löödi hind alla, kuid tagajärg oli see, et enamik käsikirju läks rändama ja paljud on seni leidmata. On veel üks asjaolu, mis takistab paljude teoste ettekannet ja mille põhjustas autor ise, kaitstes oma enneolematu virtuoosipopulaarsuse tõttu kiivalt oma noodimaterjale võõraste silmade ja käte eest. On palju orkestrimaterjale, kus seetõttu puudub soolohääl. Ajalugu on siiski olnud armulisem kui nimetatud komisjon ja David Garrettki kandis ette Teise, h-moll kontserdi, mis komisjoni otsusel ei väärinud isegi uurimist, kuigi just see on kuulus oma Rondoga “Campanella”. David Garrett on fenomenaalne Paganini-artist kõigi näitajatega, eelkõige sädeleva virtuositeediga, kuid ega noorus ja sarmgi väheoluline ole. Sellist mänglevalt artistlikku üleolekut Paganini võimatust tulevärgist võib endale lubada kunstnik, keda on jumalad soosinud. Tallinn võib uhkelt raamatusse raiuda: siin on Garrettit kuuldud.
Tallinna filharmoonikud saatsid solisti küll paganiniliku kuraa?iga Mustoneni targal õhutusel, ehk ainult puupillid oleksid autorilt sakkida saanud; ta olnud nende suhtes ka ebaharilikult nõudlik. Lisaks esitas Garrett Paganini Kapriisi nr. 14 Es-duur ning Sarabanda Bachi h-moll Partiitast. Stradivaariused on müstilised instrumendid, kuid eriti nauditavalt kõlavad neil Bachi sooloteosed. Orkester nimega Tallinna (F)filharmoonikud näitas aga oma tõelist palet Mendelssohni IV, “Itaalia sümfoonia” suurepärase ettekandega, mis oli äärmiselt elegantne ja meisterliku ansamblitunnetusega. Mustonen tegi kontserdil meistritöö sümfoonia II osa Andante con motoga. Kas see võib olla uus kvaliteet dirigendi töös või oli see avastus ainult minu jaoks? A. Pärdi “Silouans Songi” kvaliteetne ettekanne oli igatahes etteaimatavam.
Lõpuks tahaksin tähelepanu juhtida mõnevõrra eksitavale informatsioonile. Väärib kõrget tunnustust, et kaks kontserdiorganisatsiooni teevad nii meeldivate tulemustega koostööd – see ju üldiselt ei ole meile omane. Kuid Eesti Kontsert räägib talle omase põhjalikkusega kavalehel ja reklaamiski projektiorkestrist Tallinna Filharmoonikud, kellel oma ajalugugi kirjas. See vastab tõenäoliselt tõele, kuid viisakuse pärast võiks partneriga kokku leppida, et TF ei reklaamiks sama kollektiivi kui Tallinna Kammerorkestrit. Teadjad-tegijad võivad küll tüdinult käega vehkida, et mis tähtsust sel on, kuid kuulaja armastab selgust ja ajalugu täpsust ning see sõltub ainult kokkuleppest.

Toomas Velmet