Kontserdipeegel
Kolm kontserti
28. aprillil esines Kadrioru lossi “Akadeemilise
kammermuusika” sarjas tuliuus kooseis New Baltic Trio. Kui “previous”
Baltic Trio koosneb eesti, läti ja leedu muusikutest (Teet Järvi,
Algirdas Vizgirda, Aina Kalnciema), siis New Baltic Trio moodustavad eesti
ja läti muusikud Andres Paas (klaver), Leons Veldre (tšello) ja Marcis
Kulis (klarnet). Niisiis mitte klassikaline klaveritrio, millele rohkesti
repertuaari, vaid klarnetitrio.
Trio on selline ansambel, kus kõik on solistid, aga partituuri valdab
ainsana pianist. Pianist peab olema dirigent, kuid mitte diktaator. New
Baltic Trio tundus selle kontserdi põhjal koosseisuna, kus klarnetist
Marcis Kulis on temperamentne, vahel lausa lendukippuv, pianist Andres
Paas ere ja impulssiandev ning tšellist Leons Veldre tasakaalustav ja
maandav jõud. Eriilmelised isiksused, kelle koosmäng annab nauditavalt
elava ja stambivaba tulemuse.
Ansambli esimesel kontserdil kõlas kaks selle koosseisu tippteost:
Beethoveni Trio B-duur op. 11 ja Brahmsi Trio a-moll op.
114. Beethoveni noorpõlveteosed on sageli kantud väsimatust hoost, tihti
on siin con brio tulisust, rondo tormilisi ringmänge. Trio B-duur
on eriti päikseline. Teose kaks esimest osa on ilus traditsiooniline
viiniklassika, rohkem üllatusi pakub aga III osa Allegretto. Pikad
kapriissed klaverisoolod vahelduvad siin klarneti ja tšello
ülemeelikute, otsekui külamuusikute esitatud duettidega. New Baltic Trio
Beethoveni-esituses oli positiivsust ja palju ennastunustavat
mängurõõmu.
Brahmsi Trio a-moll on autori elutark hilislooming, klassikaliselt puhas,
vaba igast välisest poseerimisest. Siin on ilusat laulvust, Brahmsile
omaseid sügavaid, täiskõlalisi soolosid. Õnnestunud tempovalik,
ühtlane ja samas diferentseeritud ansamblikõla tagas stiilse esituse.
30. aprillil mängis Kalle Randalu Estonia kontserdisaalis valsse. Aga
mitte Straussi ega Chopini: kavva olid valitud Weberi “Kutse tantsule”,
Brahmsi valsid op. 39, Liszti esimene Mefisto-valss, Skrjabinit
ning Raveli.
Kalle Randalul on olnud varemgi selliseid “monotemaatilisi”
kontserte, kus üks teema esitatakse “mit verschiedenen
Veränderungen”. Samas ?anris teoste kõrvutamine annab tõesti
huvitava tulemuse. Mida ühist, mida erinevat oli neis valss-veränderungides?
Teostes erines tegelikult kõik – oligi põnev jälgida, kuidas valssi
kasutatakse, milleni jõutakse lihtsa liikumisidee arendamisel. Kui
Brahmsi ja Skrjabini palad jäävad enam või vähem rikkalikult
varieerituna liikumisidee juurde, siis Weberi, Liszti ja Raveli lood on
dramatiseeritud stseenid, osa neist (“Kutse tantsule”, “La Valse”)
konkreetse, sõnaliselt väljendatud programmiga.
Aga kujunes ka mingit ühtlust. Ühtlustas meloodiakujundus: see oli igas
teoses pehmelt laulev, voolas ja kõneles. Talitsetud kõnekus tunduski
olevat Randalu seekordse tõlgenduse aluseks, peenus, kultiveeritus.
Temperamentsemadki puhangud ei muutunud kunagi robustseks.
Avalugu, Weberi “Kutse tantsule” on väike teatraliseeritud
ballistseen, ilusasti mängitud ilus lugu, mis tõi muu hulgas esile Kalle
Randalu kaunilt laulva touche ja briljantse sõrmetehnika.
Klassikalisema kallakuga saksa romantikud Schubert, Schumann ja Brahms on
Randalule alati väga hästi sobinud. Selle kontserdi üks kõrgpunkte
oligi Brahmsi op. 39 valsside esitus. Need on salonglikkuseta
valsid – mehised, lihtsad, hingeminevad. Kalle Randalu tõlgenduses sai
valsirida Brahmsi hilisoopuste (116, 117, 118, 119) sarnaseks mõtestatud
tervikuks.
Kontserdi esimese poole lõpunumber, Liszti “Mefisto-valss” võib
vahel nii kaasa haarata, et temperament “üle keeb”. Randalu esitas
seda virtuoosset efektpala laitmatu üleolekuga, kuid laskmata end
ahvatleda spontaanse tulisuse pärusmaale.
Kontserdi teise poole juhatas sisse Skrjabini harvamängitav Valss
As-duur. Kuulajale võluv avastus, kus haprus parajas vahekorras
virtuoosse sädelusega. Raveli “Õilsates ja sentimentaalsetes valssides”
tõusis Randalu interpretatsioonis esile mitte värv nagu enamasti, vaid
joonis. Harjumuspärasest erinev aktsent toob alati värskust. Järgmisena
kõlanud “La Valse” on tuntud orkestriteosena, tihti esitatud ka
kaheklaveriversioonis, harva ühel klaveril mängituna.
Üheklaveriversioon on tehniliselt äärmiselt keerukas, vajab väga
läbimõeldud ülesehitust. Kõla gradatsioon, kulminatsioonide
massiivsus, tiheda faktuuri selgeks diferentseerimine – kõike seda
tuleb teha klaveril samaväärselt orkestriga; orkestrivariant kõlab
tahes-tahtmata kõrvus. Randalut kuulates süvenes veendumus, et klaver on
miniorkester, kus suur mahub väiksemasse, kaotamata sellegipoolest oma
suurust.
ERSO Brahmsi – Stravinski sarja viimane kontsert kuulatud,
meenutaksin peadirigent Nikolai Aleksejevi sõnu, kes põhjendas Brahmsi
ja Stravinski valikut sellega, et esimene annab orkestrile sooja kõla
ning teine on oma keeruka ja vaimuka loominguga kasulik tehnilises
mõttes.
Võis veenduda, et see oli tark valik. Tavapärane süsteem on
pahupidi pööratud, värskendatud, läbi tuulutatud. Tundub, et dirigent
on väljapaistvalt töötanud orkestri kõlaga, meeldib väga see selgus,
mille orkester tema juhendamisel saavutab. Ikka ja jälle on suurepärane
instrumentaalkontsertide kujundus, kus solist ja orkester sulavad ühte
ning orkester ei mängi kunagi solisti üle.
Kontserdi kaalukate suurteoste, Beethoveni Neljanda klaverikontserdi ja
Stravinski “Psalmide sümfoonia” sissejuhatuseks kõlas Brahmsi
Traagiline avamäng op. 81 d-moll. Tõsine, täiuslik
orkestrimuusika, kus keelpillid demonstreerisid kulminatsioonimeloodiates
kandvat, ühtlast täiskõla.
Beethoveni teosed on ideedraamad. Kui kolme esimese klaverikontserdi
ülesehitus järgib veel klassikalist mudelit, kus idee kristalliseerub
arengus, siis neljas algab solisti repliigiga, idee esitatakse kohe
kokkusurutud epigraafina. Selles teoses tihti ette tulevad kerged
figuratsioonid ja kõrge registri kasutamine loovad vahel õrna, lausa
taevaliku atmosfääri, mida vaid mõnikord tugevdab mehine ja murdumatu forte.
Solist Irina Zahharenkovale sobib see kontsert väga hästi. Teda
iseloomustab jäägitu sisseelamisvõime, temas on võluvat lüürilisust,
sisemist mehisust ja esitatava sügavat mõistmist. Küllaltki lühikese
aja vältel on see Zahharenkova kolmas esinemine sama teosega.
Tahes-tahtmata hakkad võrdlema. Esimesel korral domineeris lüüriline
külg, teisel olid tempod kiiremad, mäng aktiivsem, nüüdne esitus oli
aga küps, avarama kõladiapasooniga, vahel pisut mõtlik ja samas
nakatavalt hoogne. Kontserdi teine osa Andante con moto on
Zahharenkoval olnud alati äärmiselt mõjuv. Kolmas osa Vivace,
seekord esimesel hetkel üllatavalt mõõdukas tempos, võimaldas kuulda
sedagi, mis vahel liigselt tõtates kaotsi võib minna.
Teises pooles kõlanud Stravinski “Psalmide sümfoonia” on religioosse
sisu, vähemalt religioossete tekstidega teos. Raske öelda, kuivõrd on
Stravinski puhul tegemist emotsionaalselt tunnetatud usuga. Võibolla on
see pigem vaimustus jumaliku korra, täiusliku konstruktsiooni üle.
Sümfoonia “instrumentaarium” on ebatraditsiooniline nagu Stravinskil
ikka: kasutatakse koore, keelpillidest vaid tšellosid ja kontrabasse. Tähtsal
kohal on puhkpillid, eriti flöödid ja oboed ning löökpillid, kuhu
kuulub ka klaver. Inimhääl, kõige väljendusrikkam ja tundelisem “pill”,
on teose I ja II osas enamasti kiretult retsiteeriv, emotsionaalsem lõik
on hoopis puhkpillide fuuga II osa alguses. See nii tehnilises kui
intonatsiooni mõttes nõudlik solistide “kammeransambel” oli
kontserdi üks silmapaistvamaid saavutusi. Pärast täpset ja külmavõitu
I ja II osa kõlavad III osa Laudate Dominumi-lõigud aga
ootamatult äraspidise sensuaalsusega. Stravinski pelgas oma teoste
esitamisel väga interpreedi omavoli. Sel korral omavoli välditi, aga
elav hingus jäi kestma.
Ia Remmel
Courage, messieurs!
Nii on ajalukku kirjutatud Niccolo Paganini sõjahüüd tema nn.
“Sõjasonaadi” orkestriproovil Hamburgis 1830. aastal.
Sõjakas-artistlik temperament valitses ka 2. mail Estonia
kontserdisaalis, kus Andres Mustonen juhatas 3. kontserti sarjast “avatud
klassika”.
Aktsioonis osalesid Tallinna Filharmoonikud, solistiks juba imelapse
põlvpükstest väärikalt väljakasvanud David Garrett (21)
sellesama Paganini viiulikontserdiga nr. 2 h-moll op.7 (a la
clochette). Kas tähtede seis või Eesti Kontsert või eesti publik
või veel keegi neljas on Eestit õnnistanud viimasel hooajal
tippviiuldajatega. Tuletame meelde viiuldajad ja nende stradivaariused:
Baiba Skride ja “Huggins”, Akiko Sunavai ja “Dolphin”, David
Garrett ja “San Lorenzo”, lisame siia maestrod Gidon Kremeri ja
Vladimir Spivakovi ning küsime – mis veel tahta? Ah jaa, veel tšellistid
Maria Kliegel (Stradivarius) ja peaaegu inkognito, st. Astor Piazzolla
kvintetis prof. Kirill Rodini. Sellise tähesajuga on meid õnnistatud!
Tundub, et võiksime tänulikud olla. Viimatist sündmust David Garrettiga
tasub toonitada just seoses Paganini esitusega, sest neid, kel Paganini
kontserdid aktiivses repertuaaris, nii massiliselt ei olegi. Võib
arutleda ka selle üle, kas Paganini looming on nn. püsiväärtus või
väärtus omas ajas. Selle otsuse on üks lugupeetud kolmeliikmeline
komisjon Itaalias teinud 1903. aastal, kui Niccolo Paganini pojad
otsustasid müüa isa käsikirjad. Otsus kõlas lühidalt nii: 86 uuritud
käsikirja seas ei leidunud peale “24 kapriisi” midagi, mis omanuks
kunstiväärtust. Teatavat armu leidsid veel III, IV ja V viiulikontsert
kui teosed, mis võivad uurimisobjektina huvi pakkuda mõnele virtuoosile.
Kuna tegemist oli siiski ostu-müügi tehinguga, võib arvata, et nii
löödi hind alla, kuid tagajärg oli see, et enamik käsikirju läks
rändama ja paljud on seni leidmata. On veel üks asjaolu, mis takistab
paljude teoste ettekannet ja mille põhjustas autor ise, kaitstes oma
enneolematu virtuoosipopulaarsuse tõttu kiivalt oma noodimaterjale
võõraste silmade ja käte eest. On palju orkestrimaterjale, kus
seetõttu puudub soolohääl. Ajalugu on siiski olnud armulisem kui
nimetatud komisjon ja David Garrettki kandis ette Teise, h-moll kontserdi,
mis komisjoni otsusel ei väärinud isegi uurimist, kuigi just see on
kuulus oma Rondoga “Campanella”. David Garrett on fenomenaalne
Paganini-artist kõigi näitajatega, eelkõige sädeleva virtuositeediga,
kuid ega noorus ja sarmgi väheoluline ole. Sellist mänglevalt
artistlikku üleolekut Paganini võimatust tulevärgist võib endale
lubada kunstnik, keda on jumalad soosinud. Tallinn võib uhkelt raamatusse
raiuda: siin on Garrettit kuuldud.
Tallinna filharmoonikud saatsid solisti küll paganiniliku kuraa?iga
Mustoneni targal õhutusel, ehk ainult puupillid oleksid autorilt sakkida
saanud; ta olnud nende suhtes ka ebaharilikult nõudlik. Lisaks esitas
Garrett Paganini Kapriisi nr. 14 Es-duur ning Sarabanda Bachi h-moll
Partiitast. Stradivaariused on müstilised instrumendid, kuid eriti
nauditavalt kõlavad neil Bachi sooloteosed. Orkester nimega Tallinna (F)filharmoonikud
näitas aga oma tõelist palet Mendelssohni IV, “Itaalia sümfoonia”
suurepärase ettekandega, mis oli äärmiselt elegantne ja meisterliku
ansamblitunnetusega. Mustonen tegi kontserdil meistritöö sümfoonia II
osa Andante con motoga. Kas see võib olla uus kvaliteet dirigendi
töös või oli see avastus ainult minu jaoks? A. Pärdi “Silouans Songi”
kvaliteetne ettekanne oli igatahes etteaimatavam.
Lõpuks tahaksin tähelepanu juhtida mõnevõrra eksitavale
informatsioonile. Väärib kõrget tunnustust, et kaks
kontserdiorganisatsiooni teevad nii meeldivate tulemustega koostööd –
see ju üldiselt ei ole meile omane. Kuid Eesti Kontsert räägib talle
omase põhjalikkusega kavalehel ja reklaamiski projektiorkestrist Tallinna
Filharmoonikud, kellel oma ajalugugi kirjas. See vastab tõenäoliselt
tõele, kuid viisakuse pärast võiks partneriga kokku leppida, et TF ei
reklaamiks sama kollektiivi kui Tallinna Kammerorkestrit. Teadjad-tegijad
võivad küll tüdinult käega vehkida, et mis tähtsust sel on, kuid
kuulaja armastab selgust ja ajalugu täpsust ning see sõltub ainult
kokkuleppest.
Toomas Velmet
|