|
|
|
Flink Anette tervitab
Tost ajast keerduski S-Sass selliseks, nagu me teda viimased poolteist dekaadi teame. Ja jube hea, et ilus koondkogu tuli, sest kellel neid vanemaid raamatuid (eriti nooremal rahval) ikka nii väga alles on. Ja kes tuleks selle peale, et neid lugeda? Ma pole küll senimaani eriti tulnud. Ometi näitab isegi “Tondihobu...”, et kõik praegune on Suumani sõnamises ammusest ajast olemas olnud. Mis kõik ilmneks me silmele algupäraseid aegadetaguseid lugedes? Ei tea, usaldan kirjutaja valikut ja kõnelen valitu põhjal. Niipalju on näha, et enne riimimisega lõpparve tegemist jõudis Suuman üles tähendada hästi mitmenäolist teksti – tänapäevase pildi sisse paigutades jagub sealt nii Contra kui Hirve tegutsemismaadele, ja ei ole ta hullem ühtigi. Või on just hullem? Näiteks kogust “Valguse kuma sees” (1972) leiab järjestikku neli teksti, kus tegeldakse kärakapanemisega, ja neile järgneb üks mu üleüldseid lemmikume “Romantikapuu”. Tundub, et siinkohal on vanameister piinikest naeru pedanud. Tekst “Tädi ja karu” aga sobiks mu meelest suurepäraseks lööklauluks. Eks on noid lõbusaid jauramisi sääl teisigi. Kuid vaatamata häädele näidetele ei saa Suumanit kuidagi jauramise-kirjanikuks pidada, ega ka mitte klassilise vormi viljelejaks. Kuigi häid põhjusi leiaks. Pigem algusest lõpuni omanäolise ütlemise, kerge enesest eemaldumise ja kummastamise kirjanikuks. Ega ta ole vist kunagi ennast päriselt poeediks pidanud, pigem mittepoeediks, kes paljusid asju sõnadega paremini edasi anda tahab kui näiteks pintsliga. Seda maalikunstniku tausta kostab muidugi läbi igalt kolmeteistkümnendalt kirjarajalt, ent kolmveerandsajandi vanuse mehe tegemisi vaadates on noodsinased asjad küll nii ühte põimunud, et must pole ütlejat, kumpse. Ja kasse ja misse. Võibolla on ta hoopis helilooja? Arhitekt? Ei. Aleksander Suuman on ennast üsna täpselt paika pannud ja selles paigas püsida näikse talle meeldivat. Teisi paiku pole talle vaja, ja geograafiliseltki pole ta paiknemine tekstides nelja aastakümne jooksul eriti muutunud. Koht päikese all on olemas – mis seal muud tahta, võib jaurata, võib vaadelda, võib teha sõnadega pilti ja piltidega Sõna. Eks ta päris viimasemates tekstides – ja koondkogus on ju sees terve samanimeline, tänavune uuskogu – vahel kipub vanainimeselikult päevakajama, kiruma tümpspegasust ja moodsa aja kraakeid nagu iga korralik eakur aegade algusest saati. Nois otsestes pröögetes pole toda igapäeva kõrgendpoeetikat, mis enamasti Suumani kirjapanekuid õilistab, ent pole sääl grammi võrra kibedat kurjust ega räuklemist räuklemise pärast. Suuman mõjub delikaatsusega ja ehk just tollesama sissekasvanud härrasmehelikkuse tõttu võib ta väikese sõrmega mõnikord liigutada mäe, mille ees buldooserid-ekskavaatorid kohmetunud ilmel koppa imevad. Suumanil pole elust kopp ees, isegi kui elu teda ajuti häirib, vastupidi – ta elab rahulikult, ent seda põhjalikumalt. Suumanil pole elust ka siiber – kui tahab, teeb isemeelne taat siibri lahti ja järgi jääb värske õhk. Toss on väljas – mõttetustel, aga kindlasti mitte Sassil. Siia lõppu väike tõdemus poeetide olemise kohta: meel on pidevalt sassis vahel mülleri sassis pigem suumani sassis või vastupidi KARL MARTIN SINIJÄRV
|
Aleksander Suuman,