Pahupidi puu
Ilmar Vene uurib, kust inimesed on võtnud need arusaamad, mis neil iseendast on

Ilmar Vene on kahtlemata eesti üks vaimukamaid ja iseseisvamaid mõtlejaid. 1994. aastal sai ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia kirjanduse alal (millegipärast ei ole seda autasustamist mainitud “Eesti kirjanike leksikonis”). Olin tol ajal nende preemiate määramise komisjonis ja mäletan, kui üksmeelselt langetati otsus anda romaanide ja luulekogude asemel preemia Ilmar Venele ja Andres Langemetsale esseistika eest.
Eesti mõtteloo sarjas ilmunud “Vahemere tuuled Hüperboreas” (1997) on lühikirjutiste valimik, milles erudeeritult ja elegantselt tutvustatakse Euroopa kultuuriloo kulgu ja põnevamaid persoone. Teine raamat, “Trotsija. Katse mõista Uku Masingut” (2001), taotleb Masingu rehabiliteerimist, esitades teda tüüpilise negativistina. Tänamatu töö, kuna “mõteldagi ei tohi, et Uku Masing eales saavutaks Johann Gottfried Herderiga võrreldava tähenduse; esialgu oleks saavutus juba see, kui lakkaksime temas nägemast ainult ekstravagantset vaimuinimest” (lk. 180).
Ilmar Vene äsja ilmunud raamat “Pahustumine ehk Uusaja olemus” on aga täiesti uus tase. Ühelt poolt on see jätk senisele süüvimisele, teisalt on tunda uurija selginenud pilku, mis võimaldab tal esitada oma, suveräänse nägemuse vaimuajaloo mutatsioonidest.
Kuigi autor seda ei maini, on tema suhtumistes toimunud oluline nihe. Viis aastat tagasi ka tema meelest “keskaeg oli suur eksitus. /---/ Sedalaadi väiteid ei muuda mõttetuks väärtustuse iseloom (sest keskaega teisiti väärtustama pole praegune inimene suuteline)” (lk. 193), “kõige lihtsam oleks nähtust (hoolimatust hellenite keele oskamise vastu) võtta vahepealse ajastu üldise nõmeduse avaldusena” (lk. 206), jms. Ta pidas A. H. Tammsaare rahvavalgustuslikku suleharjutust “Keskaeg ja renessanss” sisuliselt “igas suhtes laitmatuks” ja täpsustas vaid üksikasju. “Teaduslikkuse aujärje saavutamiseks ei tohi uus kirjeldus liiga palju erineda varasemaist, kõik uudne peab olema võimalikult kooskõlas varemtuntuga” (lk. 72).
Ilmar Vene vastne raamat – katse kirjeldada ilmalikustumise käiku – esindab hoopis teist taipu. Kristlik keskaeg ei ole pilkane kuristik kahe tipu vahel, vaid püramiidjas terviksüsteem, mis on loogiliselt, paratamatult ja detailideski tänaseks teisenenud vastupidiseks. “Praegu suunduvad peapüüdlused siinpoolsete tingimuste parandamisele ja üks aatomielektrijaam valmib teise järel, kuna iga uus teeb selgeks: mugavust ei saa eales olla liiga palju. Tuhande aasta eest suhtuti pahupidi: vaevlemine maa peal tähendas endastmõistetavust; silmahakkavat hoolitsemist ihu eest, kui seda juhtus esinema, oleks võetud hoolimatusena hinge pääsemise suhtes. Päevagi keskaegseis oludes elada ei suudaks me sellepärast, et meie üldhoiak on tollal valitsenu vastand” (lk. 19).
Ilmar Vene analüüsib muundumisprotsessi erinevatelt külgedelt, näidates, kuidas kõik on seotud kõigega. Ta ei tee hinnaalandusi, vaid eeldab, et lugeja teab samu tõiku mis temagi. Näiteks: “niisama üldiselt on teada, et ka Schweitzeri “aukartus elu ees” on teadusliku freudismi religioosne paarik” (lk 153). Ega see nii üldteada vist ei ole. Mida ta ütleb Camus’ kohta, sobib ka tema enda iseloomustamiseks: “otsesõnu ei tule religioossus esile ainult sellepärast, et autor on siingi jäänud truuks ühele oma loomistöö peajuhistest: vajakajäämist tuleb eelistada ülearusele. See on ilmselgelt aristokraatne joon: lugejat respekteeritakse, sellal kui üksipulgi äraseletamine näitab hingelist kitsidust; hirmu, et mõni raasuke jääb kasutamata; plebeilust lõppkokkuvõttes. Teadlikule aristokratismile tuleb Camus’ puhul veel lisaks, et laia tähendusväljaga üldmõisted allutatakse esseistlikkuse vajadustele: nii räägitakse “Mässavas inimeses” kõigist, kuid nimeliselt tegeldakse ainult mässajatega” (lk. 297-298).
Ilmar Vene on postmodernistlik autor. “Ei ole meie asi otsustada, kas usupuhastus ikka jättis Põhja-Euroopa asukad igavesest elust ilma ja kas enamlaste võimutsemine ikka pani Venemaa arenguteele tõkked ette” (lk. 70). Ainult harva läheb ta sarkastiliseks, nagu analüüsides ilukaanoni pea peale pööramist: “Mida kaugemale loominguga jõuti, seda rohkem ilmnes kalduvus tõde inetusega samastada; siinpoolsusest küllastunud vaim vajab uusi, ilutsemist võimalikult vaenavaid erguteid, ning seda vajadust rahuldama oli Sartre otsekui loodud. Antikvaaride raamatuid lehitsedes peatub “Iivelduse” peategelane iseäranis obstsöönsel kirjavaral, kuna see, nagu antakse teada, “kõigest hoolimata kütkestab vaimu”; missugusel määral pornograafia kirjaniku vaimu kütkestas, tõendab kogu tema looming. Onaneerimise tehnoloogiaga seostuvaid küsimusi ei jäta kõrvale isegi mitte vanaduspõlve suurteos, Flaubert’ile pühendatud monograafia. “Iivelduses” asendavad raugaea tarkusi nooruslikud kujutlused; peategelane näeb vaimusilmas, kuidas mullast kerkivad karvased munandikotid ja kuidas linnud neid nokivad. “Pikaldase aeglusega hakkab sperma nendest haavadest immitsema, veresegune sperma, klaasjas ja leige, väikeste mullidega sperma.” Kuidas saaks selline tõetruudus lugejate poolehoiust ilma jääda?” (lk. 270).
Mida tähtsamas keeles vaimusuurus end väljendab, seda produktiivsemaks toime kujuneb. On väidetud, ja täiesti põhjendatult, et tõelise mõju omandasid valgustusaegsed inglise filosoofid alles prantsuse tõlkes. Kuidas saksa keelega oli, näitab juba tõik, et kuni XVIII sajandini kuulus Saksamaa trükitoodangu esimus ladina keelele. Kui võrrelda Ilmar Vene ajastute eritlusi näiteks Isaiah Berlini omadega, kes põhjendab põhilist pööret pelgalt romantilise kangelase kultuse tekkega, on meie mehe pilk palju avaram ja ammendavam. Vene voorus on, et ta ei ehita hoonet suvalistele sammastele, vaid kirjeldab kiretult, kuidas metamorfoos käis ja käib. Paraku, eesti keeles kirjutatul ei ole mingit lootust maailmas löögile pääseda.
Berlini ja Vene analüüsid ei ole filosoofia selle sõna ranges angloameerikalikus tõlgenduses, vaid idee(de)ajaloolised esseed. Nad üritavad mõista tõelisusekogemust filtreerivaid üldmõisteid, püüdlevad selle taipamisele, mis on pannud inimesed aegade jooksul mõtestama ennast, oma kohta kõiksuses ja oma eesmärke just nii ja mitte teisiti. Ideedeajalugu turnib range metodoloogilise ja eriterminoloogilise toestiku puudumise tõttu üsna kitsal rajal. Kummatigi, inimeste kõlbelised, esteetilised ja poliitilised reageeringud määrab suuresti ära see pilt, mis neil on iseendast ja oma tegude mõttest.
Muistses maailmas oli mõistatuseks, kuidas antipoodid saavad käia, pea alaspidi. Kas nad on nagu kärbsed laes? Kui lapsik. Meie teame – ei ole olemas ei “üleval” ega “all”, miski ei ole kõrgem ega madalam. Puud ei sirutu enam mingi müütilise “taeva” poole, ammugi siis inimesed.

TOOMAS PAUL