Pääsukese lühikeseks jäänud lend

Ajalugu teab ebaõiglaselt vara lahkunute seas küllalt ka selliseid, kelle tehtu võiks vabalt jagada mitme mehe täiselude vahel ja ikka jääks ülegi. Eesti esimene filmioperaator ja -lavastaja, fotograaf Johannes Pääsuke, kes oli pärast hukkumist ligi pool sajandit tundmatuses, andis oma kahekümne kuue eluaastaga Eesti visuaalkultuurile just nii palju.

Ta sündis 30. märtsil 1892. aastal Tartus kuuelapselises kaupmehe peres. Johannese lapsepõlve ja kooliaja kohta ei kergita saladusekatet ka tema vendade tütarde kaudu Eesti Rahvamuuseumi (ERM) jõudnud ema Ell Pääsukese mälestused. On tähelepandav ja iseloomulik seegi, et ema sai mitmetel põhjustel koolis käia vaid seitse nädalat, sellele vaatamata on need mälestused nauditavad, maitsestatud luuletustega.
Arvatavasti oli Johannes oma loomult tüüpiline fotograaf – uudishimulik, elava kujutlusvõimega, tehnilise taibuga lõputu õppija, julge ja enesekindel. Esimene teadaolev tema tehtud foto on dateeritud 1902/1903 ja kujutab ema Ellu. Johannes oli siis vaid 10-11aastane.
Suures osas oli ka Johannes Pääsuke iseõppija, ent perekonna arhiivis leidub mitmete tolle aja Tartu tuntuimate fotoateljeede – Theodor Johni, Georg Friedrich Schlateri, Wilhelm Stadeni, Heinrich Riedeli templitega fotosid. Oletada võib, et ta käis seal oma teadmisi täiendamas. Modellidena kasutas noor fotograaf oma pere liikmeid. Esimene Johannes Pääsukese ERMi kogu foto on dateeritud aastaga 1908.
1912. aastast oli ta juba ERMi teenistuslehel projektifotograafina: mida telliti, seda pildistas. Sama aasta 27. aprillil aga jäädvustas ta juba isetehtud kinokaameraga filmilindile vene õhusõitja Sergei Utotškini lennudemonstratsiooni Tartus. Abilisteks olid Waldemar Jaeger ja kino Imperial 16aastane kohanäitaja Robert Angervaks. Eesti esimene võttegrupp oli loodud ja algas taanlaste ning sakslaste filmimonopoli lõhkumine. Ilmari Karro sõnul ei õnnestunud aga filmimine esimesel korral, sest kaaslendaja oli üks liiga tüse proua ja lennuk ei jaksanud õhku tõusta. Järgmisele katsele kutsuti juba sale preili ja lend ning ka filmimine õnnestusid. Seda esimest eesti dokumentaalfilmi näidati nädala jooksul Tartu kinodes Illusioon ja Imperial.
Pääsuke ei jäänud saavutatul mõnulema: ta alustas süstemaatilist spordiürituste ja kõikvõimalike tähtpäevade jäädvustamist. Ettevõtliku noormehena asutas ta ka oma filmikompanii Estonia-Film (tegutses aastatel 1912 – 1915). Ta alustas ka vaatefilmide tootmist, väntas uudispalu Prantsuse filmikompaniide Éclair’, Pathe’i ja Gaumont’i Venemaa esinduste jaoks, pidas läbirääkimisi Saksa ja Austria filmiettevõtetega. Seda kõike põhitöö kõrvalt. Leping oli ju Pääsukesel sõlmitud fototööde peale ERMiga.
1913. aastal saadeti ta kaheks kuuks Põhja-Eesti rannikut, Saare-, Muhu- ja Hiiumaad pildistama. Valmis 300 klaasnegatiivi formaadis 13+18 cm, mille läbitöötatud küpsus annab tunnistust autorist kui meistrist. 1914. aastal jäädvustas ta koos kunstiajaloolase Friedrich von Strykiga Tartu tänavaid, hooneid ja arhitektuuridetaile, lisaks ka Tartumaad ja Lõuna-Eestit laiemalt. Tulemus – 450 kvaliteetset klaasnegatiivi. Neile ekspeditsioonidele võttis ta isiklikust huvist kaasa ka filmikaamera. Nii valmiski rida lühifilme: “Tartu linn ja ümbrus” (1912), “Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust” (1913), “Teekond läbi Setumaa” (1913), “Vaated Võrumaalt ja setude pühadetalitused lihavõttepühade ajal” (1913), “Suur lumetuisk Baltimaal jõulukuul” (1913), “Tallinna Estonia teater ja näiteseltskond” (1914) jt. Osa neist on tervikuna säilinud, osa vaid fragmentaalselt.
Fotograafi ja dokumentalisti Johannes Pääsukese mõtted liikusid aga juba uue eesmärgi suunas: kui õige alustaks esimesena Eestis koguni mängufilmi ettevalmistusi. Tänuväärset materjali leidus küllaga ja eriti magusal alal – poliitikas. Praegugi aktuaalsel teemal – kohalikest valimistest ja Pärnus. Sisuks oli Pärnu Postimehe ajakirjaniku Karu ja Pärnu linnapea von Brackmanni konflikt, mis lõppes ajakirjaniku süüdimõistmisega laimus, karistuseks 40 päeva aresti. Kohtuprotsess omandas eestlaste ja sakslaste rahvustüli mõõtmed. Film sai ka asjakohase pealkirja “Karujaht Pärnumaal” ja jooksis Tartu kinodes 1914. aastal ülisuure menuga. Pärnus see film küll keelati.
“Karujahiga” seoses tuleks kummutada ka üks legend, mille tekke kohta andmed puuduvad, aga mis jõuliselt elab oma elu. Legend pajatab meile, nagu oleks Johannes Pääsuke kõik ligi 15 000 üksikkaadrit käsitsi ülekoloreerinud, paraku on see küll ilus, aga siiski pole tõsi. Prantsusmaalt otse firmast saadetud toorfilm oli seepia tonaalsusega, mis ilmutamise käigus veelgi süvenes. Ja lõpuks, millal oleks see ülitegus noor mees selle vaba aja leidnud, et sellist täpistööd teha. Tema sekunditeks, murdosasekunditeks jagatud aeg oli ammuilma reserveeritud. Teadvustamata meel kiirustas teda pidevalt tagant, talle antud aeg oli üürike.
1915. aasta varasügisel kutsuti Johannes Pääsuke Esimesse maailmasõtta. Veste Paasi filmiraamatust “Olnud ajad” loeme, et ta pöördus abipalvega Nikolai II õuefotograafi Carl Bulla poole lootuses saada rindefotograafiks või -operaatoriks. Pääsuke teenis Leedu kaardiväepolgu tagavarapataljonis ja võiski jätkata fotode tegemist, kahjuks on vaid üksikud Krasnoje Selos võetud fotod ERMi kogusse jõudnud. 8. jaanuaril 1918. aastal sõitis nende pataljoni rong Valgevenes, Orša jaama lähedal toimunud rongiõnnetuses kukkus parajasti ülemisel naril puhanud Johannes Pääsuke nii õnnetult, et lõi oma pea vastu lauanurka ning suri. Ta oli vaid 26aastane. Ema Ell organiseeris Johannes Pääsukese põrmu toomise kodumaale ning matmise Tartusse.
Johannes Pääsukese elu oli lühike, kuid intensiivne. Tõeliselt loov inimene ei hooli endast, ta on omamoodi kaitsetu, sest tema mõtted on juba homses päevas. Selles ootamatus äraminemises vabanenud kirkusesse leidis ta ehk lõpuks rahu.

ÜLLE LILLAK