Eesti raamatuturul on filosoofiat populariseerival kirjandusel minekut. Varraku sarjas “Suured filosoofid” on ilmunud juba kaheksa raamatukest. Need on paraja pikkusega üheks õhtuks. Ka siis, kui üht-teist tead, on huvitav midagi lisaks lugeda. Mulle näiteks oli väga põnev Ray Monki “Russell. Matemaatika: unelmad ja košmaarid”. Loe nagu kriminaaljuttu.
Hea tulemus eeldab respekti filosoofi vastu, keda autor käsitleb. Mõnel see puudub. Michael Tanner halvustab kogu aeg oma objekti (lk. 14: “suurepärane näide metafüüsilisest veiderdusest”, lk. 15: “süsteemis ilmne ebakoht, kuid Schopenhauer ei hooli sellest ja rühib edasi”, lk. 48: “võib tema [s.t. Nietzsche] põlastusega nõustuda” jne.). Terve raamat (originaali tiitel: “Schopenhauer: Metaphysics and Art”) selle tõestamiseks, et pole ta suur filosoof ühtigi! Sellise laidukõne asemel tasub kätte võtta mees ise, kellelt on üht-teist (“Elutarkus”, “Kunstidest”, “Naistest”) ka maakeeles olemas. Ja olgu ta filosoofia väärtusega kuidas tahes, teda võib lugeda kui vaimukat esseisti.
Seevastu tõeliseks naudinguks on viimasena ilmunud Roger Scrutoni “Spinoza” (Varrak, 2001, 60 lk., tõlkinud Märt Väljataga). Spinoza ei ole eesti lugejale tundmatu. Lisaks igas filosoofia ajaloos temale pühendatud peatükile on omal ajal sarjas “Suuri mõtlejaid” ilmunud ka monograafia (V. Sokolov, Spinoza. Eesti Raamat, 1978). Paraku, Spinoza “Eetika” mõttekäikude dešifreerimine ei ole kerge. Scruton on vahendamisega suurepäraselt toime tulnud.
Isegi kui Spinoza tõestused on vildakad ja aksioomid hämarad, on Scruton osanud neist välja kaevata aarded. Tema esitluses – vaadeldes ta peateost tervikuna, selle põhieesmärke arvesse võttes – on Spinoza filosoofia lähemal tõele kui ükski teine filosoofia, mis on püüdnud vastata samadele põhjatutele küsimustele: Miks on midagi olemas? Kuidas on maailm ehitatud? Mis oleme meie asjade skeemis? Kas me oleme vabad? Kuidas me peame elama?
Spinoza ei tunnistanud mingit absoluutset vahejoont teaduse ja filosoofia vahel. Tema meelest rajaneb füüsika metafüüsikal, ning teadlane, kes ignoreerib elu põhiküsimusi, ei mõista päriselt seda, mida ta teeb.
Neile fundamentaalsetele küsimustele ei anna vastust eksperimendid: teejuhiks ülima reaalsuse juurde ei ole kogemus, vaid mõistus.
Miski sellest, mida käsitletakse ajas, ei saa olla igavene – parimal juhul võib see vaid piiritult kesta. Tõeline igavik on matemaatiliste objektide, nt. arvude ja neid kirjeldavate “igaveste tõdede” igavik. Igavikulisus seisneb ajatuses, väljaspool aega olemises. Kõik paratamatud tõed on selles mõttes igavesed nagu matemaatika tõed. Kui millegi eksisteerimist tõestatakse tema definitsioonist lähtuva deduktsiooni varal, siis on tulemuseks igavene tõde, ja Jumal on igavene just selles mõttes.
On olemas üks ja ainult üks substants, ning see ainus substants on Jumal, kes on seega lõputu ja igavene. Kõik muu eksisteerib Jumalas, olles Jumala mooduseks ja sõltudes sellisena Jumalast. Kui me tõlgendame traditsioonilist ontoloogilist jumalatõestust Spinoza kombel, siis me taipame, et Jumal hõlmab kõike, s.t. et väljaspool Jumalat ei saa miski eksisteerida ega käsitatav olla. Kui oleks olemas midagi muud peale Jumala, siis peaks see olema kas Jumalas või temast sõltuma, millisel juhul ei oleks see substants, vaid lihtsalt üks Jumala moodus, või peaks see olema Jumalast väljaspool, millisel juhul on olemas midagi niisugust, mida Jumal ei ole – ja seega on Jumal mingis suhtes piiratud ja lõplik, mis on aga definitsiooni järgi võimatu. Niisiis on maailmas ainult üks substants ja selleks on Jumal.
Sõnastuselt ei lange Spinoza kokku kristliku teoloogiaga. Aga lähemalt silmitsedes on vahe väga väike. Piiskop Kallistos Ware rõhutab: “Olgugi, et Jumal on olemas kõikjal maailmas, ei saa teda maailmaga samastada. Kristlastena ei tunnista me mitte panteismi, vaid “panenteismi”. Jumal on kõikides asjades, aga ta on ka kõikide asjade taga ning neist kõrgemal. Ta on nii “suuremast suurem” kui ka “pisemast pisem”.” Püha Gregorius Palamase sõnul “ta on kõikjal ja mitte kuskil, ta on kõik ja mitte miski”. Jumal on tuum. Jumal on midagi muud kui tuum. Jumal on tuuma sees, ta läbib tuuma ja on tuumast väljapool, lähemal tuumale kui tuum ise (vt. K. Ware, Õigeusu tee. Tallinn 2001, lk. 44).
Just nõndasamuti ei võrdsusta Spinoza Jumalat fenomenaalse maailmaga. Häda on aga selles, et Jumalat ja tema atribuute saab kirjeldada ajalistes terminites üksnes kujundlikult. Jumal on igavene, mis tähendab, et ta on väljaspool aega ja muutumist. Seetõttu “käsitatakse asju tegelikkuses kahel viisil – kas teatud aja ja koha suhtes eksisteerivana või Jumalas sisalduvana ja jumaliku loomuse paratamatusest järelduvana”.
Üleminek jumalikult vaatepunktilt inimlikule on üleminek ajatult ajalikule ja vastupidi. Meie mõistame Jumala seisundeid “kestvatena” ja ajas üksteisele järgnevatena, kuid tõsiasi, et aja mõiste on meie tunnetuses nõnda möödapääsmatu, näitab üksnes meie tunnetuse ebaadekvaatsust. Niivõrd kui me käsitame asju adekvaatselt, mõistame me neid Jumala igavesest loomusest lähtuvana, seletuste ahela kaudu, mis on vormilt loogiline ja seega aja võimu alt vaba nii, nagu seda on matemaatika tõed.
Me ei peaks mõtlema igavikust kui lõputa kestvusest – see tähendaks igaviku ja aja ärasegamist. Mõtlemise kaudu saavutatav igavik on just nagu pääsemine aja käest hoopis teise dimensiooni. Meie igavene osa ei kesta pärast surma edasi, sest ta ei kesta ka elus. See hõlmab aja- ja muutumisviisi nägemust, vaatepunkti, perspektiivi, milles me oleme Jumalaga üks ja meid lunastab teadmine temast. See õnnis seisund ei ole “tasu vooruse eest, vaid voorus ise; me ei naudi seda selle pärast, et ohjeldame oma himusid; vastupidi: selle pärast et me seda naudime, me üldse suudamegi neid ohjeldada” (lk. 52).
Kõik ideed eksisteerivad Jumalas kui tema mõtlemise seisundid. Seetõttu ütleb Spinoza, et meie ideed eksisteerivad Jumalas niivõrd, kuivõrd Jumal moodustab inimvaimu. Ja ümberpöördult: et Jumalal on adekvaatne teadmine kõigest, siis meie enese ideed on adekvaatsed niivõrd, kuivõrd need on osa lõpmatust intellektist. See “niivõrd, kuivõrd” on määra küsimus: mida adekvaatsemad on mu käsitused, seda enam jõuan ma oma lõplikust olukorrast lähemale jumalikule substantsile, mille üheks mooduseks ma olen.
Vabadus, mida inimene võib saavutada, ei ole vabanemine füüsilisest reaalsusest, vaid arusaamine reaalsusest ja meist enestest kui selle ühest osast ja seega leppimine sellega, mis me oleme. Säärase leppimise saavutamine ongi tõeline religioon ning see on meie kohus iseenda ning Jumala ees, kellest meie olemine lähtub.
Kui see on nõnda, siis on Spinozal õigus ka selles, et me peame püüdlema selle poole, et näha maailma igaviku seisukohalt. Põhjuseahelast pole teistsugust pääsu kui mõtlemine, mis vaatab põhjuslikkuse taha, terviku tähenduse ja struktuuri poole. Ja kui me selle struktuuri avastame, siis muutuvad asjad meie jaoks teiseks, nii nagu muutub maastik, kui maalikunstnik toob esile selle vormi, või helid, kui nad ühendatakse muusikasse. Siis hakkab läbi asjade skeemi paistma teatav personaalsus. Me satume palgest palgesse Jumalaga tema enese loomingus (lk. 58).
Küllap Scrutonil on õigus: “Kui religioon leiab kunagi teadusega lepituse, siis saab see toimuda ainult spinozalikul alusel” (lk. 59).

TOOMAS PAUL