|
|
|
Evald Hermakülast, endast ja muust
Evald Hermaküla on ilmunud mulle ikka ja jälle öösiti. Olen rääkinud talle oma elust ja tema on rääkinud raamatutest ning need on olnud rahumeelsed kohtumised. Kuid 26. detsembril, teisel jõulupühal, nägin paha und. Olin Vanemuise teatri sööklas, kus ma muidu väga harva käin. Laua ääres sõi Mati Undi poeg Indrek, nii umbes 15-16aastane. Hakkasin ukse poole liikuma, et lahkuda, kui äkki pöördusin ja nägin selja taga Mati Unti, kes mulle ütles: “Kirjuta ikka Hermakülast” Röögatasin Undile: “Luupainaja!” ning haarates ta õlgadest, paiskasin ta laudade vahele. Ärgates tundsin end sandisti. Häbenesin oma vahkviha. Ma ei oska (ega taha) vahet teha une ja ärkveloleku vahel, sest me ei tea ju ega saagi teada, kumb on tõelisem. Ka une intensiivsus on elu. Ma palusin Jumalat, et ta andestaks mulle mu inetu käitumise Mati Undi suhtes. Ma teadsin, et Vaino Vahing ja Mati Unt koostavad raamatut Evald Hermakülast. Nad pöördusid minugi poole Hermaküla loomingu analüüsi palvega, kuid kuna ma pole näinud ühtegi tema Tallinna aja lavastust peale lummava “Raudtee”, kus Hermaküla lõõmavat hinge ämbritäie veega jahutati, siis ma kirjalikule palvele ei vastanud. Hiljem pöördus Vaino Vahing minu poole ka isiklikult, kuid ma keeldusin jälle. Mõtlesin, et ei saa kirjutada mulle lähedase inimese loomingust, mida ma tervikuna ei tunne. Kuid pärast unenägu otsustasin kirja panna mõned mälestused Evaldist. Ja siis ma jahmusin. Kas ta oli ikka mulle lähedane? Kas ma üldse tundsin teda? Meest, kellega ma töötasin koos aastaid. Armas Evald! Anna andeks, aga ma ei mäleta, millal me esimest korda kohtusime. Meenub “Tuhkatriinumängu” äratuskella plärin pesukausis, Kulno Süvalepa räuskamine ja Herta Elviste ratastoolisõit mööda tühja lava. Siis “vaese teatri” Suitsu-õhtu, kus Sa kogu aeg vaikisid ja lasid mul möllata ning ise vaikides etenduse lõpetasid. Filmis “Armastusest” viskusin külma merevette selili kivide vahele ning imestan siiani, et ellu jäin. Sina vaikisid. Tartus olid Sa Aadam ja mina olin Lucifer. Me ei vahetanud ainsatki sõna näidendi või osade kohta, me mängisime. Ungaris sõitsime läbi pusta ning mul oli tahtmine sirutada käed läbi autoakende ning toetada küngastele, tõusta lendu ja jäädagi nii. Me olime töökaaslased, kuid see polnud orjatöö, vaid lõbu, rõõmus kokkumäng ilma targutusteta. Sina olid ikka positiivne ja mina olin ikka negatiivne. Ning Kaidu tukkus saalis. Sa lavastasid minuga mehe, kes saab kõrvakiile. Ei ühtegi sõna sinult, aga kujundus oli ilus ja sa muretsesid rekvisiite, millega võisin lõpmatuseni improviseerida. Mäng oli tormiline ning tango saatel sünnitasin ma ennast surmast vabaks. Ahastuspsalm kõlas rõdult ning armastusmäng laval muutis mu elukäiku. Sina vaikisid. Me ei rääkinud kunagi oma tunnetest, ka mitte riigiasjust. Kõik toimus iseenesest, sõnadeta. Sõnad olid näitemängudes, mille me muutsime elusaks. Vägi, vägi oli see, mis kandis meid, ja polnud vaja targutamist, “lavastamist”, tühja loba. Siis mängisid Sa minu juures Indrekut “Tões ja õiguses” ning vaikisin mina. Kõik läks ladusalt, kuni kord Tallinnas Sa loobusid... Ja kui hiljem hakkasime proove tegema Pirandello “Heinrich IV”-ga, loobusin mina. Meie teed läksid lahku. Mina Viljandis, kuhu ma vist ei kutsunud Sind lavastama, ega Sinagi mind Tallinnasse kutsunud. Aga nii see kord on. Priit Pedajaski, kelle kutsusin Viljandisse oma esimest lavastust tegema, ei taha mind nüüd Tallinnasse. Läheb vist meelest, et oleme vennad. Ma ei tundnud Sind, Evald. Saksamaal lugesid küberneetikat, olid hariduselt geoloog, kasutasid zeni tarkust, õhutasid looma Õpetatud Eesti Seltsi, kus arutataks tõelisi probleeme. Jah, tõesti, ma ei tea ühtegi tõelist probleemi, mida praegu sügavuti arutataks. Sina astusid veel enne minekut parteisse. Sina teadsid maailma olukorda, pean Sind targimaks eesti lavastajaks-näitlejaks pärast sõda. Mäletad, Evald, kuidas olime kord kolmekesi Haljala kirikus? Sina palvetasid oma armsamaga altari ees ja mina olin vääril. Küll mul on kuradima kahju, et ma ei osanud teile orelit mängida, sest siis oleks see hetk olnud täiuslik. Evald! Sinu viimane mõte, enne kui nöör Su kõri sulges, ma ei tea, milline see oli, kuid ma palun Issandat Jeesust Kristust ja Tema Isa, et see ei jääks valgusaastateks piinama Sind, vaid et Sa vabaneksid kirkusesse, leiaksid rahu ning ülestõusmise päeval me saame istuda Eluvee allikal ülaste keskel ja kägu kukub, kuid mitte enam aastaid, vaid igavikku. Aamen. Kommentaar Mati Undi 25. jaanuari Sirbis ilmunud sõnavõtule konverentsil “Meenutades Evald Hermaküla”. Ma ei tea, mis sundis mind ostma seda Sirpi, sest me ei tellinud teda selleks aastaks. Liiga palju raha ära anda enam-vähem tühiste arvamuste-arutluste eest. Ja ka aeg on kallis. Mati Unt kirjutab minust ja Hermakülast kui teatriuuendajatest. Jah, võib-olla me seda olime, kuid mina pole kunagi ponnistanud, et “uuendaja” olla, kõik tuli iseenesest, taotluseta, pingutuseta, et nüüd hakkan uuendama või pean seda tingimata tegema, nagu nüüdsel ajal kombeks. Ma olen sündimisest saadik raamatute keskel elanud ning pean kirjandust teatrist enamaks. Raamatust võib saada tarkust, teatrist elamust. (Vähe on teatriajaloos näidendeid, kus ka tarkust on.) Ma nimelt võimendasin oma lavastustes sõna (kirjandust!) ainult teatrile omaste kujundite, võtete ja füüsilise tegevusega. Keerulisi suhteid Hermakülaga polnud, me olime lihtsalt liiga erinevad ja eraldiseisvad “isiksused”. “Keeruline” suhe oli mul ainult Mati Undiga, kelle naine “Mees, kes saab kõrvakiile” proovide ajal minu juurde jooksis ja minuga kokku elama hakkas. Vabandasin hiljem Undi ees, kuigi praegu ei tunne ma endal enam mingit süüd ega oleks toonagi pidanud tundma. Vaino Vahingut ma Tartusse tulles ei tundnud. Hiljem tiirles ta pidevalt teatri ümber, kuid meie kohtumised olid põgusad ning mingeid mõjutusi ma temalt saanud ei ole. C. G. Jung pole mind ka kunagi mõjutanud ega huvitanud, sest ta konstrueerib oma teooriaid selle kohta, mida ei ole võimalik sõnadega väljendada. Lugeda pole ma kahjuks Vahingut ega Unti üle mõnekümne lehekülje suutnud, sest nad tunduvad mulle pretensioonikad ja pealiskaudsed. Grotowskist vabanesin õige pea tänu Uku Masingule, kes Grotowski teooria kohta ütles lühidalt: “Tühi jutt!” See avas mu silmad. Pärast seda mind “vaene teater” ei huvitanud. Mati Unt nimetab tollast tundetooni teatritegemisel hüsteeriliseks. Ilmselt ei ole ta kunagi kogenud ekstaasi- või transiseisundit, mis on muud kui hüsteeria (Peeter Linnap on väga õigesti taibanud seda oma artiklis TMKs minu filmitegevuse kohta (1/2002, lk. 65). Unt pole ilmselt kunagi transsi kogenud, nagu oletan tema nähtud lavastuste põhjal. Seetõttu ongi need minu arvates lihtsalt igavad. Mati Undile olen tänulik selle eest, et ta pani kokku lavastuse “Laseb käele suud anda” (1969) kavalehe (materjalid tõin ise) ja tühise “Charley tädi” eest, kus lollitasin vaatajaid, aga eks seegi oli omaette elamus. Tõeliseks uuenduseks oma loomingus ja eesti teatris pean ma tagantjärele vaadates järgmisi lavastusi: “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1976), “Veli Joonatan”, “Tuhk ja teemant” (Vanemuine), “Rahva sõda ehk Valge Laev” (1981, Ugala). Kõik mu eelmised lavastused olid vaid astmed minu kui lavastaja arenguteel. Viimased 20 aastat on mind kütkestanud otsingud teoloogia ja teatri teadlikuks sümbioosiks. Kahjuks on selleks liiga vähe väärt teatritekste ehk tõelist kirjandust. Nii et see “meie”, kellest Mati Unt kirjutab, tekitab pehmelt öeldes hämmingut. Evald Hermaküla ei saa enda eest kahjuks enam kosta. JAAN TOOMING
|
