Et üks kunstiteos peaks moodustama terviku, see on tüdimuseni leierdatud tõdemus. Aga mida teha, kui üks osis, nimetame selle üldvormiks, on suhestatud reaalsusega kuidagi veidralt nihestatult? Ega siis ei saa vist teisedki osised kuidagi teistmoodi olla, igasugune tõetruudus ja elukopeerimine on kindlasti vastunäidustatud.
Priit Tender on oma tšiili-indiaani muinasjutu ainetel tehtud nukufilmile leidnud just õige skeleti, mis asja koos hoiab. See on parajalt jabur indiaani muinasjutt. Jabur muidugi meie meelest, kes me oleme harjunud põhjus-tagajärje mootoril loogiliselt episoodist episoodi areneva looga. Tšiili indiaanlased, ükskõik, kes nad sellised ka ei oleks, peaksid nukufilmi tehes aluseks võtma midagi muud, võibolla oleks neile sobinud Tammsaare klassikalise sü?eega novell “Elavad nukud”; võibolla oleks just see olnud neile piisavalt hägune ja jampslik, võibolla veel mitte, vahest vajanuksid nad midagi ägedamat, näiteks Tuglase esimesi jutte.
Reaalsust ja inimtegevust tavanurga alt nukufilmis kujutada pole suurt mõtet, sest see paistab ikkagi kõverpeegli pildina, millise efekti peaks terviku huvides ära kasutama, muidu on kohe paista käärid, vastuolu sisu ja vormi vahel.
Riho Unt püüab oma igati korralikus ja mõnusas töös lahata koguni filosoofilisi eksistentsiprobleeme. See on päris julge üritus, sügav austusavaldus meie esikirjanikule, ent abstraktsetele mõtetele on raske (võimatu?) leida muud kinematograafilist adekvaati kui lobisemine, olgu siis dialoogis või mis veel hullem, monoloogis nagu Tammsaarel. Ka nukufilm ei näi sobivat arutluseks hinge kui niisuguse olemuse üle, hinge ja hingetuse vastuolu-kooskõla üle.
Tammsaare on oma jutus nukud rääkima ja tegutsema pannud, ja see on Unti peibutanud. Ettevaatusele oleks pidanud manitsema omadussõna “elavad” pealkirjas. Surnud või kuidagi teistmoodi nukud oleksid ehk kõne alla tulnud, kuid elavad mitte. Tammsaare on nukkudega ikkagi inimesi kujutanud, Undilgi tegutsevad nukud vend, õde ja isa inimfunktsioonis (oo, andestust, milline sõnavärd!): nad ajavad üksteisega juttu raskepäraselt, tammsaarelikult parodokslike, kuid loogiliste, jutustavate, pikkade lausetega. See ei veena, see ei ole usutav. Teisedki nukud – tinasõdurid – tegutsevad ju inimestena, nõnda on jäänud eristamata peegelduse kaks tasandit.
Nukufilmi keskkond näib elukujutamise asemel lausa nõudvat absurdi (kui auditooriumiks on meiesugused sidusa ja järjekindla sü?eega rikutud vaatajad) ja üks rebasemammi sobib peategelaseks kindlasti etemini inimestest, maistest karakteritest. Undil on aga isa, vend ja õde täiesti ehtsad inimesed, ilma igasuguse vigurita.
Tenderil on kõik vormi poolt ettekirjutatult totter, ajaks küla kassidki naerma. Eriti sü?ee. Püüame selle markeerida. Rebasemammil tekib asja ees, teist taga tahtmine jalutada oma onu juurde taevasse, onu keelab seal muusika ja valju laulmise. Rebasemammi ei kuuletu, hakkab teavaski lõbutsema, onu tapab ta, viskab ta taevast alla, rebasemammi ärkab maa peal uuesti ellu, kuid jääb ilma nahata, lõpuks taob iibisele raudnaela pähe, koksab iibise maha, misjärel kõnnib vist Santiagosse.
Huvitaval kombel on ju juttu just hingest, elust ja surmast, sellestsamast, millest Riho Unt rääkis meile inimnukkude, üksüheselt inimesi kujutavate tinasõdurite ja koduvillaste, rohmakate dialoogide toel. Ja rebasemammigi pole Tenderil kujutatud ehtsa rebasena (mis rikuks terviku), vaid mingi diskopepu ja rebase hübriidina. Kahtlemata on Tender samas parodeerinud beibede elustiili, välja naernud arulageda hedonismi. Tender on olnud mõneti koguni suurem moralist kui tapahimu vastu sõdivad Tammsaare ja Unt, kuid ta on seda teinud nukufilmi spetsiifika reegleid arvestades. Tender on naerutanud tüüpilist ja talle vastumeelset inimest meie elus, Unt probleemi, inimese kui liigi kalduvust agressiivsusele.
Tenderi taevas võib ära tunda islami paradiisi, mis teatavasti pole midagi muud kui üks priima ja tasuta bordell, kuhu naistel pole asja. Ja Tender on sinna just saatnud ameerikaliku naise, kes elunaudinguid sama ahnelt jahib kui islami kiimaline mees. Heaks kontrastiks on veel kujunduses kasutatud popkunstilik stiil oma kokakoolapurkide, dollarikupüüride, hamburgeritiitrite ja taevas peesitavate marilynmonroe’like tipsidega, tumedad prillid ninal. Ka Elina Reinoldi esitatud siiruviiruline pajatus sobib, see rõhutab muinasjutulikkust, ütleks otsekui, et meie eluga siin ja praegu ei ole kogu lool mingit pistmist. Lõbus-rumal laul toob meid aga maa peale tagasi, ka selle esitus on täpselt omal kohal.
Ka looduse harjumuslik kujutamine ei lähe nukufilmi kui ?anri nõuetega kokku. Kohe tekib küsimus, miks ma peaksin ekraanilt vaatama lendavaid vatitükikesi, kui autor oleks võinud oodata talve, kaamera stuudiost välja viia ning filmida ehtsat lumesadu. Riho Unt on püüdnud helveste poetamisega üksüheselt luua jõulumeeleolu, mis on kuidagi nii pealepressivalt-nõuetekohaselt lapselik, et mõjub rutiinina lastefilmis, kus laste kaudu aetakse täiskasvanute asju.
Ma tean Tammsaarelt ainult kahte teost, mis ehk sobiksid animeerida – need on juba joonisfilmina tehtud “Poiss ja liblik” ning seni ainult realistlik-teispoolseid lava- ja ekraanilahendusi leidnud “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Vaat, viimasest, kui igasugusest tõetruudusest ja elulähedusest loobuda, saaks ehtsa täispika nukufilmi, ka dialoogitekst on seal juba Tammsaarel esitatud tavapäratult lühikeste ja kenasti aburdsete repliikidena. Tammsaare teised teosed on liiga maised, ka “Elavad nukud”.
Aga igasugu ehtsaid indiaani- ja teisi aborigeenilugusid peaks eesti nukufilmi jaoks leiduma nii et vähe pole.

OLEV REMSU