Con brio 2002

Eelvoor – kel hoogu, sel edu
23. – 25. XI toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Kontserdi VII noorte interpreetide konkurssfestivali “Con brio” esimene voor. Üritusest on saanud oodatud sündmus nii noortele muusikutele kui ka publikule. Eesmärgid on selged: anda ülevaade noorte interpreetide paremikust, leida uusi andeid, kes pakuksid huvi kontserdipublikule Eestis ja kaugemal, samuti anda noortele võimalus end proovile panna ja taotleda pääsu suurele lavale.
Osalemist stimuleerib Eesti Kontserdi auhind 25 000 krooni ja vähemalt viis kontserti järgmisel hooajal, samuti muusikaakadeemia pakutav esinemis- või õppereis, ERSO ja Vanemuise SO pakkumine astuda üles kummagi kollektiivi solistina, ETV kontsert-saade ja Eesti Raadio salvestusleping koos võimalusega esitada salvestus EBU, UNESCO ja Rahvusvahelise Muusikanõukogu noorte interpreetide foorumile “New Talent”. Põhjust kaasa lüüa enam kui küllaga!
“Con brio” peakorraldajaks on olnud EK produtsent Madis Kolk, toimetaja- ja sekretäritöö tegi Tiiu Valper. Üheksaliikmelisse ?üriisse kulusid mitme muusikainstitutsiooni esindajad: Marje Lohuaru (EMA), Heidi Pruuli (ETV), Peeter Sarapuu (ERSO), Lauri Sirp (Vanemuise Sümfooniaorkester) ning Tiia Teder (“Klassikaraadio”) ja EK produtsendid Madis Kolk, Andres Uibo ja Aare Tammesalu.
Reglement võimaldas vabalt valida 25minutilise kava. Koos võistlesid solistid ja ansamblid, instrumentalistid ja lauljad, kõlas erinevate ajastute muusika ning osalejate vanus kõikus suurtes piirides. Valiku tegemine oli sellises olukorras küllaltki keeruline. Mis siis ikkagi oli parimate valiku mõõdupuu? Lahendus peitub ilmselt konkursi nimes – tähendab ju con brio itaalia keeles “hooga, hoogsalt”! Kes suutis kuulajaid haarata, tähelepanu võita ja tundemeeli erutada, saavutas ka edu. Hindamise kriteeriumiks olid eelkõige musitseerimise sisukus, professionaalsus, artistlikkus, tehniline tase, veenmisjõud ja lavasarm.
 
I päev
Juba esimese esineja flötist Leonora Palu loomulik ja kaunikõlaline mäng pani süvenenult kuulama, nii Schubert kui Jolivet’ kõlasid viimistletult ja ladusalt. Ka Kristiina Taleni vioola toon oli ilus ja mängutehnika soliidne. Mõlemalt ootaks edaspidi veelgi väljendusrikkamat mängu. Pianist Liisa Hirschi esinemises oli enam nooruslikku uljust ja solistlikku haaret. Tugev tehniline baas ja silmapaistev dramaturgiataju tegid tema mängu meeldejäävaks. Põnevaks kujunes Duo Paukenfest, seda mitte ainult üllatava repertuaari ning mitmesugudte löökpillide ja elektroonika kasutamise tõttu – Vambola Krigul ja Ahto Õnnis tundsid end laval sundimatult, musitseerisid tähelepanuväärselt hea ansamblitaju ja naudinguga. Levi-Tanel Mägila mängis Schuberti sonaati “Arpeggione” sellise loomulikkusega, nagu see ei olekski üks tšellorepertuaari keerulisemaid teoseid. Ladus mäng ja viimistletud kõla panid kuulama, tooni laulvuse ja kandvuse suurendamine ning kulminatsioonide selgem kujundamine annaks veelgi parema tulemuse. Tšaikovski muusika tundub südamelähedane sopran Julia Semjonovale, kelle kaunis särav hääl tuli hästi esile emotsionaalse pingega esitatud Tatjana kirjastseenis ooperist “Jevgeni Onegin”. Duo Miina Järvi (viiul) – Mihkel Järvi (klaver) koosmäng jättis mulje teineteist hästi tunnetavast ansamblist, eriti meeldis viiuldaja kaunis, sooja tämbriga toon ja täpne intoneerimine. Jekaterina Korotkova esitas Liszti Sonaadi h-moll veendunult, jõulist ja tehniliselt heas teostuses, kõlavärvide otsingul võiks siiski rohkem fantaasiat usaldada.
 
II päev
Päeva algul üllatas viiuldaja Mari-Liis Päkk, esitades ereda emotsionaalsusega Elleri “Fantaasia sooloviiulile”. Tema toon oli varjundirikas, selge, tugev ja impulssiivne. Hea intoneerimistäpsus ja märkimisväärne mängutehnika tulid esile ka Wieniawski “Fantaasias”. Veendunult astus üles viiuldaja Vjatšeslav Nam, demonstreerides nauditavat tooni ja head esinemisnärvi, siiski jätsid tehniliselt keerukad kohad veidi rabeda mulje. Skrjabinit mänginud pianist Anneli Tohver võlus loomulikkuse ja sundimatusega, kuid puudu jäi jõulisusest ja emotsionaalsest eredusest. Schuberti “Arpeggione” kõlas veel kord, nüüd duolt Ebe Müntel (klaver) – Andre Pere (tšello). Nauditava kergusega mänginud ansambli esitus õnnestus igati. Tšellisti väikesed intonatsioonivääratused ja dramaturgiliselt olulistest kohtadest veidi kergekäeline ülelibisemine ei muutnud head üldmuljet. Saksofoni selge ja jõuline kõla iseloomustas Eve Suslovi mängu. Veendunud esinemismaneer ning julge musitseerimine kinnitasid, et tegemist on andeka muusikuga. Viiuldaja Ivi Otsa kava (Tubina “Kaks pala” ning II ja III osa Paganini Viiulikontserdist nr. 1) esitas interpreedile kõrgeid nõudmisi. Ladusa, artistliku ja kaunikõlalise mängu nautimist takistas aeg-ajalt intoneerimise ebatäpsus. Kaaluka mulje jättis ka Olga Skatško esitatud Prokofjevi Klaverisonaat nr. 8 B-duur eelkõige tänu tugevale mängutehnilisele baasile ja veendunud lavakäitumisele. Duo Raul Seppel (tšello) – Diana Moik (klaver) esitas ilmse naudingu ja üleolekuga Poulenci Sonaadi. Rõõmustas hea ansamblimäng ja muusikaliste kujundite eredus; tšellistilt oodanuks siiski mõningates lõikudes hoolitsetumat tooni.
Sibeliuse Viiulikontserdi I osa ja Vitali “Ciacona” esitas Annemari Ainomäe, kelle julge ja intensiivne mäng pakkus elamuse, mida aeg-ajalt häirisid vaid intonatsioonivääratused ja kõlapaletilt puudunud soe piano. Üllatavalt jõulise tooniga alustas Regeri Soolosonaati altist Kristiina Pähno, kellelt sooviks edaspidi kuulda enam tooninõtkust, viimistletud kõla ja täpset fraseerimist. Weberi rustikaalne “Andante” ja “Ungari rondo” oli esitatud toreda huumori ja kujundlikkusega. Sopran Kersti Ala-Murr demonstreeris oma selge ja tugeva hääle valitsemist Brahmsi, Griegi ja Massenet’ teoste esitamisel; kahjuks ei olnud siiski kõik korras intoneerimisega. Veel üks tšello-klaveri duo Peeter AltpereMari-Liis Sild näitas väljapaistvat mängutaset. Üllatavalt aeglases tempos alanud Prokofjevi sonaat võttis peagi tuttava kuju ning valmistas tervikuna palju kuulamisrõõmu. Klaveri forte kattis küll aegajalt ansamblipartnerit, kuid see, mis Altpere esituses kuulajateni jõudis, oli oskuslikult kujundatud ja laitmatult ette kantud. Pianisti mängu iseloomustas loomulikkus, kaunis ja poeetiline kõla ning muusikaliste kujundite täpne edasiandmine.
 
III päev
Konkursi kolmandat päeva alustas Ulla Villenthal orelil. Vierne nobedat sõrmejooksu nõudva “Naiades” tehniliselt särav esitus vaimustanuks selgema rütmilise struktuuri korral veelgi enam. Max Regeri muljetavaldava kindlusega mängitud “Fantaasias” kasutas organist oskuslikult kõlalisi võimalusi. Isegi saalist imeilusasse pianolõiku jõhkralt sekkunud mobiilihelin ei suutnud häirida tema süvenenud, hingestatud mängu. Tšellist Marius Järvi (pildil) vangistas kuulaja tähelepanu esimesest hetkest: hea toonikäsitlus, oskus tajuda harmooniavärve ning peen kõlakultuur tulid esile eelkõige Glazunovi palas “Chant du Menestrel”. Bridge’i Sonaadis astus võrdväärse partnerina Järvi kõrvale pianist Juho Pohjanen, kellega musitseeriti kadestamisväärse loomulikkusega. Paganini “Moosese variatsioonides” sisalduv kirg ja tehniline tulevärk mõjub, kui teos esitada üleoleku ja virtuoosse säraga. Võib öelda, et Järvil see peaaegu õnnestus: kuulsime fantaasiarikast meloodiajoonist ning briljantseid passaa?e, kuid teose lõpuosa jäi siiski veidi ebakindlaks. Julgelt ning artistlikult mängis ka järgmine tšellist Ardo Västrik Beethoveni ja Bartóki teosed esitati veendunult ja suure sisemise tahtega. Soovinuks kuulda viimistletumat tooni ja täpsemat intoneerimist – kaasaegne helikeel ei pruugi alati tähendada loobumist traditsioonilistest esteetilistest kõlaväärtustest. Flötist Linda Voodi mängus võlus kaunis toon, loomulik muusikaalsus, tehniline üleolek ja elegants; soovinuks enamat solistlikku sära, mida ohtralt pakkus järgmisena esinenud viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny. Tema puhul võib rääkida väljakujunenud kunstnikust: paindlikule kõlale, üleolekule tehnilistest probleemidest, eredatele muusikalistele kujunditele ja selgele fraseerimisele lisandus julge esinemismaneer ning energiline musitseerimine. Üldpilti ei rikkunud üksikud intonatsioonilised vääratused akorditehnikas. Ka pianist Diana Moik nautis oma mängu ja oli kaugel õpilaslikkusest. hea tervikutaju ning loomuliku ja kauni kõlaga esitatud Chopini Sonaat b-moll pakkus kauneid hetki. Nakatavat musitseerimisrõõmu oli täis Indrek Sarrapi kontrabassimäng. Laitmatu tehnika ja kultuurse kõlaga esitatud kava pakkus erinevaid emotsionaalseid seisundeid ning imetlusväärset pillivaldamist. Sarrap veenis, et kontrabass on väga nauditav soolopill! Sügava mulje jättis duo Ivo LilleJorma Toots. Mängiti suurepärase teineteisemõistmisega ja väga sisukalt. Muidugi võib saksofoni kõlamaailma veelgi täiustada, eriti pehmuse suunas. Kui Brahmsi laulude esitus oli metsosopran Helen Lokutal veel pisut kahvatu, siis habanera Bizet’ ooperist “Carmen” õnnestus. Kauni tämbriga tugev ja selge hääl kõlas hästi kõikides registrites, lisandus meeldiv esinemismaneer. Pianist Sten Lassmanni mängus oli küpsust, laitmatut kõlakultuuri ja üleolekut tehnilistest probleemidest. Võluv loomulikkus ja Beethoveni hiliste teoste esitamiseks vajalik süvenemine viis nauditava ja meeldejääva tulemuseni. Ka Heili Eespere valis sisuliselt ja tehniliselt keeruka teose, Bartóki Vioolakontserdi, suutes samuti valikut õigustada. Ilmeka fraseerimise ja lopsaka tooniga võitis ta publiku sümpaatia. Eelvooru viimase esineja Pille Männa kavva kuulus traditsiooniline konkursirepertuaar: Saint-Saënsi “Havanaise” ja Wieniawski “Faust-fantaasia”. Kuulsime kaunist viiulikõla ja üpris virtuoosset mängu, väikesed intonatsioonilised ja kõlalised vääratused ei kahandanud rõõmustavat üldmuljet.
Avavooru kokkuvõtteks võib öelda, et valdav osa esinejatest tuli toime väga keerukate tehniliste ja sisuliste ülesannetega, säilitades seejuures sundimatuse ja mängurõõmu. Aeg-ajalt jäi puudu eredast isikupärast ja oma nägemuse esiletoomise julgusest. Kuid kõigile andis “Con brio” põhjuse intensiivselt tööd teha ja hindamatu lavakogemuse. Konkurss kinnitas, et meie kontserdilavadele on astumas põhjaliku ettevalmistusega võimekas põlvkond.
?ürii valis salajase kirjaliku hääletamise teel finaali kuus esinejat/ansamblit: duo Ivo Lille – Jorma Toots, Anna-Liisa Bezrodny, Helen Lokuta, Sten Lassmann, duo Peeter Altpere – Mari-Liis Sild, Marius Järvi.

AARE TAMMESALU


Võit taas tšellistile
28. XI lõpule jõudnud “Con brio” pole tavapärane konkurss – võitja(te) osa ei ole mitte immateriaalne au ja tunnustus, vaid reaalne promotion, toetus laiale areenile jõudmiseks. Kuigi võit ei taga veel hiilgavat karjääri elu lõpuni, annab see siiski algtõuke, ning hea õnne ja suure ande puhul võib kõrgele lennata.
Võiks arvata, et keelpilli- ja puhkpillimängijaid, lauljaid, kammeransambleid või pianiste ei saa omavahel võrrelda. Saab küll, kui aluseks võtta muusikunatuuri intensiivsus ja objektiivselt hinnatavad professionaalsed oskused. Viimased olid kõigil finalistidel suurepärased, seega hakkas rolli mängima esineja natuur, haare, lavaline suveräänsus. Lisaks, nagu interpretatsioonikunstis ikka, muutus oluliseks hetke tabamine, sekundi murdosade õnnelik kokkulangemine.
“Con brio” lõppkontserdi avas duo Ivo Lille (saksofon) – Jorma Toots (klaver), kavas XX sajandi keerukas ja sügavamõtteline modernism. Mõlemad teosed, nii Desenclos’ “Prelüüd, kadents ja finaal” kui Denissovi Sonaat välistavad kergluse, kuid on efektsed, tehniliselt kohati äärmiselt rasked teosed. Duo mängus oli kaasahaaravat tõsidust, traagika ja sügavuste tunnetamist, samas mõlemas teoses vajalikku improvisatsioonivõimet. Tundus vaid, et lood olid “värskelt valmis saanud”, vajaka jäi kindla peale materjali valitsemisest.
Anna-Liisa Bezrodny on nii sellel kui ka varasematel esinemistel näidanud äärmiselt professionaalset pillivaldamist. Temas on suurt joont ning dramatismi, tehnilist üleolekut. Anna-Liisa pälvis ühe ETV kolmest auhinnast. Miks aga mitte rohkemat? Tundus, et kahel põhjusel: üheks neist mitte täielik saali akustikaga kohanemine, teiseks teose valik. Estonia kontserdisaali akustika on komplitseeritud, just viiuldajaile (aga ka lauljaile) mitte kõige mugavam – heli “fookusse” saamine on siin keerukas. Valitu, Šostakovitši Viiulikontsert on ju efektne teos, aga helikeelelt raske, süngevõitu. Kujutlesin kuulates teda miskipärast hoopis Brahmsi või Beethovenit mängimas.
Helen Lokuta oli konkursi üks väheseid lauljatare – võluv, oskuslik ning väga hea lavavälimusega metso. Eelmainitud akustikaprobleemid ei teinud temalgi esinemist kergemaks. Mõnevõrra ebaselgeks jäid Brahmsi laulud tsüklist “Acht Zigeunerlieder”, paremini kõlasid ooperiaariad. Mõjuvaima mulje jättis Polina aaria ooperist “Padaemand”, aga ka kuulus habanera “Carmenist”.
Pianist Sten Lassmann (võitis Vanemuise Sümfooniaorkestri ja ERi auhinna) oli võistluslooks valinud Beethoveni viimase sonaadi op. 111. Tema valikud kalduvadki enamasti mitte virtuoosliku, vaid sisuliselt avastusliku poole. Võrreldes nüüdset esitust sama teose festivalil “Klaver 2002” kuulduga, oli toimunud mõningane kontseptsioonimuutus. See on ka loomulik, esituskunst on alati pidevas muutumises. Uued ideed olid põnevad, kuid veel mitte täiesti välja kujundatud.
Duo Peeter Altpere (tšello) – Mari-Liis Sild (klaver) on uus kooslus, kes mõjuski värskena. Peeter Altpere jätab rutiinist täiesti puutumata noormehe mulje, aga mõlema mängu iseloomustab mingi eriline peenus ja kultiveeritus, erksus nüanssides, muutuste tajumine ning esitlus, seda eriti pianos. Kui midagi Prokofjevi tšellosonaadi esitusele juurde tahta, siis sama täiuslikkust fortes, eriti teose viimases osas Allegro ma non troppo. Leidus aga rohkesti lihtsalt oivalisi detaile – ilusaid, leidlikke, vaimukaid. Need tõid duole publikuhääletusega määratud EMA ja ühe ETVauhinna.
“Con brio” peavõidu, ERSO ja ETV auhinna pälvis viimasena esinenud tšellist Marius Järvi. Tema oli valinud esitamiseks kolm karakterteost: Glazunovi “Menestreli laulu”, osa Frank Bridge’i sonaadist ning Paganini “Bravuursed variatsioonid”. Eelnevalt oli just kuuldud head Peeter Altperet, ometi haaras Marius Järvi esimesena esitusele tulnud lugu, tooni ilule ning fraseerimisele rajanev “Menestreli laul” jäägitult. Noore tšellisti toon oligi kõigepealt ilus, siis pehme ja suur, täitis terve saali. Frank Bridge’i elgarlik sonaadiosa võimaldas tooni täiuslikkusel ning kandvusel baseeruvat suunda jätkata pisut mitmekesisemalt. Tehnikat puistav Paganini oli ka hea, aga mitte nii absoluutne. Suurepärane toon ja kõlakultuur tundubki 21aastase Marius Järvi praegu suurim trump. Siin on juba midagi sellist, mis võimaldaks end maksma panna ka laiemal areenil.

Ia Remmel