Ruraalsus versus intermodid

20. novembril toimus Tallinna Kirjanike Majas Ivar Silla ja Jürgen Rooste luuleõhtu, pealkirjaks saladuslik täheühend “U.L.A”.
Enne Ivar Silla lavaleastumist nägi publik tänu andekale valgusre?iile Poeedi Varju, ta hääl kõlas n.-ö. seina tagant (teispoolsusest?), veel ei kasutanud ta mikrofoni, tegemist oli Võimendamata Luulega. Siis leidis aset metamorfoos ning Ivarist sai füüsiliselt tajutav poeet, kes astus vahesirmi tagant mikrofoni juurde, asudes esitama Võimendatud Luulet. Muusikaline taust (electro?funk?...igal juhul mitte imalamaiguline mainstream) häiris tekstide jälgitavust, kuid ilmselt oli helinivoo agressiivsus taotluslik. Ivar Sild võttis endale ka DJ-rolli, muutes selle samas paroodiaks. Pisut tavatu atribuudina torkas poeetide pihus silma taskulamp. Kõik see aga ei mõjunud ülepakutud efektitsemisena, vaid andis aimu meisterlikust tervikkontseptsioonist. Ivar Silda võib pidada osavaks kompilaatoriks, kes mängib kirjanduslooliste “klotsidega” ( nt. Villem Grünthal-Ridala “Kevade tunne” aastast 1908: Midagi helendab, helgib ja tuikab...), püstitades omapärast intertekstuaalset rajatist. Sõbraliku (või iroonilis-üleoleva) käeviipega kutsus Ivar klassikute ringi ka Lennoni-McCartney (yesterday / all my troubles seemed so far away.) Postuumne vägivallatsemine klassikute pärandi kallal... Ometi on kõik laenatu Sillale vaid taustmaastikuks, millele joonistub reljeefselt ta poeetiline isikupära. Selline allusiooniderohke luule on täiel määral nauditav ilmselt vaid filoloogidele (kes muuseas moodustasidki lõviosa publikust).
Jürgen Rooste etteaste oli siiras ja sugestiivne, tavapärasest ehk vähem teatraalne. Ei puudunud talle nii omased nihkesse väänatud motiivid aktualiteedist (Ameerika vedurid), lausa maagilise efekti tekitas loitsulaadne armastusluuletus.
Nädal hiljem toimunud Contra luuleõhtu “Tuul kägistab ust” oli lavastuslikus plaanis askeetlikum: poeet lihtsalt seisis puldi taga ja luges oma tekste.
Õhtu teise poole sisustas nn. pressikonverents; kuulajate seas oli eelnevalt ringi käinud paberileht, kuhu võis Contrale küsimusi kirjutada. Meelde jäi Tallinna-teemalise estraadilaulu (Oit?) parafraas, milles sisaldus ka sotsiaalkriitiline vihje (üksainuke Tallinn on / kus trollid ja trammid on / kus lollid võimul on). Contra musikaalsust ei saa küll teab mis kõrgeks hinnata, ometi tekitas tema joviaalne jorutamine kuulajais taas suuremat elevust kui lihtsalt maha loetud värsstekstid. Kirjanduslike tekstide põhitunnuseks on polüsemantilisus, st. võime toota erinevaid tähendusi, mida konstrueerivad lugejad. Siit küsimus, kas Contra on üldse kirjandus, sest ta tekstid on kohati liiga otseütlevad, ei paku tõlgendamisvabadust. Kui Silda ja Roostet võib pidada elitaarseteks poeetideks, kelle tekstid nõuavad mitmekordset (üle)lugemist, siis Contra värsid jäävad sageli ühetasandiliseks, avanedes kuulajale/lugejale liiga kiiresti. Puudu jääb teksti mõnu (Barthes’i plaisir du texte). Vemmalvärss pakub küll rikkalikke võimalusi vaimutsemiseks, kuid suuremates annustes muutub haritumale kuulajale tüütuks. Contra luulet iseloomustab joviaalsus, naivism, pretensioonitus, lorilaululikkus, oraalsus. Ent rahvalikkusel on oht muutuda märkamatult labasuseks. Kindlasti tuleks rõhutada Contra ruraalset tausta, implitsiitselt on tekstides tunda ju Urvaste hõngu. Contra vastandub teravalt intermodernistlikele poeetidele, kellele on omane puändi puudumine, teksti voogavus, eklektilisus. On rõõm tõdeda, et Kirjanike Majas saavad esinemisvoli kõige vastandlikumate stiilide esindajad.

ROLF LIIV