Põhjamaade teatrikohtumine Fääri saartel

6.jpg (10770 bytes)

Teatripäevade motoks oli “Igavese alguse pale”. Teemaga kattusid nii islandi ja fääri saagade esitused kui ka kaks kreeka klassika uustõlgendust: Sophoklese “Elektra” Uppsala Linnateatrilt (pildil nimiosaline Alexandra Rapaport) ja Hrafnhildur Hagalini “Võta rahulikult, Elektra” Islandi Rahvusteatrilt.

6.jpg (10770 bytes)

Islandi Rahvusteatri “Elektra”: tegevus toimub teatris, noort näitlejannat, kes mängib Elektrat, esitab Steinunn Olina Torsteinsdottir, vanema näitlejanna, tema ema (kes mängib Elektra ema) rollis on Edda Heidrun Backman. 2 x repro


Suur kultuuripidu
Põhjamaade teatrikohtumisi korraldatakse iga kahe aasta tagant ja need liiguvad riigist riiki. Sedapuhku oli siis fäärlaste kord. Väikesele, 45 000 elanikuga riigile, mis sai sisemise omavalitsuse alles 1948. aastal, oli see suursündmus, mida püüti oma põneva kultuuri tutvustamisel igati ära kasutada. Fääri saarte kultuuris on erikoht sellistel unikaalsetel nähtustel nagu kingo – mitmehäälne kirikulaul ja kaededans – siiani ülipopulaarne ahel- ehk rivitants, kus lõpuks on tantsuringi tõmmatud peaaegu kõik kohalviibijad ning mida saadab meie regilaulu meenutav monotoonne laulmine, mille värsiridadel ei paistagi lõppu tulevat.
7. – 11. augustini toimunud teatripäevad olid sätitud ajale, mil paralleelselt (3. – 18. augustini) toimus iga-aastane kultuurifestival, mis hõlmas peale teatri ka kunstinäitusi, kontserte ja filme. Valdav osa üritustest leidis aset 15 000 elanikkonnaga pealinnas Torshavnis, kuid neid jagus ka teistele saartele, mis andis võimaluse (ja põhjuse) ka veidi ringi sõita. Peale põhjamaiste külaliste oli esinejaid USAst, Brasiiliast ja Venemaalt. Ooperikontserdi afišil torkas silma ka üks eesti nimi – Taani Kuningliku ooperiteatri eesti päritolu bariton Guido Paevatalu.
 
Teatripäevad
Teatrikohtumisele oli registreeritud üle kahesaja osavõtja. Ligi kolmandik oli rootslasi, aga neilt oli ka kolm teatritruppi, sealhulgas festivali põhikülaline Uppsala Linnateater, kelle tänapäevases kuues ja noortele adresseeritud Birgitta Englini lavastatud Sophoklese “Elektra”, mis korjas mullu Rootsis lõviosa aasta teatriauhindadest, kujunes vaieldamatult ka Fääri teatripäevade kõrghetkeks. Rohkem kui 30 inimesega olid esindatud Norra, Taani, Island ja korraldajamaa, kõikidel neil riikidel oli välja käia ka üks teater: Islandi Rahvusteater, Jo Srömgreni tantsuteater Norrast ning kohalik teater Grima. Soomlasi oli kohal kümme. Ahvenamaalt ja Gröönimaalt oli kaks teatriinimest, Eestist aga kolm. Lisaks allakirjutanule, kelle sõit sai võimalikuks tänu Kultuurkapitali toetusele, veel tõlkija ja Raadio Vaba Euroopa kaastööline Arvo Alas ning Variuse teatri näitleja Kristel Sarapuu.
 
Etendustest
Seekordse teatrikohtumise motoks oli “Igavese alguse pale” – ja sellest lähtuti ilmselt nii külalisteatrite kutsumisel kui ka seminarides ja workshopides. Esitati kahte “Elektra” varianti (peale Uppsala teatri ka Islandi Rahvusteater), islandi saagadel põhinevat lavastust “Ussikeel” (Rootsi teater Pero), samuti etendati Põhjamaade ühisprojekti, Shakespeare’i “Macbethi”, mis mängiti maha kuue näitlejaga, kusjuures soomlased, fäärlased ning norralane ja rootslane rääkisid igaüks oma keeles. Lavastaja Cezaris ja kunstnik Vytautas Narbutas olid kutsutud Leedust. Läbi oli aetud nappide vahenditega: hämar ruum ja valgused, laudadest kokkuklopsitud plank, mis muutus vastavalt vajadusele kas söögilauaks või lavatsiks, kümme hiigelsuurt naela ja sõdurimundrid.
 
Töisemast poolest
Seminaride ja workshopide teemad olid maade vahel ära jagatud. Islandlased lahendasid oma teema “Ideest lavastuseni” sellega, et Hilmar Jonsson võttis oma professionaalse trupiga Reykjaviki lähistel asuvast Hafnarfjardarist ette Islandi “Grettiri saaga” teksti ja “näitas” kolme workshopiga ühe stseeni valmimist. Sama mees oli muide lavastanud oma trupiga meilgi menukalt läinud Arni Ibseni draama “Taevariik”. Norralaste teemaks oli “Institutsiooniteatrite tulevik”, kuid sügavuti sellega ei mindud ja võibolla riigis, kus institutsiooniteatri loomine hetkel põhimureks, polnudki riigiteatri probleemide lahkamine kõige sobivam kõneaine. Taanlased rääkisid tuleviku teatriinimestest, soomlased tantsukunstist kui teatri katalüsaatorist.
Kõige huvipakkuvam oli rootslanna Birgitta Englini ja “Elektra” trupi ülesastumine seminaril “Teater noortele”, kus tutvustati lavastuse valmimise protsessi, milles kasutati arvukalt erinevatest rahvusgruppidest ja ühiskonnakihtidest noori “tegelikkusekonsultante”. Teater võitis nende abil noorte usalduse ja hulgaliselt uusi vaatajaid. Igal juhul äratas Englini meetod märksa rohkem usaldust, kui näiteks islandlaste sektiühtsuse vaimust kantud teooria. Paralleele võiks siin leida ka meie Merle Karusoo omaaegsete töödega.
Englini lavastused on viimastel aastatel tõusnud Rootsis huviorbiiti ja juba on ta kutsutud lavastama Stockholmi Kuninglikku Draamateatrisse. Aastail 2003 – 2005 on Englinil kavas ellu viia “Balti projekt”, milles teeksid kaasa näitlejad Tartu, Liepaja ja Klaipeda teatrist ning kaks dramaturgi (üks noorema ja teine keskmise või vanema generatsiooni esindaja) lisaks Balti riikidele ka Rootsist ja Soomest. Projekti lõpptulemusena peaksid viis riiki saama endale ühe laste- ja ühe noorsoonäidendi. Praegu on rahataotluste esitamine, noore lavastaja tõsiseltvõetavust arvestades on projekti käikuminek aga küllaltki tõenäoline. Küsimusele, kes peaksid need dramaturgid olema, vastas Englin: “Oluline on, et nad oleksid ise huvitatud!”
 
Põhjamaade dramaturgiaauhind
Iga kahe aasta tagant antakse välja ka 50 000 Taani krooni (üle 100 000 Eesti krooni) suurune Põhjamaade näitekirjandusauhind. Esimest korda tehti seda 1992. aastal ja siis läks auhind islandlanna Hrafnhildur Hagalinile näidendi “Maestro” eest, mida mängis ka Tallinna Linnannateater. Edasi on olnud laureaatideks taanlane Svend Holm (1994), soomlane Paavo Haavikko (1996), rootslane Lars Noren (1998) ja norralane Jon Fosse (2000). Kõik Euroopas tuntud mehed. Tänavugi valis kuue Põhjamaa kodune ?ürii välja oma maa kahe viimase aasta parima näidendi, mis esitati rahvusvahelisele ?üriile (üks liige igalt Põhjamaalt, ka Gröönimaalt, kelle näidendid vähemasti siiani pole sellel konkursil osalenud). Fäärlased korraldasid selleks puhuks mullu koguni näidendivõistluse, sest kirjanduse vanadele traditsioonidele ja kõrgele tasemele vaatamata (William Heineseni ja Jörgen-Franz Jacobseni nimi on Arvo Alase tõlgete kaudu tuntud ka eesti lugejale) puudub neil algupärane dramaturgia.
Esikohale tulnud Joanes Nilseni näidend “Kas on olemas maa nimega Week-end” tuli sügisel välja Tórshavnis, esitati Põhjamaade ?üriile vaagimiseks – ja tuli, nägi, võitis! Elukutselt meremees ja kalur Joanes Nielsen on kirjanduses varemgi tähelepanu äratanud ja olnud paaril korral Põhjamaade kirjandusauhinna nominent, nüüd tuli siis tunnustus esiknäidendi eest.
Näidendi tegevus toimub vaimuhaiglas, selles on nii räigust kui ka huumorit, publik lustis ja oli väga rahul. Siiski jäi tunne, et sedapuhku koduseinad aitasid. Ja kui seniste auhinnatute nimekirja jälgida, siis on “geograafilisest printsiibist” siiani raudselt kinni peetud. Kahjuks ei ole olnud võimalust kõigi nomineeritud teostega tutvuda. Varem sai Põhjamaade teatrikohtumiselt kaasa osta need ühiste kaante vahel, kusjuures islandi ja soome esindusnäidend oli tõlgitud vastavalt taani ja rootsi keelde. Rahapuudusel jäi see tänavu ilmumata, kuid ometi anti lootust, et aasta lõpuks võib teos ikkagi välja tulla. Olgu siis siinkohal toodud vaid nominentide loetelu: Kristian Smeds, “Üha hämarduv maja” (Soome), Hrafnhildur Hagalin, “Võta rahulikult, Elektra” (Island), Morti Vizki, “Inimpoeg” (Taani), Maria Blom, “Maamatsid” (Rootsi) ja Niels Fredrik Dahlin, “Nagu piksemürin” (Norra).
 
Teatrielust Fääri saartel
Ehkki isetegevustrupid tegutsesid paljudel saartel juba XIX sajandi lõpul ja siis kirjutati ka esimesed näidendikatsetused, loodi poolprofessionaalne teater Grima Tórshavni alles 1977. aastal, vastava kõrgharidusega oli vaid pealavastaja Eydun Johannesen ja üks kümnest näitlejast. Kohalikust kirjandusest mängiti kuni käesoleva aastatuhandeni vaid instseneeringuid ja muinasjuttude ning saagade töötlusi. Pealinnas tegutseb veel Rahvateater, isetegevusteater on olemas ka Bordoy saarel asuvas Klaksvíki linnas. Nüüdseks koosneb Grima vaid professionaalidest, peanäitejuht on jäänud samaks, näitlejad on saanud kõrghariduse Taani, Islandi ja Soome teatriinstituutides. Järgmiseks sammuks on Rahvusteatri moodustamine lähiaastatel. Konkreetne tegevuskava on kultuuriministri Annlis Bjarkhamari sõnul paika pandud, see eeldab muidugi ka uue teatrihoone ehitamist ja trupi suurendamist. Praegu annab Grima etendusi hubaseks renoveeritud endises meiereihoones, saal mahutab 125 inimest. (Fääri saarte uusim ja suurim ligi 400-kohaline ja hea tehnikaga saal asub originaalse arhitektuurilise lahendusega Põhjamaade majas, kus astuvad üles külalisteatrid ning korraldatakse alatasa kontserte.) “Grima” on siiani toonud aastas välja kaks-kolm lavastust, menukaimad etendused on läinud üle 80 korra (näiteks W. Heineseni “Kadunud moosekantide” instseneering, uut “rekordit” oodatakse “Week-end’ilt”). Publikumenu on saatnud ka selliseid lavastusi nagu “Suveöö unenägu” ja “Inishmaani igerik”. On proovitud ka elitaarsemat repertuaari, aga siis piirdub esituste arv paarikümne korraga (Becketti “Õnnelikud päevad”).
Kultuurielu selles Saaremaaga võrreldavas mereriigis õitseb ja teater on kindlalt tõusuteel. Palju pikema teatritraditsiooniga Eestil oleks sealt kindlasti üht-teist õppida.

ÜLEV AALOE