Wimberg, Lipamäe. Varrak, 2002. 320 lk.

Et õilsad muretsejad ei kiunuks (noh taas noor noort arvustab, omad joped jne.), ütlen kohe ära, et mulle “Lipamäe” meeldis ja isegi väga. Mis siis, et ma olen Wimbergist pea dekaadi jagu vanem, paadunud linnainimene ja juba piisavalt luppjunud juust, et uudsesse ortograafiasse pika hambaga suhhtuda. Toon põhhjused õkva vällja ja loodan andestust saanuna raamatu tegelikke väärtusi käsitella:
a) tagakaane-tutvustus (kuigi küllalt eksitav) intrigeeris piisavalt, et ossta raamat joonelt poest ära ja mitte mõelda kirjastuse soodusmüügile;
b) suvaliselt valitud ja poes loettud lehekülg kusagilt raamatu keskelt toettas eelnenult põhjendet ostuotsust;
c) hulkk aega pole old teost, mis sunndinuks mind tänasida toimetusi hommse varrna lükkama – hoopis koju raamatut lugema pannud;
d) mu kallis abikaas, kes eesti uudiskirjandusse küllaltki valivalt (ja sootuks teistmoodi kui ma) suhtub, luges “Lipamäe” samuti poolteise päevaga läbi.
Ma hakkasin Wimbergi teksti juures esimest korda siiralt nurruma (pulleritsakas kanttsulg: poeedi debüütluulekogu) “Maaaraamatut” lugedes. Just too tagumine pool, kus täpsed elupildistused, see lõikkas ninna kui miski olemuslikult värsske tegevus e-kirjanduses. Feelikskottalikud riimlausungid olid naasama lustlikud. Nähes ja lugedes romaani, mis samalt posängilt üles veeres, tunne tugevnes. Virisevas postmodernissmuses kasvanud indiviidina leittsin muidugi mingeid jamu, aga siiras sinisilmsus sai võitu ja lugemisenauding andis tirtskrititsismusele vähe ruumi. Jah, “Lipamäes” on meeletu materjalihulkk ahtasse raamaturuumi topitud. Jah, ka see raamat – nagu kunagi Kerttu Rakke “Seitsme päeva” kohta kirjutin – tundub lõppvõttes suurema teose ava-akordina. Jah, klassikaline jutuline puänteerit rahuldus jääb tulemata. Ei, ühelgi lookeeruldisel ei ole stiilset saba ega läikimahäilitud sarrvi. Ent ometi saab nallja, saab kurba tõtt ja võlumaailm võtab lugeja enda sisse mauh.
Algus ja lõpp võivad ära ehmatada. Lõpp, sest teda pole (on kuskil keskel ja päris lõpp koosneb hirmuäratavalt autenttsetest “lisadest”), ja algus, et on linnajoodikute tegemisi julmpaljalt kirjeldav peatükk, olgugi lõbusaid purjulugusid pajatav. Ivastik jääb vahepeale, õpetus siinkohal kooruke, jutt ise trotüül.
Veel. Pole eesti kirjanduses ammu olnud raamatut, mis sunniks haarama Regio maanteeatlase järele, et tuvastada kuritööpaigad ning näha, et neid on võimalik külastada. Minu suviste käikude kandikavas on Esna ja Kaaruka ja Ämbra raudselt (siinkohal mitte rauttselt) sees. Kusjuures atlase järgi on Ämbras seni isegi kirik – romaani järgi ei tohiks toda sääl enam olla – pean minema ja perra kaema, ehk on isegi kirikuõpetaja :-). Ameerikamaal on kombeks kuulsamate filmide võtteplatsid muuseumideks muutta, Eestis võiks sedasama talitada raamatute puhul. Miks on Mäekülas grill, aga mitte kõrts nimega Piimamees? Miks ei näita Mahtra poole suunav teeviit ühtlasi joogikohale “Sõda! Sõda!”? Priimäe ja Notke pealinnasurm on sitanikerdis, võrreldes Kaaruka küla koolmis-turustus-potentsiga. Kui Wimberg oma lugu edasi teeb, satub ta tahes-tahtmata ehedate klassikute sekka; rõhuline sõna lauses oli “kui”.
Üks lisapunkt jätkuvuse kasuks – Lipamäe kui koht “Lipamäes” peaaegu kõne alla ei tulegi; vaid ühe jabura, kuid ometi veenva maainimeste sabati käigus satutakse sinna. See loob panoraamja põnevuse oottamaks edasist.
“Lipamäe” loostik on haige ja käänuline nagu Matsalu roostik. Aga ta on tihe ja tugev, hüüp huugab. Kivirähja “Rehepapp” oli ja on võimas teos eestlasest kui sellisest, kuid romaanina tundus ta hõredavõitu just muinasjutulise elukauguse tõttu. “Lipamäele” seda ette heita ei saa, kui üldse, siis pigem liigset – kohatist – tekstitiidsust ja nauditavalt (liig)rammusat elukirjeldust. Mineviku veetlus “Lipamäes” on tänapäevasest loojoonest jupijagu üle. Aga. Kui eesti rahvas “Rehepappi” hästi ostis, oleks ta üks ääretult rumal rahvas, jättes “Lipamäe” ostmata. Siin raamatus on meid kõikki veel palju enam sees kui Kivirähja oopuses eales oligi.
Sööge “Lipamäed”, ta maitseb jube hea.
P. S. Liiga kaugesse ajalukku maksab Wimbergil terasemalt vaadata. Henriku aegadel polnud Eesti pinnal kastanitest ja sirelitest veel haisugi. Võeramaa puud puha ja hulkka hiljem tulnud.

KARL MARTIN SINIJÄRV