Minu päevik 2002

26. märts
Täna olid kõik Paul Mägi rahakoti kallal ja lugesid, palju seal on. Paljud ütlesid, et liiga palju. Need ütlemised tulevad ilmselt sellest, et liiga paljud saavad liiga vähe.
 
27. märts
Teatripäev. ?ürii võib öelda pärast mida tahes, tegelikult mõeldakse ikka, et: “See on juba küll saanud, anname nüüd sellele, temal ei ole veel midagi.”
Eesti lõi Venemaa väravasse ühe palli rohkem. Selles mõttes on Eesti parem. Aga Venemaal juhib kultuuriminister riigiTV kultuurikanalil ägedaid vestlusringe muutuvast kultuurist muutuvas ühiskonnas. Selles mõttes on Venemaa parem.
 
28. märts
Luule mul tuleb siiski ka tuulest. Juhuslik kroonikakaader, ja palun:
Etiketimees Tasa tasa
juhib vaibale, tasa… tasa…
Nagu mõtleks ta, Tasa, tasa:
“Siin me oleme tasa, tasa.”
 
29. märts
Kalevil Vikerkaares üsnagi aromaatne essee. Kõige lehkavam näide: kosmeetikafirma on pannud 500 eesti koolilast kirjutama teemadel “Ilutoode, milleta ma ei suuda elada” jms. Siit realistlik perspektiiv, millele Kalev küll delikaatselt isegi ei vihja – tuleb kooli liimivabrik ja küsib: “Mida eelistaksid nuusutada?”
 
30. märts
Järjest paisub nende hädakisa, kes pidevalt meie “poliitika” ja ”poliitikute” ümber on nuuskinud ja nüüd imestavad, et on ka ise parteis või vähemalt nimekirjas! Mind see isegi ei riiva. Kõik, mis ma olen saavutanud, olen saavutanud ise. Ma ei ole lasknud ennast ühelgi parteil ühelegi kelgumäele vedada.
 
31. märts
Töötasin dokumentidega, st lõin eelm. aasta rahanumbreid kokku. Vähe. Ideid ei väärtustata Eestis ikka veel, mõtetest rääkimata. Isegi kui sul on neid palju (suhteliselt muu elanikkonnaga), tuled vaevu ots otsaga kokku. Kaarinil on numbrid suuremad, ta on viimasel ajal palju konsulteerinud (eesti k. lüpsnud) naisi, kes valmistuvad töövestluseks, õpetanud neile CVde kirjutamist ja muud musta maagiat. Aga ma ei ole oma väiksemaid numbreid kunagi häbenenud. Me leppisime kohe alguses kokku, et kes rohkem raiskab, see peab ka rohkem teenima.
 
1. aprill
Tuli välja, et mingid elektrimehed saavad rohkem kui Paul Mägi. Midagi on Eesti palganduses tõesti mäda. Viisin ka oma paberid Kotzebuesse ära. Las neil olla üks registreeritud miljonär juures. Sendimiljonär küll, aga see-eest aus.
Venemaal on tulumaks 13%, selles mõttes on Venemaa parem.
 
2. aprill
Täna oli postkastis värske hai. See on hea märk: kuulun toimetuse meelest endiselt nende sihtgruppi. Samas näitab see ühiskonna haldussuutmatust: info ei jõua Maksuametist hai toimetusse reaalajas.
Olles ka täna aus, pean tunnistama, et üleminek hai kultiveeritavale elulaadile võib mul võtta aastakümneid. Viisakusest peaksin reklaamitavast kraamist midagi siiski tellima. Ma veel mõtlen, aega on. Järgmine hai tuleb (kui tuleb) ju alles suvel.
 
3. aprill
Täna roidunud olek. Öösel mõtlesin kaua, millal ja kus ma võiksin vajada d?iipi, mis suudab “tõusta 39° mäkke ja vedada 3,5-tonnist haagist, säilitades elegantsi ja väärikuse”. Isegi kui tuleksid segased ajad ja ma peaksin tõusma Stenbocki majja, ma ei teeks ju seda Balti jaama poolt küljest!
Šnelli tiik on muide veel jääs; kõik jutud kevadest õigustühised. (Semikoolon käib sõnade vahel vahete-vahel, nagu Ott ütleb.)
Poliitikamaastikul siiski ka kevadiselt kirkamaid värve. Juba muutuski tüütuks, et enam-vähem igal parteil olid omad “kuulsad” vennad. Täna teatasid Tõnu ja Mikk, et dem. parteil vendi Mikivere siiski ei ole, sest nemad pole sinna kunagi astunud. Nagu ka Raimo Pass, Eelmaa Sass jt.
Mida teeksin mina, kui ka oma nime mingist parteinimekirjast leiaksin? Ilmselt vihastaksin ennast siniseks, ja tõesta siis veel, et sul pole nendega mingit pistmist!

Uku-Ralf Tobi