|
|
|
Rolf Liiv
Restoranis (kummardus Karl Martin Sinijärvele) tellisin uuema uljama & poliitiliselt korrektsema maailma kelner ei suutnud mu soovi rahuldada pisut täiendkoolitust ei teeks talle paha kummardus Indrek Hirvele
mõranend meeltepilt – ses uuristetuna troonivad su äärisjooned – ähmastuvad – ent ergamas veel elusust – rammetuis hääbumisis aimdud – ent ei ilmutu kummardus Doris Karevale
mu varjuna võnkleva peegelpildi on hõredaks hõõrund eksiaastate kuivkarmid käed – noil pihud olnud aina täidet laisalt liisuvast luiteliivast – ja jääst kummardus Contrale
üks viis mul meeles mõlkumas kuid peagi võllas kõlkumas ma leian end sest KAPOle sugugi ei meeldi viis see kummardus vendadele Urbidele
lenda mu leebetele laugudele poe mu pilgu põhjatusse põue sula mu silmade sädelusse kumise mu kuumavais kõrvus sõua mu südame sumedusse heida mu hinge hääletuid helke vaata mu vaimu värelusse maandu mu meelemaastikele randu mu raugetel radadel jõua mu jäätunud juurteni no ex mõistke mind hukka saatke pikalt et kuulan siukest saastmuusikat ikkagi leian et orukas on lahe et loop on cool ja kogu ylejäänd estraadifossiilide sugu väärib suurimat respekti mis teha olen elanud 80ndail ja mu kapi otsas mängis riigiraadio sest muud ju ei olnud ja ta mängis hyvasti mariat ja siis kui onu vello laulis et meid lahku viib vaid igavene öö läks mul tuju huvitavax et tsipa nagu kõhe ja veica nagu nukker tunne oli hinges aga see tunne on nyyd kadunud ja ma ei leia teda enam iial vaatasin kapi alla – ei olnud vaatasin mikrouuni – ka ei olnud äkki peaks rohesilmse sakta vana hää kummutikõlalise kasti lahti koukima ehk varjab seal end onu vello koos oma salaarmastatud mariaga kes tegelikult on ada lundver äkki leian kustunud raadiolampide vahelt ylesse selle igavese öö mis mulle kunagi kõheduse hinge tõi oh hando mix unusid sul raugad kui kultusteksti lõid kas tõesti ainult lapsukesist peab täituma me maa a äkki teex rahvahääletuse otsustamax yhiselt kunas ja mil kombel me armastet ent amortiseerund planeedinärule lõpp pääle teha inglitiivulise deemonpiiga palgele ma armujutte vean – kaame kriiditykk vahel luidrate näppe – nii – nyyd oledki mu vöödiline kodukõuts nurr kel kaigub yle vastastare rookatuse sulades viimax põlispuude ugrilisse ulgumisse mu kompuuter sweetheart taas läitsid sa sygaval sisikonnas kutsuva signaaltulukese taas täituvad su mälusalved uudseviljast isade progressiusk on viimax õnne taresse toonud saab geniaalsed mõtteraasud sinavale ekraanile kuvada ja arvamist avaldada vabamalt kui noil muistseil punamaigulisil ajul kõik sydamelt ära vaev ja raev mure uppuva riigilaevukese pärast mure lahkunud linalakkpääliku pärast mix ei kaunista mu riiulit väärikad volyymid kultuspoiss potteri imelisist juhtumisist kaunil muinasjutumaal mix ei trooni mu öökapil sõrmuste yliauline isand kõigi oma arvukate kamraadidega aga see on sellest et olen yx harimatta ja ebakultuurne inime läänemereäärne aborigeen ugrimees kes kallistab põlispuid täieline võhik läänemaiste uusimate kirjandussaavutiste vallas a mis mul ikke tarvis oma piirat kapatsiteediga ugriaju koormata nonde imperialistinärakate tervistkahjustava literatuuriga a tulehakatisex kõlbavad nood potterdised kyll heidan siruli härmatand jaanuarimurule ja ulun naabrikrantsiga unisoonis kuu poole mida me kummagi silm õieti ei seleta aga mille ehmatav lähiolu pitsitab me kõrisid ja avab me suud ängistavax hyyuks a homme on radikuliit minul siis kutsul omad tõved muide kas koertel on haigekassakaart naca päämurdmist uuele päälikule kes toompea sohvadel peagi sitsima saab koduloomade ravikindlustuse kysimus peaks olema vastse valitsuse esmane prioriteet
|
