25. märtsil esitles kirjandusteadlane Reet Neithal Soome Instituudis ühe tunnustatuma soome uuletaja Uuno Kailase (1901 – 1933) valikkogu “Alussa oli Sana. Alguses oli Sõna”. Ligi pooled kogumiku luuletustest on Reet Neithali tõlgitud.
Traagilise saatusega Kailase tähelend jäi 1920. aastatesse, ta kuulus Tulekandjate (Tulenkantajat) rühmitusse, mille esteetilistes vaadetes võib leida kokkupuutepunkte Noor-Eesti, Siuru ja isegi arbujatega.
 
Kuidas tulid mõttele koostada Uuno Kailase luulevalimik?
Kirjutades mõned aastad tagasi järelsõna ja kommentaare Karl Ristikivi romaani “Hingede öö” uustrükile (III trükile, mis ilmus Avita kirjastuse väljaandel aastal 2000), leidsin, et Uuno Kailasel on peatselt saabumas 100. sünniaastapäev. Teatavasti on Ristikivi kasutanud “Hingede öö” peatükkide ees motosid, sealhulgas kolme luuletsitaati Kailaselt. Need luulekatked olid minu tähelepanu paelunud juba “Hingede öö” esmakordsel lugemisel. Et Ristikivist oli mulle saanud lähedane autor (olen kirjutanud mõned uurimused tema kohta), siis kujunesid kokkupuuted Ristikivi ja Kailase vahel mulle tähenduslikeks. Tajusin nende elutunde ja -mõtestuse kongeniaalsust, mis äratas minus sügavama huvi ka Kailase loomingu vastu. Hakkasin lugema tema luulet, otsisin, mida temalt on eesti keelde tõlgitud, lugesin materjale tema kohta: soome kirjanduslugusid, Maunu Niinistö mahukat monograafiat jne. Kailast oli tõlgitud Eestis juba tema elu ajal (August Annist, Ants Oras), erilist huvi tema luule vastu ilmutasid pagulasautorid, sealhulgas eesti nimekaimad poeedid ja luuletõlkijad – Marie Under, Ants Oras, Ivar Grünthal, Kalju Lepik, samuti Ehinid, kellelt on heal tasemel kimbuke Kailase luuletõlkeid. Kõigi nende asjaolude – minu huvi ja armastus Kailase luule vastu, juba paljude heade tõlgete olemasolu eesti keeles, samuti poeedi saabuv 100. sünniaastapäev – kokkulangemisena küpseski minus selle raamatu väljaandmise idee. Et olemasolevaid tõlkeid kogunes terve raamatu jaoks siiski vähevõitu, tuli lisa tõlkida. Ligi pool selles raamatus ongi päris uued tõlked.
Sageli kohtab suhtumist, et luule on põhimõtteliselt tõlkimatu. Kas Kailast oli raske tõlkida?
Luuletõlkimine on muidugi suur probleem. On küsimus, kas adekvaatne luuletõlge on üldse võimalik. See tähendab kas on samaaegselt võimalik täht-tähelt järgida kõiki originaali sisu- ja vormielemente, nii et paigas oleks rütmika (teataval viisil korrastatud silbid), järgitud oleks riimi süsteemi, kõla, kinnisi ja lahtisi silpe, häälikusümboolikat jne. Need on muidugi kõigile luuletõlkijaile tuttavad probleemid. Aga peamine – nende käsitöölise oskuste kõrval peab säilima luule hingus, aura, see raskesti sõnastatav omadus, mis teeb paljastest sõnadest tõelise luule ja mis suures osas on tõlkija ande ja sisetunde küsimus. Tõlketeoreetikud on koguni osutanud täpipealse tõlkimismaneeri hukatuslikkusele ja väitnud, et olulisim on originaaliga võrreldava kunstilise mõju saavutamine. Nii või teisiti, luule tõlkimise problemaatilisuse tõttu olin algusest peale veendunud, et kogumik tuleb kakskeelne. Siis on huvilisel võimalik lugeda peale vahendatu ka originaalluulet.
Lugeja paneb ehk tähele, et kogumikus on ära toodud ka tõlkevariante juhtudel, kui üht ja sama luuletust on eestistanud erinevad tõlkijad. Ma usun, et see annab raamatule tõlketeoreetilise lisaväärtuse: on näha, millistest tõlkepõhimõtetest üks või teine vahendaja on lähtunud.
Miks sa otsustasid kõigi “moodsate teooriate kiuste”, nagu ütlesid raamatu esitlusel, kirjutada n.-ö. vanamoodsa järelsõna?
Tahtsin anda eesti lugejale Kailase elukäigust rohkem teavet, kui seda saab teatmeteostest. Pealegi on Kailase elu ja saatus väga üldistusjõulised. Kai Laitinen tähendab oma “Soome kirjanduse ajaloos”, et Kailase traagiline elukäik, mida märkisid üürike elu, raske haigus, üksindus ja ränk heitlus süü- ja almustunnetega, said aastakümneteks Soome luuletajasaatuse võrdpildiks.
Vanamoodsaks nimetan seda seepärast, et Roland Barthesi eeskujul kõneldakse nüüd hoopis “autori surmast”; see on metafoorne mõiste, mis taandab autori isiku ja eluloo tema loomingust, eriti retseptsiooniprotsessist, ja osutab tõsiasjale, et looming võib tõesti olla teatud piirini sõltumatu autori isikust, olla suurem (ka väiksem) loojast. Kuid ma arvan – olles kasvanud Taine’i, Sainte-Beuve’i ja Brandese biograafiliste koolkondade mõjuväljas –, et Kailase eluloo tundmine annab kindlasti mingi lisaväärtuse ta loomingu mõistmisele. Elulugu võib teinekord olla köitev ja kaasahaarav iseenesestki, teda ei pea käsitama ainult loomingu mõtestamise abivahendina.
Oma põhjalikus järelsõnas oled käsitlenud Kailase elu ja loomingut eksistentsialismi, religiooniloo ja elufilosoofia valguses. Kas Kailas on ka proletaarne ja dekadentlik luuletaja, ning kas tema isamaaluule küünib šovinismi, nagu väidab nõukogude vene entsüklopeedia, mida esitlusel refereeris Toomas Liiv?
Sotsrealismi ja marksistliku klassivõitluse teooriatest lähtuv käsitlus oli muidugi intrigeeriv; sellel oli oma toomasliivilik peiarlikkuse münt juures. Kummaline, et sellisest rakursist hakkasin endagi vaatenurka kriitilisemalt hindama, see hakkas mulle tunduma pingutatult tõsisena. Arvan, et sotsiaalne kaastunne on üldinimlik ja ei pea olema klassivõitluslikul positsioonil, et sellist hoiakut ilmutada.