Jan Blomstedtiga salametsas

Jan Blomstedt, Salamets. Vagabund, 2001. Tõlkinud Joel Sang.

Mets on küla, linna või mõne teise kultuurkeskkonnaga võrreldes salapärane paik. Saati siis salamets. Arvata, et seal on veel enam haldjaid, lapsepõlve muinasjuttude kangelasi ning puberteedieas loetud Loomingu Raamatukogudest pärit tuttavaid leida. Neidsamu, keda ka Blomstedt kohanud, aga teisigi, kes meie siinsele metsatukale armsad ja omased. Igati mõnus lugemine. Hariv ja intrigeeriv. Suurepärane näide soomlaseks jäämisest eurooplaseks saades.
Või peaks ütlema eurooplaseks jäämisest soomlaseks saades, sest eurooplased oleme me tihti juba sedavõrd, et ka oma kodune kultuur (keel välja arvatud), tahab mõistmiseks avastamist ja teadlikku pingutust saada. Salamets on nagu jalutuskäik vanade tuttavatega, kes värskeid aforisme pilluvad. Lugema peaks seda iga kultuuri- ja usundiloolane ning antropoloog, igaüks, kes suudab ja saab. Antropolooge, kes aborigeenide asemel eurooplasi uurivad, pole just palju leida. Lisaks Blomstedtile tuleb kiiruga meelde ka raamatus mainitud René Girard. Ometi tundub see aja nõue olevat. Nii nagu meesuuringuid niikaua vaja ei läinud, kuni mees normatiivseks inimeseks oli, ei suudeta ka Euroopa kultuuri (kultuure) seni objektiivselt ja sügavuti uurida, kuni seda normatiivseks peetakse. Derrida sõnul on Euroopa identiteediks totalitarism. Ehkki Blomstedti sotsiaalne survamine otseselt ei huvita, rakendab ta antropoloogilisi kontseptsioone pärismaalaste asemel Euroopa kultuurile ning selle tuntumaile tegijatele, muutes uurijad ja otsustajad sedapuhku ise uuritavaiks.
Eurooplase ja ameeriklase võrdlemine läbi võime/võimetuse libusse armuda (lk.14) on suurepärane. Seesama naine, kord libu, kord looduse või soomeemana ilmub raamatus korduvalt me ette. Kas pole kultuurgi omamoodi libu, kellesse eurooplased armuma kipuvad ja kelle abil ameeriklased endid rahuldavad. Suuresti tänu armastusele kultuuri vastu püsiti raudse eesriide taga elus, et eesriide langedes avastada: läänes on ta ära libustatud.
Arutlus saakloomast kui toidust ja ohvrist (lk. 34) meenutas mainitud René Girard’i ja ega autor seoseid salgagi, ehkki viited tegemata jätab. Kas seetõttu ei peatu ka vägivallalaviin, et surevat ja lunastavat ohvrit enam ei tunta, küll aga ohvrina elamist. Keegi ei sure kellegi patu pärast ja keegi ei anna enam midagi andeks. Sedajagu paremini tuntakse marginaliseerimist ja ostrakismi. Delegeeritakse vaid süü ühiskonna ääremaadele ja iga elab oma osas edasi.
Esseekogu võtmefiguur, naine, astub seekord üliahvatlevana me ette leheküljel 40. “Kui koorida tegelikkuse seljast kõik teda kaitsvad ja kaunistavad kultuurihõlstid, jääb järele ehk kaks põhiväärtust: enesesäilitamine ja metsik eluihk, mida võib nimetada ka intensiivsuseks”. Sarnase mõtte leidsin ka autori teisest esseest (“Luonto Leopardin silmiin” hhtp://www.netn.fi/295/netn_295_ blom.html lk. 2), kus autor looduse striptiisist ja endapaljastuse suurest näitelavast räägib. Müütilistest katetest vabastatud loodus tundub hülgavat mõistuse ning jätvat himura ja optimistliku kliendi tühjalt seisma. Vaid sellesama enesesäilitamise ja eluihaga keset postmodernset kultuurisimulaakrumit.
Aga just siin petab autor lugeja ära, jättes endast mulje kui kultuuri striptiisi passiivsevõitu ja resigneerunud kaasanautlejast. Ei, Blomstedt ise ongi selle looduseema, müütilise soomeema ja libu kultuurihõlstidest lahtikoorija, see, kes talle uusi euromünte magnetribaga rinnahoidja ja sukatriibu külge kinnitab, nõnda kiiremale enesepaljastamisele õhutades. Tema ongi see, kes oma kahtlemisele punkti ei oska panna ja seeläbi nii võõristust kui himu esile kutsub. Ja heidabki see kaunis ja salapärane naine kutsuvalt puusi hööritades oma viimsedki wonderbrad ja stringpüksid (kultuurihõlstid) vaimustunud intelligentide sekka, sellessamas kogumikus heidab. Alastuse ilu ja häbi, mida võõristada ja ihaldada.
Sama värelev himu ja esteetika segu, vilkuvate virvatulede muutlikus säras, nagu stripibaaris, kogu lugemisnaudingu vältel. Niipalju siis võtmest, milles seda protsessi nautida. Olles kohal, aga samal ajal ära, justnagu Euroopas, aga samal ajal tuttavas ugrihiies, salametsas, kus esiisad uri tegid.
Mujalolemise kunst (lk. 41) tõi meelde Oskar Looritsa suurepärase “Pagulasperede kasvatusmuresid”, sobiva, lausa kohustusliku lugemise kõikidele, nii sise- kui välispagulastele. Müügil oli teist veel hiljuti Teaduste Akadeemia antikvariaadis, hind 15 krooni, lehed lahti lõikamata, kirjaviis rämedavõitu ja ilustamata. Meenus meiegi sisepagulane Kaplinski, kes Tartus mujalolemise kunsti harjutab.
Ainsaks võimaluseks ses tarbimishullus maailmas inimeseks jääda ei ole mitte “kõva keskmine”, vaid pagulus. Ehk jääb vähemasti väärikus alles, kui mitte muud. Mujal polegi aga meie päevil raske olla, vajutad vaid oma vanal Ericssonil “Yes” klahvi ja oledki ära, ehkki füüsiliselt kohal. Ära tuleb aga juba seetõttu olla, et ääremaadel (kus meiegi elame) läheb Camus’ näitel (lk. 47) ohtlikuks. Ääremaad on piiridele, jõustatud identiteedijoontele, kus värske ja ehedana südamaaks saamise ihalus elab, liiga ligi.
Üheks sisepaguluse võimaluseks, mille autor ära toob, on naiivsus. See peab aga tänases maailmas mitte enam teisane (lk. 51), vaid vähemasti kolmandane olema. Kuna säärast naiivsust (Ricoeuri järgi) ei ole, tuleks see välja mõelda.
Kas pole meile oma salametsa just selleks vaja, et kuskil ometi kahtlemisele punkt panna ja salametsa naasta, siis kui kultuur on juba luuni lahti riietatud, nii et tühjast peeglist enam enda nägugi vastu ei vaata.

ANDRUS NORAK