|
|
|
Valeria Ränik “Luulepere pereluuleraamat”
Perekonnale kui institutsioonile pööratakse praeguses kirjanduses küllaltki vähe tähelepanu. Kui seda tehakse, siis tegeletakse pigem perekonna nagu muudegi ühiskondlike ja kirjanduslike kaanonite lõhkumisega. Perekond on tänapäevases maailmas müüt, mille eksisteerimisse keegi enam ei usu. Ometi on selline kujunduslikult ja sisult omapärane luulekogu nagu Valeria Räniku “Luulepere pereluuleraamat” ära trükitud ning sisaldab luuletusi nii suurtele kui väikestele, seega – juhindudes raamatu pealkirjast – perekonnale. Raamat on jaotatud kaheks ning laste- ja täiskasvanute luule paistab väliselt vastanduvat – raamatu keskel kokku saades on tekstid teineteise suhtes tagurpidi. Ka raamatut kätte võttes jääb lahtiseks, milline pool on esimene ja kuidas on raamat õigetpidi käes. Lugedes saab aga raamatule teha sõna otseses mõttes ringi peale, moodustades kera, kus ei ole algust ega lõppu, õiget ega vale poolt. Sama kera, ringi kujund, kordub ka luulekogu sees ning seob välise kujunduse ühe põhimotiiviga, millega kogus tegeletakse, n.-ö. müütilise algusesse naasmisega: Algus muutub tuhaks – / p ä i k e, p ä e v a t e r a ?/ Algus algab lõpust./ Aeg on ise k e r a (lk. 44) või lk. 26: Inimene, sa looduse kloon/ sina äpardunud jumalateos./ Sõna alguses oli ja on./ Sõna hävitas teo juba eos. Elegantse, kuid tiheda intertekstuaalsuse kaudu tegeleb Valeria Ränik müütidega, kas siis igapäevaste nagu perekond või siis igavikuliste nagu inimese vaim ja patusus: Punane Ida ja Kollane Lääs/ Põhi on vee all ja Lõuna on jääs./ Viib üle lindude lennutee/ - risti – üks äratee, Linnutee./ Rist on me kohal ja see on meil kanda, / kuni toob linnutee kuhugi randa. / Sealgi on valmis meile üks rist. / Igavik koosnebki nendest vist. Antud luuletuses tuleb väga selgelt esile ka ristisümboolika, mis mitmetes luuletustes kordub (lk. 33 või lk. 39) ning mis küllaltki otseselt viitab ristilöömisele ja ülestõusmisele. Seega jätab Ränik ruumi oma luuletustes avatuks, nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Ruum on luulekogus midagi enamat kui lihtsalt ruum ka praegu ebapopulaarse isamaalisuse näol: Peatuge, ärge tormake edasi,/ pühakotta ei astuta poriste jalgadega./ Siin on teie paleus, mida olete taotlenud/ põlvkondade vältel (20. august 1991) või oma kodust kirjutades: Tavaline maja/ Minu Püha Mekka./ Poetada ennast/ elanike sekka…(lk. 10). Kodu ja isamaa on selles luulekogus küllaltki sakraalse alltooniga ruumid. Selles tundmuses on midagi lapselikult siirast ning pealiskaudsel vaatlemisel ongi luulekogu natuke nagu naiivne. Luuletused avavad oma sügavama sisu hoolikamal lugemisel, kuid sõnum on ikkagi lihtne ja selge. Hoolimata mõnedest justkui ühiskonnakriitilistest luuletustest, ei tegele Valeria Ränik mitte niivõrd inimese füüsilise maailma, vaid pigem justkui tema lunastusega sellest: Jooksed karma ratta sees/ otsid, orav ratta sees, /uusi maid. (lk. 14) või: Su vaimu valgus kumab teisest sfäärist./ Nii ilus ta, kuid mul on silmis hägu./ Kas olen see, kes valgustatust vääriks?/ Või ongi õnnel õnnetuse nägu? (lk. 40 ). Võib-olla peaksid täiskasvanud alustama lugemist suurtele mõeldud poole pealt ning jõudma lastele mõeldud poolele, saades tasahaaval tagasi oma lapselikkust ja lihtsust ning tulles tagasi iseenda alguse juurde, nii et müütiline ja ajalooline reaalsus on üks ja sama. Maarja Vaino
|
