Kolm ilmarada ja jumalat

Algul ei olnud miskit, siis lõi jumal taeva ja maa ning pani sinna lõpuks inimesed elama. Inimesed võtsid tema nõuannet kuulda ning hakkasid usinalt paljunema. Iga neist tajus ilma erinevalt, kõik nad tahtsid osadust jumalaga, aga too oli nende eest peitu pugenud. Nõnda tegi igaüks enesele oma jumala: kes leidis tema tuulehinguses läbi oma vaimu, kes meelelises looduses, kes igapäistes imedes – maailm oli siiski võõras ja hirmutav, aga mõistmist vajasid nad kõik ja armastust. Luuletajad on esmased hinguste ja hirmude, tajumiste kandjad ning vahendajad, nõnda needki kolm erakkondlast kannavad erinevaid uskumiste koolkondasid. Pealtnäha ja kirjanduslikult kohati väga sarnased (laiendatult) impressioonilised tekstikogud püüavad edasi anda erinevaist ilmapaigust pärit jumalatunnetusi, minemata omavahel tülli, tähtsam on isiksuse suhe looja ja looduga.
Uskumised ja uskumine on põhimõtted, elufilosoofia, millega võib kaaskondsetele närvidele käia nagu igat sorti kuulutajad või lihtsalt elada oma mõtete vallas. Isiklikult olen ma ateist ja ehk lähimal looduskummardamisele, kuid samas olen üritanud ühel või teisel viisil kristlastele haiget teha, seda teatavast ajast sissejäänud vastikusest piibli ja tema julmuse vastu. Minu sisemusele tähendab rist tapmist ja hävingut, sest nõnda on see usk paraku ilmas liikunud, seda juba piiblis kirjeldet alguse järgi. Muidugi ei kahanda see tegelikke väärtusi, mida religioon eneses kannab, kuis teda erinevad ja nõrgad isikud vahendavad, kuid leppigem sellega, et minus see emotsionaalne ja alateadlik põlgus on säilinud. Mis ei tähenda, et ma automaatselt vihkaksin sõna ja inimest kristlane.
Kristlik kultuur on meie jaoks võimsaim ja vanim, parimini vahendet nõnda, et minagi tema motiivide kasutamisest mitte mööda ei lähe. Seega on Sommer mõnes mõttes eelisseisus teise kahega, sest lisaks sisimale, mis peenetundeliselt varjatud, kannab ta kaasas oma eeskuju tugevat teooriat ja luulelisust. Kui oleks paslik öelda, siis võiks küll ju öelda (varem öeldudki): masingufänn. Ning neid austajaid pole ka mitte vähe. Mees on loonud oma koolkonna lihtsalt olemasoluga, kedagi tõukamata. Targad mõtted leiavad alati järgijaid, eriti kui seda teha omapäraselt ja põhjalikult. Samas pole ju tegelikult peamine kellegi rajale astumine, vaid uute jälgede tekitamine varem tallatuisse. Ning seda on Sommer küll suutnud.
Raamatu meeldejäävaim koht on kindlasti kirjad vaimuhaiglast. Lausa ahistavalt tungib lõpuks mällu /...siin on kurb / yxi või tooge hoopis annie-õeke minuga mängima / ja juttu ajama /. Haiglakogemus kui selline on vist igal meist olemas, ent kuis lood “hullumeelsusega”. Mina olen viibinud nii ühes kui teises paigas, mida vaimse nõtrusega seotakse, sestap ehk selline tajumine. Hullust raamatus jätkub. Senise lugemiskogemuse põhjal pole ma Masingul sarnast ekspressiivsust ja kujundipeenust kohanud. Temal jäi keele ja vormikohmakus siiski varjutama tundmust. Sommeril mitte, tema on otsekui vabavärsi ja siiruse kaudu peenenenud. Luulelisem. Ta julgeb mängida rolle, tunnistada enda pahupoolt, samas unustamata, et aeg on alati tiksumas maise lõplikkuse poole. Pealkirjatu esmatsükkel kannab n.-ö. didaktikat vaevat noorusele, otsib vabastust ilmavalule. Teine tsükkel ehk on kõige enam muljelis-pildilist laadi ning ehk ka helgeim. Ilma lõputu irooniata ja kergelt armsamat puudutav. Ning siis otsib Lauri eneses üles Tony ja räägib Jämejala mõõdustikus. Pildid muutuvad täissürreaalseteks ja moodustavad raamatu võimsaima surma ja hulluse hümni. Tõlgete kohal olen alati suud üritanud koomal hoida, sest enamasti ei viitsi ma originaali kõrvale võtta, kuid peegeldused näisid muljetavaldavad siiski, ehk juba autorivaliku tõttu.
Nõndasamuti ja hoopis teisiti hull on looduslüürik Kompus. Kes on läbivalt vaba ja julge lihtsustunud kujundiarendusega. Tõesti, ta ei otsi enam sõna sõna pärast, vaid püüab edasi anda oma kordumatut loomulikkust. Ei saa ju otse väita, et autor kuskil käsitleks jumalat, kuid kõigis tema piltides ja kujundites on loodus. Argireaalseid tegemisi täidab üks või teine kujund linnusulilt või loojanguvirvest puulehtedel. Samas lööb läbi hoopis omaette aimamatu lõbusus. Nagu uudishimulik laps astub ta oma rohelistel radadel. Kohatine iroonia enese või “luuletamise” arvel. Kompus elab ja teda ei ahista patu või surma pained. Pigemini ühendab teda hullusega kerge süüdimatus. Kõik ilmaasjad on nii nagu nad on ja mis siis. Ta ei ürita tekstidega liigutada enda ega teiste vaimukorda. Küll aga pakub otsimislusti leida kõiges lihtsas ja igapäises luulet.
Paar sõnumit nagu raamatus oleks: ära luuleta, et luuletada; make love not love; make war not war. Samas kaotavad sõnumid igasuguse tähtsuse looduse rütmis, millega kaasa kulgeb Kompuse elu. Pigem on kogu raamat justkui selgelt väljendatud sõnumite antitees. Kompus teab, et hoolikaimagi otsimisega ta ei leia vastuseid küsimusele, kuis elada, kuis saada “suureks” – osastuda jumalaga. / oh veidruste sisemaalinnad / oh suurevarba-reede rohtunud mõrad /.../ on oodata et mõistab mind sõnatuks / kohvrite välikohus /. Kõik keeruline või segav muutub selgeks varem või hiljem, milleks siis asjatult tõugelda. Parem käia ja vaadata pärani silmi ning tähelepanelikult, mida on ilmal pakkuda. Kas on olemas sügise eelsalk, kas endiselt keegi rühkimist rattaga vastutuult jätkab ka üheteistkümnendat aastat, kus sünnib lihtne luuletus / pall pall / süda süda / päike päike / lill lill /. Kompuses on olemas ürgeestlaslik olemine, kooseksistents hävitamiseta. See, et on olemas surm ja haiglad, sel pole ju veel tähtsust. Elu on tema hetkitine hümn.
Kiidulaulu sõnad ja keelekasutus on saavutanud esikkoguga võrreldes täielise loomulikkuse, andes tunda siiski, et tegu on tõesti meelt-keelt valdava luuletajaga. Kokkukõlad ja algriimid jooksevad lainete rütmis randa ja selitavad uusi soppe ütlemiste võimaluses / varbaid kui tolmukaid / varblasi tolmus ja liivas /. / olla sumin ja sabin ja krabin /. Vastuoksusi ja pöördütlemisi tuleb sisse aeg-ajalt ikka /mina ei tee midagi / midagi ei tee mind / / naine mustas kleidis valge / surimask ehk naine valges kleidis / / seal ta siis istus /... / seal ta siis istub / /silitused näppude otstel silitatu / silituste otstel / /virgumine ei ole virgumine /. Veider on Kompuse maailm pole Kompuse veidrus.
Kui Sommer mu käsitluses on pandud esindama kristlust ja Kompus looduslast, siis Mathura kohta tean, et ta kuulub budausu valda ja hirmus tahtmine oli tema raamatut selle keskmes käsitleda, ent kuna ma olen lugenud läbi vaid õhuda budismi käsitluse, siis tekstid tema valgest taustas ei tahtnud mulle kuidagi avada Siddharta imelist ilma. Nagu Serpent luuleaasta ülevaates, pean minagi tunnistama oma mittepädevust teema käsitlemiseks. Vaid korra tundsin ärkavat tuttavat idamaad, mis hõngas suure bengali poeedi Thakuri tundeid luuletustes “Malakara” ja “Aednikule”. Sedagi vist vaid aia paralleeli pärast.
Pilved, palved ja valge on tõesed kujundid tekstikogu avamiseks, kuid ometi kõlatud. Raamat, mis tausta tõttu võinuks olla kultuuriline fenomen, on kolmest kõige kinnisem ja külmem. Ehkki ma tajun autori sundimatut ja pehmet loomust, jääb ta kaugeks. Võib ehk tõesti arvata, kui munk ilmlikele. Kuigi päriselt ei saa ühtegi neist raamatuist pidada religioosseks, on kahe teise autori omad paratamatult selle kandjad. Kui ehk tõesti analüüsida iga mõtte- ja tähenduskübet, suudaksin võib-olla leida üles igatsetud idamaa.
Tegelikult nõuan ehk liiga palju. Võib ju nõuda kaheksa raja üldistusi ja nirvaanat, kuid äkki pole autor seda soovinudki edasi anda. Miks peaksin arvama, miks arvan, et kui inimene on religiooni kandja, siis kajastub see selge joonena tema loomingus. Kui ma võtan tema tekste lihtsalt kogemusena, tavalise inimese lüüriliste hetkedena, on kõik hoopis arusaadavam. Kuigi Mathura jaoks on oluline kasutada paaris kohas idakultuurilisi märksõnu ning rõhutada, et raamat on valminud kolmel maal – Eestis, Rootsis ja Indias –, on tema väljendus pigem juba tavapärane killuline tunnetuspildistus.
Eelkõige kirjeldab Mathura meeleseisundeid nagu ärevus, usk, tusk, arm, jõud, vaadates alla. Edasi on palju iseloomult haikulikke looduspilte, mis haakuvad ju veidi Kompusega, kuid pigem hoopis Timo Marani selgelt ja puhtalt tunnetatud tekstidega “Põhjavees”. Kuid Maran on Mathurast sügavam ja loodusaltim, tekstid kunstiliselt veenvamad, ning Kompusest ausam, vähem kiuslik. Mathura jätab mõtlemiseks palju ruumi, suisa meditatiivset tühjust. Kohati tundub ta seisvat kõige lähemal klassikalisele luulele, ehk on tas miskit Villem Ridalast või Ernst Ennost.
Nõndaviisi olen saanud kolm värvigi kokku luuletajate meeleseisunditeks. Sommer väreleb helesinisest sünksiniseks, Kompus maalib iga tooni rohelisega ning Mathura on selgeimast selgem valge. Esimene neist tekitas minus suurimad võnked, kuigi ma ei pea just masinglikkusest ja kristluse maist. Teine on mulle lähedasim ning kolmas kaugeim. Tegelikult ei tohiks võtta usulisi tundmusi aluseks arvustamisel, ent mingi kiusakas kuradike näitas mulle just selle ühendava momendi peale erakkondluse ning ma haarasin võimalusel käest. Arvan, et paremusjärjestus võiks olla nende raamatute puhul nii- ja naasugune, kuid sellega võivad kõik nõustuda, et ühe huvitava ja eripärase põimiku à la cassette nad omavahel moodustavad ning lugemata ei maksa jätta neist ühtegi.

IVAR SILD