Eksistentsialism on humanism
Õõnsatest ja manipuleeritavatest postmodernistlikest illusioonidest kubisev maailm vajab uut realismi
 
Oma hiljutises pikemas essees “Lääs ja süntetismi väljakutsed”, mis on ilmunud nii Eestis (Akadeemia 2002, nr. 5) kui ka Hispaanias (Debats 2002, nr. 77), söandasin väita, et XX sajandi Lääne diskursustest on eksistentsialism ainus, mis tõsiselt on püüdnud meid teha paremaks, kui oleme. Samal ajal ülejäänud diskursused (strukturalism, poststrukturalism, psühhoanalüüs, sotsioloogilised õpetused) on minu meelest pigem soosinud võõrandumist ning inimeste, ühiskondade ja kultuuride eraldumise süvenemist.

Minu väite alus on, et eksistentsialism ei ole kunagi olnud pelk “ajuprojekt”, mida Lääne keskustest nende endi majanduslikes ja poliitilistes huvides on mugavalt manipuleeritud, vaid filosoofia, mis on sündinud täiesti konkreetsest inimolust. Eksistentsialism on olnud kultuuri ja kombatav-konkreetse bioloogilis-füüsilise elu sünteetiline ühistoimumine ja -tulemus, nii indiviidides kui suurtes kollektiivides, nagu etnilised kogukonnad.
 
Sisemise vabaduse otsing
Eksistentsialismi teke ja levik Eestis ei ole mingi erand, samasugune protsess leidis aset paljudes teistes maailma piirkondades Teise maailmasõja järel. Kui maa oli anastatud võõrvõimu poolt, tugevnes piirolus loomulik sisemise vabaduse otsing. See vabadus tõstis vastutustunnet eesti kultuuri saatuse pärast ning suunas vaikivale vastupanule võõrandava võimu vastu. Endastki mõista pole vaja seda idealiseerida: piirolu – nagu see peegeldub näiteks Camus’ “Katkus” – tekitas siingi erinevaid vastuseid. Konformism ja koostöö okupatsioonivõimudega, sisemise vabaduse (südametunnistuse) hülgamine, polnud üldsegi midagi erandlikku noil traagilistel aastatel, kui sõja ja massiküüditamiste tulemusena oli Eesti kaotanud olulise osa oma haritlaseliidist.
Mis puudutab eksistentsialismi ühistoimimist kultuuriga, siis esialgu olid nimelt maailmakirjandus ja eesti oma kirjandus (nt. Shakespeare’i “Hamlet” oma eksistentsiaalsetes rõhkudes, Juhan Liivi ja Lydia Koidula patriootiline lüürika, ka Kreutzwaldi “Kalevipoeg”) tugipunktideks, millest sisemise vabaduse (= vastupanueetika) otsing lähtus. Stalini surma järel tasapisi lõdvenema hakanud ideoloogilises olus sugenesid varajased kontaktid eksistentsialismi kui filosoofilise vooluga. Eksistentsialistliku mõtte eripära (ja ka enneolematu potentsiaal) oli selles, et see toimis algusest peale sünteetiliselt – mitte niivõrd pelga mõttekompleksina, vaid mõtetena, mis ilmusid kirjandusloome kaudu, filosoofiana kujundeis – mõttena-tundmisena, mis oma olemusega täielikus kooskõlas ilmus eeskätt romaanides ja näidenditeis esile manatud konkreetsete inimelude ja -olude kaudu. Just sel põhjusel tuleb Lääne eksistentsialistliku diskursuse pärisosaks, mis tõkete kiuste hästi valvatud Ida-Euroopa kommunismi-imeeriumisse paratamatult imbus, lugeda lisaks Camus’ ja Sartre’i teostele ka Kafka looming.
Olgugi et nõukogude ametlik kultuuriideoloogia eksistentsialismi tervikuna tõrjus, lubati siiski mõningate teoste tõlkimist, muidugi tingimusel, et tõlked oleksid varustatud marksistlike kommentaaride ja kriitiliste tõlgendustega. Juhtus aga nii, et sellises impeeriumi perifeerias nagu Eesti, jäid need kommentaarid ja tõlgendused ära põhjusel, et Eestis ei leidunud marksistidest “spetsialiste”, kes osanuksid väärikalt kirjutada Camus’st ja Kafkast! Omaette kurioosum oli Kafka “Protsessi” tõlkeväljaande juhtum. Tõlkele lisati kommentaarina Prantsuse pahempoolse filosoofi Roger Garaudy mahukas essee “Kafka”. Mõned aastad hiljem kuulutati Garaudy nõukogude ametlike kultuuriideoloogide poolt renegaadiks. Sellele vaatamata oli Garaudy jõudnud – ärksa tõlkija Henno Rajandi vahendusel ja Loomingu Raamatukogu niisama ärksa toimetuse vahetalitusel – eesti kultuurile teha hindamatu teene. Eesti keeles oli ilmunud esimest korda moodne Lääne filosoofiline esseistika.
 
Eksistentsialismi kuldviiv Eestis
1960ndate keskpaik osutus mitmeti Lääne eksistentsialistliku mõtte tuleku “kuldviivuks” Eestis. Lisaks Kafka “Protsessile” ilmusid tõlkes ka Camus’ kuulsaimaid romaanid “Katk” ja “Võõras” (1963 ja 1965), millele lisandus Sartre’i autobiograafiline raamat “Sõnad” (1965). Hetk osutus aga liignapiks, et oleks jõutud tõlkida-avaldada Sartre’i näidendeid või romaane. Camus’ ja Sartre’i filosoofiliste esseede väljaandmine oli mõistagi välistatud, sest Lääne “puhast” filosoofiat tõrjuti neitsilikust impeeriumist iseäranis kiivalt. Ometi saabus 1972. aastal ootamatult uus õnnelik silmapilk – ilmus Camus’ “Sisyphose müüt”. Loomulikult lugesid seda toona Eestis kõik, kes vähegi lugesid. (Kontrastina: “Avatud Eesti raamatu” sarjas 1996. aastal ilmunud Camus’ teist peaesseed “Mässav inimene” on vaevalt keegi eriti tähele pannud filosoofilises tulvavees, mis Läänest pärast Eesti taasiseseisvumist siia on tunginud.)
Camus’ Sisyphos, kes on täiesti teadlik eksistentsi absurdist, ent veeretab sellest hoolimata kaljurahnu mäenõlvast tagasi üles ega kaota eal oma mässuvaimu, kehastas eestigi vaimuinimestele eeskuju vastupanuks võõrvõimule. Noil aegadel ei võinud keegi Eesti taasiseseisvumisest unistadagi. Kui uue priiuse võimalus aga ootamatult koitis ja iseseisvus tõeluseks sai, siis ei olnud selle taustaks ainuüksi poliitilised krambid kommunismiplokis, vaid ka pikaaegne visa ja vaikiv Eesti rahva eksistentsiaalne vastuseis, mille avangardis oli jätkuvalt haritlaskond. Selletõttu usun kindlalt, et eksistentsialism, millised ka ei olnud selle siselahknevused ja -vastuolud, mõjutas positiivselt uue ajajärgu algust miljonite inimeste elus Ida-Euroopas. Praegugi liigume edasi selle järellaines.
Vastutus ja ärkvel teadvus ei ole õnneks maailmast kadunud. Kultuuri ja eksistentsi sünteesiva, kogu maailmas vastukaja leidnud vaimuvooluna on eksistentsialism tõenäoliselt olnud peategureid, mis on aidanud inimkonnal kolmanda aastatuhande pööranguni jõuda kolmanda maailmasõjata.
Inimkonna mälu kipub paraku olema lühike. Lääne keskustest meieni küündivates postmodernistlikes diskursustes eksistentsialismi vaevalt mainitakse. Vastupidi, humanism – meenutagem, et Sartre andis ühele oma raamatuist pealkirja “Eksistentsialism on humanism” – on sattunud rünnakute objektiks kui miski dogmaatiliselt ratsionalistlik ja “uue valgustuse” priiusepaleustele vastanduv. Mulle näib, et tegemist on hariduse kõige algelisemate lünkadega Lääne koolides ja ülikoolides. Oleks vägagi kasulik, kui seal hakkaksid toimuma kursused ajaloolise humanismi teemal ning noored inimesed loeksid Thomas More’i, Erasmuse ja Montaigne’i teoseid. Oletan näiteks, et Euroopa Liidus, mis on algatanud igati tervitatava, muuseas ka Eesti kõrgkoole hõlmava üliõpilasvahetusskeemi “Erasmus”, teavad tegelikult vähesed noored inimesed, kes see Erasmus õieti oli ja millest kirjutas.
 
Maailm on tasakaalust väljas
See teadmatus – hoolimata tõsiasjast, et Erasmus oma “Narruse kiituses” ju teadmatust ülistas! – võib kergesti laieneda nendele, kes hindavad postmodernismi teadmiste ülimaks tipuks. More, Erasmus ja iseäranis Montaigne tõestaksid neile nende tõsist silmaklapitatust.
Olen oma hiljutistes kirjutistes esile tõstnud samuti “teise” avastamist romantismis. Sellepärast võiks mõni kahtlustada, kas ma mitte ei ihalda postmodernsesse maailma tagasi renessansi humanismi, romantismi ja eksistentsialismi. Muidugi ihaldan! Olen aga täiesti teadlik ka selle võimatusest. Temps perdu tagasipööramise võimatus ei tähenda aga, et me sealt ei võiks oma eluks mõndagi õppida. Pole vähimatki kahtlust, et maailm on imetabaselt muutunud. Inimolevus on paraku aga jäänud põhiliselt selleks samaks, kes ta oli tõenäoliselt tuhandeid aastaid tagasi. Me armastame, vihkame, kardame, tunneme ängistust, kui meilt võetakse vabadus või kui seisame silmitsi surmaga – reaalsega, mis pole maailmast kusagile kadunud ega küllap ka kao, hoolimata globaliseerimise ja tehnoloogiaprogressi triumfidest. 2001. aasta 11. septembri sündmusi tuleks käsitada kui sümboolset meeldetuletust, et Lääne unenägu üha kasvavast maisest heaolust “teise” arvel – olgu “teiseks” siis otse loodus või tehniliselt vähem võimekas kaasinimene – ei saa kesta igavesti. Sellest mugavast ulmast peaksid äratama muudki märgid – epideemiad nagu aids, maailma ökoloogia, kaas arvatud inimökoloogia enneolematu väljalöödus tasakaalust.
“Sotsialismileeri” endised liikmed, Ida-Euroopa maad, nüüd poliitiliselt iseseisvad, ent kapitalita – mida Lääs on kogunud renessansi päevist alates –, üritavad Lääne unelmat järgida, kuid pealispinna väärtuste (näit. televisiooni kommertskujundite, sealhulgas vägivallakultuse) pelk matkimine on neis maades, ka Eestis, valla päästnud moraali allakäigu ja kuritegevuse seninähtamatus ulatuses.
Kellelgi ei õnnestu käivitada ajaloolise humanismi, romantismi ja eksistentsialismi tagasitoomise projekti. Ometi selleks, et olla enamal määral valmis tõelusega silmitsi seisma, kui oleme, pole õigupoolest alternatiivi nende sõnumi kuulamiseks. Kui suudame selle ühendada meie tänapäevase tunnetusega, võib sellest sünteesist sugeneda maailmale lootustandvaid ja väljavaateid avavaid uusi diskursusi, suhtumisi ja filosoofiaid.
 
Mäss skolastika vastu
Ma ei mõtle siin sugugi seda, et peaksime sealt õppima kunstitehnikaid või spetsialiseeruma nende poliitikale. Ma ei räägi ka siin nendest humanistidest, kes kopeerisid antiigi tekste ja üritasid tõestada nende vaimu kehtivust oma kaasajas. Ma mõtlen eeskätt suurvaime nagu Thomas More, Erasmus, Montaigne, Shakespeare, Cervantes, Calderón, ja vahest veel mõnda – nende kogemuse ja loomingu filosoofilist läkitust, mis oli vana ja uue süntees kõige avaramas tähenduses. Nendelt võiksime õppida mässu igat liigi skolastika vastu – seda enam, et meie aeg ahmib uppujana õhku postmodernistliku skolastika tulvavoogudes. Nad saaksid meile õpetada igavest muundumist ja tõeluse eripalgelisust, nagu ka olemuslikku vajadust säilitada side looduse tervikuga, kui tahes atraktiivsed ei tundugi tehnilised uuendused.
Kui räägime globaliseerumisest, siis ei tuleks eeskuju võtta renessansiaegsest Lääne mehe maailmavallutusest, vaid käia edasi vaimse globaliseerumise rada, mille rajasid romantikud. See välistab Lääne monoloogid, igasugused “suure keha” monoloogid, tähendades esmajoones avatust maailma etnilisele ja kultuurilisele mitmekesisusele ning katset üles ehitada läbikõne “teisega” ilma igasuguse muu omakasu või huvita kui rikastumine vaimus.
Vastusena maailma kaosele oligi eksistentsialism nimelt varasema humanismi ja romantismi kogemuse süntees, nende filosoofilistele järeldustele uue kõla andmine ilma igasuguse illusioonita inimolust pagemiseks. Eksistentsialism on ka realism. Me vajamegi uut realismi ajastul, mis kubiseb kõikvõimalikest õõnsatest illusioonidest ja edevatest ulmadest.
Üle kõige on meil tänapäeval vaja tunda iseennast. Küllap sai meie maa oma nime nendelt, kes siia tulid mujalt, väljastpoolt. Tõenäoliselt tähendab Eesti “ida pool paiknemist”. Meie esivanemad ise, niipalju kui meie habras mälu taastada oskab, nimetasid end maarahvaks. “Maa” ei pruugi siin tähendada üksnes seda maad, mis ei ole linn, vaid ka maad füüsilise substantsina – mulda, üht neljast universumi elemendist. See annab “maale” eksistentsiaalse värvingu. Ükski rahvas, olgu kui tahes väike, ei peaks üle vaatama mullakamakast, millest ta sündinud on, ja keelest, mis on aidanud tal kasvada ja tõelust mõista. Ükski rahvas ega ükski indiviid ei peaks seda tegema ega ka “teist” seda tegema sundima. Olgu igaühel vabadus liikuda avatud maailma, nagu ka vabadus iseenda juurde naasta. Olgu meie nimi Eesti, aga mingem nime taha selle maalapi juurde, mille keel paljusid kõige jäävamaid asju maailmas nimetab u-rõhuliste sõnadega: surm, muld, tuli, tundmine, jumal.
Järgigem identsust, mis ei ole igaveseks kinnitatud ei meie päritolu ega ka mitte väljastpoolt üle võetud mudelite külge. Neid ahelaid pole meile vaja. Tehkem oma identsusest vabaduse otsing. Olgem nagu U – avatud märk maa ja taeva vahel. Kui muud ulmad ka peaksid haihtuma, ärgu keegi võtku meilt – olgu indiviidina või ühisusena, rahvusena – elamajäämise ja armastuse ulma.

JÜRI TALVET