Keele ike ja ilu

Tänavu ma Eesti presidendilt pühadekaarti ei saanud. Üle mitme talve. Tean ju küll, et see jõulune õnnesoov oli formaalne. Presidendi lihalik käsi sõnu kaartile ei vedanud, multiplitseeritud stampõnnitluse suunas rutiinselt minuni Kadrioru väikeametnik. Lennart oli andnud käsu saata üllas paberitükk muude väljavalitute hulgas ka igale kirjanike liidu liikmele. Ometi ei salga ma, et olin alati kõrget kaarti saades veidi liigutatud. Lennart oli nõnda justkui veel eraldi kirjanike president.
Nüüd on Kadriorus Arnold ja temal on muud eelistused. See on loomulik. Ent mõtlesin aastavahetusel, kas ma Arnoldilt jõulukaarti üldse tahaksin. Käsi südamele – ei tahaks. Me räägime Arnoldiga erinevat keelt. Keel ongi suuresti see, mis teda Lennartist ja kirjanikest eraldab. Tõsi, tema aastalõpukõne eesti rahvale näis ju sile ja suuremate tõrgeteta, ent see oli eelnevalt repeteeritud etendus, mahaloetud koolipoisitükk.
Russelli ja Kaplinski nimi ei kõlanud Arnoldi tekstis muidugi veenvalt. Iseäranis üllatas mind Kaplinski kuulutamine. Üldiselt meie poliitikud luuletajate nimesid suhu ei võta. Juku Liiv libiseb ehk mõne jutust valimiste ajal läbi. Kaplinski on sootuks riskantsem figuur, teda peab tundma. Minu meelest seisab Kaplinski eesti kirjanduses selsamal kohal, kus vene literatuuris Brodsky. Vene poliitikud on aga Brodskyt ohtralt ekspluateerinud. Eriti on nobelisti kuulsusel ja intellektualismil liugu lasknud vene demokraatlikku leeri kuuluvad poliitikud. Ihates nõnda omaenda intellektile vihjata. Brodskyt tsiteeris ohtralt kadunud Anatoli Sobtšak. Brodsky kuulutas oma lemmikkirjanikuks mõrvatud Galina Starovoitova. Brodskyt pruukis oma raamatus Valeria Novodvorskaja. Brodsky kogutud teostega poseeris NTV telesaates Anatoli Tšubais. Surnud Brodskyga ruttas efektselt hüvasti jätma Viktor Tšernomõrdin, kes, olles 1996. aastal Vene peaminister, muutis jooksult oma USA-visiidi graafikut. Brodsky lesele saatis kirja Boriss Jeltsin, afišeerides hiljem seda tegu. Jne.
Brodsky ise püüdis poliitikat luulest distantseerida. Ta kinnitas, et poliitikat ja poeesiat ühendab vaid silp “po” mõlemas sõnas. Ehkki Brodsky puudutas probleeme, mis kuuluvad poliitika valda, pole tema käsitlustes pragmaatilist funktsiooni. Kirjandusteadlane Elina Prohhorova kinnitab, et poliitika on Brodskyl paisatud metafüüsilisse sfääri. Brodskyt huvitab poliitika toponüümika, rituaal, sümboolika, eriti aga – keel.
Keele valitsevat tähtsust siinilmas on lõppenud sajandil rõhutatud palju, on öeldud absolutiseerivalt: keel, see on maailm. Meie teame omal nahal, kuis totalitaarriiki kujundab propagandistlik, klišeedest kubisev tekst. Nõukogude riiklik ametikeel formeerus sajandialguse marksistliku ?argooni vaimus, aluseks pruuk, mida kasutas Lenin vaidlustes Kautskyga. Või nagu Brodsky on öelnud: keel sigitas fiktiivse maailma ja rahvas sattus sellest grammatilisse sõltuvusse. Nõukogude re?iim oli keele võimust teadlik, just seepärast ei avaldatud sovetiriigis näiteks Victor Klempereri uurimusi kolmanda Reichi keelest, ehkki Klemperer oli kommunist ja antifašist.
Luuletaja, vaimuinimene on riigist üle oma keele kvaliteedilt. Riikliku kantseliidi triumfeerimine on aga märk toimivast riiklikust omavolist. Kuulake vaid, millist kantseleikeelt ragistavad meie parlamentäärid ja muud riigiametnikud. Käibel on uus, eurokantseliit. Lennart äratas usaldust eeskätt just oma puhta, bürokratismidest vaba, kujundirikka ja särava keelega. Tõsi, lõpus hakkas temagi väsima. Omaette fenomen on Andres Tarand, kes pole teinud ühtki poliitiliselt hiilgavat käiku, ent on rahva seas ikkagi populaarne. Põhjuseks mehe erandlik, ametlikkusest vaba rahvalik lobakeel.
Rüütli naasmine näib tähendavat nõukogulike keelematriitside naasmist. Arnoldi keelepruuk on ehe näide nõukoguliku väikevabariigi juhi kõnemaneerist, rääkida palju ja mitte midagi. Nagu öeldud, see uusaastalik telesõnavõtt oli drillitud erand. Aastalõpul sportlaste ees esinedes pani ta ikka oma seosetut joga.
Muide, Brodsky märkas sotsialismijärgseid ohte otsemaid ja ta saatis häirekirja Vaclav Havelile, milles juhtis tähelepanu, et vahetunud ühiskonnaseis on toonud kaasa ülemineku vanast toopikast uude, riiklikus keeles võtavad koha sisse vastsed keelestambid, ühest riigilõksust ollakse langemas teise.
Lennartil oli ja on väljamaa tipp-poliitikute hulgas mitmeid sõpru. Kahtlen, kas Arnoldil neid nii palju olema saab. Mitte seepärast, et ta ei pritsi vabalt ja õiges kohas inglist või prantsust. Arnoldi häda pole mu meelest mitte võõrkeelte puudus, vaid see, et tal puudub omakeel. Pole tulu rahvuslikust fraseoloogiast, külgekleebitud tsitaatidest ega nuuksetest teise Eesti pärast, kui presidendi kõne ei pakata iseseisvast mõtteilust. Olen päri Brodskyga: esteetika on eetika ema. 

VAAPO VAHER