Keele ike ja ilu
Tänavu ma Eesti presidendilt pühadekaarti ei
saanud. Üle mitme talve. Tean ju küll, et see jõulune õnnesoov oli
formaalne. Presidendi lihalik käsi sõnu kaartile ei vedanud,
multiplitseeritud stampõnnitluse suunas rutiinselt minuni Kadrioru
väikeametnik. Lennart oli andnud käsu saata üllas paberitükk muude
väljavalitute hulgas ka igale kirjanike liidu liikmele. Ometi ei salga
ma, et olin alati kõrget kaarti saades veidi liigutatud. Lennart oli
nõnda justkui veel eraldi kirjanike president.
Nüüd on Kadriorus Arnold ja temal on muud eelistused. See on loomulik.
Ent mõtlesin aastavahetusel, kas ma Arnoldilt jõulukaarti üldse
tahaksin. Käsi südamele – ei tahaks. Me räägime Arnoldiga erinevat
keelt. Keel ongi suuresti see, mis teda Lennartist ja kirjanikest eraldab.
Tõsi, tema aastalõpukõne eesti rahvale näis ju sile ja suuremate
tõrgeteta, ent see oli eelnevalt repeteeritud etendus, mahaloetud
koolipoisitükk.
Russelli ja Kaplinski nimi ei kõlanud Arnoldi tekstis muidugi veenvalt.
Iseäranis üllatas mind Kaplinski kuulutamine. Üldiselt meie poliitikud
luuletajate nimesid suhu ei võta. Juku Liiv libiseb ehk mõne jutust
valimiste ajal läbi. Kaplinski on sootuks riskantsem figuur, teda peab
tundma. Minu meelest seisab Kaplinski eesti kirjanduses selsamal kohal,
kus vene literatuuris Brodsky. Vene poliitikud on aga Brodskyt ohtralt
ekspluateerinud. Eriti on nobelisti kuulsusel ja intellektualismil liugu
lasknud vene demokraatlikku leeri kuuluvad poliitikud. Ihates nõnda
omaenda intellektile vihjata. Brodskyt tsiteeris ohtralt kadunud Anatoli
Sobtšak. Brodsky kuulutas oma lemmikkirjanikuks mõrvatud Galina
Starovoitova. Brodskyt pruukis oma raamatus Valeria Novodvorskaja. Brodsky
kogutud teostega poseeris NTV telesaates Anatoli Tšubais. Surnud
Brodskyga ruttas efektselt hüvasti jätma Viktor Tšernomõrdin, kes,
olles 1996. aastal Vene peaminister, muutis jooksult oma USA-visiidi
graafikut. Brodsky lesele saatis kirja Boriss Jeltsin, afišeerides hiljem
seda tegu. Jne.
Brodsky ise püüdis poliitikat luulest distantseerida. Ta kinnitas, et
poliitikat ja poeesiat ühendab vaid silp “po” mõlemas sõnas. Ehkki
Brodsky puudutas probleeme, mis kuuluvad poliitika valda, pole tema
käsitlustes pragmaatilist funktsiooni. Kirjandusteadlane Elina Prohhorova
kinnitab, et poliitika on Brodskyl paisatud metafüüsilisse sfääri.
Brodskyt huvitab poliitika toponüümika, rituaal, sümboolika, eriti aga
– keel.
Keele valitsevat tähtsust siinilmas on lõppenud sajandil rõhutatud
palju, on öeldud absolutiseerivalt: keel, see on maailm. Meie teame omal
nahal, kuis totalitaarriiki kujundab propagandistlik, klišeedest kubisev
tekst. Nõukogude riiklik ametikeel formeerus sajandialguse marksistliku
?argooni vaimus, aluseks pruuk, mida kasutas Lenin vaidlustes Kautskyga.
Või nagu Brodsky on öelnud: keel sigitas fiktiivse maailma ja rahvas
sattus sellest grammatilisse sõltuvusse. Nõukogude re?iim oli keele
võimust teadlik, just seepärast ei avaldatud sovetiriigis näiteks
Victor Klempereri uurimusi kolmanda Reichi keelest, ehkki Klemperer
oli kommunist ja antifašist.
Luuletaja, vaimuinimene on riigist üle oma keele kvaliteedilt. Riikliku
kantseliidi triumfeerimine on aga märk toimivast riiklikust omavolist.
Kuulake vaid, millist kantseleikeelt ragistavad meie parlamentäärid ja
muud riigiametnikud. Käibel on uus, eurokantseliit. Lennart äratas
usaldust eeskätt just oma puhta, bürokratismidest vaba, kujundirikka ja
särava keelega. Tõsi, lõpus hakkas temagi väsima. Omaette fenomen on
Andres Tarand, kes pole teinud ühtki poliitiliselt hiilgavat käiku, ent
on rahva seas ikkagi populaarne. Põhjuseks mehe erandlik, ametlikkusest
vaba rahvalik lobakeel.
Rüütli naasmine näib tähendavat nõukogulike keelematriitside
naasmist. Arnoldi keelepruuk on ehe näide nõukoguliku väikevabariigi
juhi kõnemaneerist, rääkida palju ja mitte midagi. Nagu öeldud, see
uusaastalik telesõnavõtt oli drillitud erand. Aastalõpul sportlaste ees
esinedes pani ta ikka oma seosetut joga.
Muide, Brodsky märkas sotsialismijärgseid ohte otsemaid ja ta saatis
häirekirja Vaclav Havelile, milles juhtis tähelepanu, et vahetunud
ühiskonnaseis on toonud kaasa ülemineku vanast toopikast uude, riiklikus
keeles võtavad koha sisse vastsed keelestambid, ühest riigilõksust
ollakse langemas teise.
Lennartil oli ja on väljamaa tipp-poliitikute hulgas mitmeid sõpru.
Kahtlen, kas Arnoldil neid nii palju olema saab. Mitte seepärast, et ta
ei pritsi vabalt ja õiges kohas inglist või prantsust. Arnoldi häda
pole mu meelest mitte võõrkeelte puudus, vaid see, et tal puudub
omakeel. Pole tulu rahvuslikust fraseoloogiast, külgekleebitud
tsitaatidest ega nuuksetest teise Eesti pärast, kui presidendi kõne ei
pakata iseseisvast mõtteilust. Olen päri Brodskyga: esteetika on eetika
ema.
VAAPO VAHER
|