Jüri Kaldmaa – seksikas messias

Jüri Kaldmaa, Kolmainsus. 388 lk.

a
Tunnistan kohe alguses, et alljärgnev pole mitte niivõrd “Kolmainsuse” sisu analüüs kui pigem mõtisklus kirjaniku kui Autori positsioonist, Autorist kui tema loomingut suunavast ja mõjutavast märgist. Näidendite sisu puudutatakse siin ainult ülalmainitud eesmärki silmas pidades.
Sellisest küsimusest lähtudes äratab Jüri Kaldmaa uudisteos mitmeid huvitavaid küsimusi. Õieti on need küsimused juba ammu ärkvel, Kaldmaa “Kolmainsus” raputab neid küsimusi ehk omalt poolt teravamini esile.
 
b
Üks küsimus, millest Kaldmaa raamatu puhul ei saa üle ega ümber, on Autori ja tema loomingu suhte ja sellest lähtuvalt – laiemalt, hulga laiemalt – Autoriteedi (või õieti selle puudumise) küsimus.
Autori ja tema loomingu suhet saab aga avada küsimusega Autori loomingu füüsilise tulemi – raamatu vormi (välimuse, kujunduse) ja sisu (teksti enda) vahelistest jõujoontest.
Võiks tõmmata mõttelise sirge, mille ühes otspunktis on vormi absoluutne domineerimine sisu üle ja teises otspunktis sisu domineerimine vormi üle. Loomulikult ei ulatu ehk ükski raamat välja üheni otspunktidest. Kuid laias laastus kalduvad ühed raamatud ühe otspunkti, teised teise otspunkti poole.
Näiteks Jaan Krossi uuel raamatul “Tahtamaa” on suhteliselt lakooniline välimus. Pole kirjaniku pilti tagakaanel, pole ees- ega saatesõna, on ainult tekst, mille nimeks on “Tahtamaa”. Seega asetuks Jaan Krossi raamat sellel mõttelisel teljel teksti domineerimise suunas. Kõige lähemal teksti absoluutse domineerimise otspunktile asetseks minu meelest luulekogu “tema nimi on kohus”.
Alates “Yuppiejumalast” on Kaur Kender asetanud tagakaanele kriitikute kommentaare enda teoste kohta, pisut hiljem koguni enda fotosid. Autor on teksti lugemisel tugevalt kohal, täpsemalt: Autor on end ise teksti kohale asetanud. Autor justkui ütleks oma tagakaanekohaloluga: “Sa loed fucking head raamatut!”
 
c
Jüri Kaldmaa astub siin minu meelest uue sammu, ühe kukesammu vormi absoluutse domineerimise suunas. Võib etteruttavalt ära öelda: Kaldmaa “Kolmainsuses” teenib sisu vormi, tekst on pjedestaal, millel Autor troonib. See ei tähenda, et sisu puuduks või et tekstil poleks teatud lugemistel võimalik oma elu elada. See tähendab pigem, et sisule antakse teatud suund teatud vormistuslike võtete abil. Ning Kaldmaa teksti mõistmiseks võiks mõtiskleda ka Kaldmaast kui psühholoogist; Autorist, kes ei luba oma teksti hetkekski üksi jätta – Ta peab alati teksti juures valvama ja lugejat õiges suunas juhtima.
 
d
Lähtekohaks “Kolmainsuse” sisu mõtestamiseks pakuksin just “Kolmainsuse” kaanekujunduse ja lk. 341 – 386 asuva “Kavalehe”, kuhu Kaldmaa on kuhjanud kõikvõimalikke – kaasa arvatud enda – kommentaare oma näidendite või näitekunsti kohta üleüldse.
“Kolmainsuse” kaanel istub suletud silmadega ja pisut õnnistava ja pisut iroonilise naeratusega Autor. Ta on ihupaljas, samuti kaks naist tema selja taga. Väheke meenutab Kaldmaa istumise asend ida tarkade meditatsiooni. Tiitellehel on valestimõistmiste vältimiseks märgitud: “Kaanefotode meesmodell: Jüri Kaldmaa”. Esikülje sisekaanelt saab muuseas teada, et “Autor on jõudnud Teatri Alglätteni”. Tagakülje sisekaanel on jällegi foto Autorist koos oma luulekogu ja lapsega. Selle juures tekst: “Jürven (“Surnud liblikate tants”), Mees (“Delirium tremens”), Jüri (“Askeet ja Libu”) ja Jürmo (“Kolmkõla(d)”) – jah, need olen (olnud) mina, alasti enfant terrible”. Siit saab lugeja teada, et igas Kaldmaa näidendis on ta ise kohal. Tagakaanel näeb lugeja fotot, kus Autor on oma naiste embuses.
Kaldmaa raamat ongi siis tavalisest otsesemas ja avalikumas mõttes Kaldmaast endast (“Pühendan oma kallile Kajale, kes on selle kõik välja kannatanud”), kuigi “Kavalehe” lõpetab Kaldmaa enda kirjutatud “Sametmuhv ja Hamelni rotipüüdja”, kust selgub hoopis, et raamat kajastab Eesti teatrit, luues seda uueks, püüdes anda sellele uut elu.
 
e
Aga et seda joont täpsemalt välja joonistada, on vaja pisut iseloomustada Jürvenit, Meest, Jürit ja Jürmot – ning loomulikult nende tagant kumavat Autorit.
Siin liitub kaks aspekti: Kõik neli on eriliselt tundlikud inimesed – Esmeralda ütleb Jürveni kohta: “Ta köeb ise, hõõgub nagu süsi. Mina olen tema kõrval külm nagu kala” (lk. 38). Autori peegeldused on silmapaistvad nii vaimses plaanis (oma peaaegu kompromissitu vaimse puhtuse otsinguga) kui ka kehalises plaanis (nad kõik suudavad voodis naise ihast kiljuma panna). Samuti pole nad üheselt mõistetavad, nad võivad kalduda ühest äärmusest teise, kuid alati teevad nad seda kuidagi… eriliselt.
Ühelt poolt jätkab Kaldmaa väga turvaliselt ja sugugi mitte šokeerivalt Euroopa moodsa kirjanduse traditsioone. Esimese suvalise näitena meenub prantsuse romantiline poeet Alfred de Vigny, kelle eeskujuks oli ta enda loodud Chatterton samanimelisest näidendist (1835). Enesetapu sooritanud kompromissitu Chattertoni pani Vigny seisma mugandunud ja lameda ühiskonna vastu. Samamoodi käitub “Surnud liblikate tantsus” Jürven: ümbritsev maailm on liiga lame, et Jürveni peidusolevat ja suitsiidlikkuseks lämbuvat tundlikkust tajuda. On mitmetasandiline Jürven – õrn ja rõve – ning ühemõtteline maailm teda lämmatamas.
 
f
Sellise vastanduse üheks mõtteliseks sünnipunktiks võib nimetada René Descartes’i kahe substantsi õpetust, mille kohaselt inimeses on teineteisest selgelt erinevad aine (keha) ja hinge (vaimu) tasand ning määravaks saab siin keha peaaegu absoluutne allutamine vaimule. “Minu olemus seisneb ainult selles, et ma olen mõtlev asi ehk substants, mille kogu olemus või loomus on mõtlemises,” kirjutab ta “Metafüüsilistes meditatsioonides”. Hing saab eksisteerida ilma kehata.
Descartes’i samm on olemuslik selles suhtes, et enam polnud asjade mõõdupuu ainult mingi mõistusülene Absoluut, Jumal, vaid ka inimese “mina”. Siit algab õhtumaise “mina” manifestatsioon, leides endale ikka ja jälle rohkelt väljundeid ja jätkudes tugevalt ka Jüri Kaldmaa näidendites. “Mina” on asjade ja suhete mõõdupuu, “mina” kõrgub Kaldmaa nägemuses – ja seega ka Kaldmaa enesepildis – labase, jõuetu ja keskpärase maailma kohal. “Mina” mõjul muutuvad näidendite teised tegelased – eriti naised – pigem “mina” soovkujutelmadeks kui konkreetseteks karakteriteks. Naised väljenduvad pigem nii, nagu Autor soovib, et nad väljenduks. Näide: “INGEBORG: Mul on selline tunne, et tal (Jürveni vabaabielunaisel – J. K.) on nii suur üsk, et sinna mahuvad kogu maailma mehed lahedasti ära ja jääb ruumi veel ülegi./ JÜRVEN: Panid naelapea pihta. Kihva kohva, suur ja lohva!/ INGEBORG: Sa ei tohi Esmeraldast niiviisi rääkida!” (lk. 33). Lisaks sellele, et Kaldmaa naistegelased räägivad pidevalt oma või üksteise suguelunditest ja suguühetest ja samasuguse sõnavaraga kui Kaldmaa alter egod või muud näidendite meestegelased, käituvad nad ka – nagu ka eelmainitud lõigus – justkui vastuoluliselt. Või on’s lugeja millestki valesti aru saanud/saamas?
Meenub üks hiljutine intervjuu robinson Helena-Reedaga, kelle käest küsitakse: “Mis sulle enda juures meeldib?” Ning Helena-Reet vastab: “See, et ma erinen hallist massist.” See, et Helena-Reet on enda arvates see, kes ta on, ega vääna ennast teiste inimeste mõõdupuu järgi.
Siin avaldubki tegelikult tänapäeva vaimse olukorra üks jõujooni, milles kajab Descartes’i asemel juba pigem Kierkegaardi ja Nietzsche hääl: originaalne, kordumatu “mina” versus hall mass, keskpärane ühiskond. Nii Helena-Reet kui ka Jüri Kaldmaa esindavad sellist vaimset suundumust. Kusjuures nüüd manifesteerivad mõlemad näited oma isikupärasust mitte eelkõige/ainult vaimus, vaid (pigem) oma kehaga. “Kolmainsuse” kaanel ihupaljalt mediteeriv Kaldmaa sarnaneb mõnes mõttes “Kroonika” kaanestaaridega. Mõlemal puhul toimib oma privaatse alastuse sotsialiseerimine metafoorselt. Staar justkui ütleks oma füüsilise alastusega: mu kordumatul hingel pole lugeja eest midagi varjata.
 
g
Kuidas Jüri Kaldmaa kui Autor oma tekstides väljendub? Kuidas rullub lugeja ees lahti geniaalse hullumeelse, tõttpurskava šamaani ja keskpärase maailma vastuolust sündinud teksti mõistmine?
Nagu juba öeldud, on kõik Kaldmaa alter egod äärmiselt võimekad nii vaimses kui füüsilises plaanis. Geniaalse “mina” ja keskpärase maailma vastandust võiks esiteks iseloomustada sõnapaariga “vaba armastus versus kodanlik, alalhoidlik meelelaad”. “Kolmkõla(de)” Jürmo, kes magab kahe naisega, ütleb: “Meie juures ei kehti ükski seadus” (lk. 338). Vaba armastus ei kehti siin ainult Kaldmaa alter egode seksuaalse võimekusena, vaid ka näiteks “Askeedi ja Libu” Jüri kompromissitu vaimsuse (Jumala) otsinguna – Kaldmaa oleks tänuväärt materjal psühhoanalüütikutele. RUTA: “Sul ei tõusegi, kökats! Issand, kuidas ma vihkan sind.”/ JÜRI (paneb püksid jalga): “Aga mina armastan.” (lk. 229). Muuseas, tegelikult on ka Jüri seksuaalselt võimekas, temas tulebki nähtavale Kaldmaa enesepildi peamine suundumus, kus vaimne ja kehaline, see on seksuaalne võimekus ühinevad. Vaba armastus tähendab nii ligimese- kui ka Jumala armastust kui ka igale naisele orgasmi pakkumise võimet. Vaba armastuse ja orgasmi tekitamise vahel on Autori tahtel tihti võrdusmärk: “Teie naist ei ole praegu kodus. Just äsja sai ta esimese orgasmi. Kuulake! Sellise, mida teie ei ole talle kunagi suutnud pakkuda. /---/ Ta on ühte heitnud mehega, keda ta on ihaldanud viisteist aastat” (lk. 156). Loomulikult on orgasmi tekitaja Mees. Orgasmi tekitamine/saamine on Kaldmaa üks sagedamini esinevaid kujutluspilte: “Silitan su tuharaid niikaua, kuni su reied kattuvad kananahaga ja sa hakkad kiljuma,” kõneleb Mees (lk. 150). Ka Jürveni monoloog, paljude retsenseerijate meelest näidendi pöördekoht, kirjeldab naise seksuaalset mõnu Jürveni maagilise keha mõjul.
 
h
Kodanlik meelelaad on Kaldmaa nägemuses (pette)kujutluslik, vaba armastuse meelelaad aga faktiline. “Kolmkõla(des)” toimub just kõikide tegelaste joondumine Jürmo eeskuju järgi, ühiskondlike seaduste pettepiltidest on aga tegelastel raske lahti öelda: “MOON: Ja ühiskonna liikmed? Mismoodi sa neile otsa vaatad? Ühel mehel ei saa olla kahte naist./ TEREES: On ju.” (lk. 326). Terees on juba leidnud vabastuse Jürmo vaimu valguses ja ta keha on tundnud Jürmo keha all senikirjeldamatuid mõnusid.
Ühiskond oma keskpärasuses püüdleb tardumuse suunas; Jürven, Mees, Jüri ja Jürmo šoki(teraapia?) suunas, tardumusest eemale. “Kavalehel” kirjutab Vivian Bohli nimeline TÜ filosoofiateaduskonna tudeng: “Mõistagi on “Kolmainsuse” näidendid šokeerivad.” (lk. 381) – šokk on Kaldmaa üks kinnismõtteid, mille alla kuulub ka tema enda seksuaalse võimekuse verbaalne kirjeldamine. “Kolmainsuse” “Kavaleht” on ära toonud tundub et peaaegu kogu Kaldmaa retseptsiooni. Rõvedust heidavad Kaldmaale ette näiteks Arno Oja (lk. 351), Tallinna pensionär (lk. 355-356) ja Lihula gümnaasiumi abituriendid (lk. 366). Rein Veidemann on kunagi rõvedate väljendite kasutamisest ilukirjanduses mõeldes kirjutanud: “Sitt-nikk-kräkk-mudelit kirjanduses lahutab WC-seinte lektüürist õhkõrn, kuid siiski põhimõtteline tinglikkuse piir. Lugeja peab tajuma, et rõvetsemise taga on midagi enamat kui lihtsalt rõvetsemine.” Kaldmaa tekstid kubisevad rõvedustest ning tundub, et rõvetsemise esmane eesmärk ongi rõvetsemine ise. Teisene eesmärk aga šoki, skandaali tekitamise soov. Soov näidata rõvetsemisega ära ühiskonna “silmakirjalikkus” (kus rõvedus on taunitav) ja tõsta ennast ka rõvetsemise abil ühiskonna kohale. Autor justkui ütleks: ainult Jüri Kaldmaa julgeb ennast sedasi väljendada. Rõvetsemine on üks Autori vahendeid näitamaks lugejale oma autentsust, iseolemist, isiksuslikkust. Sedasi isoleerib Kaldmaa ennast ümbritsevast.
 
i
Kuid nüüd asja tuuma juurde. Nimelt tundub, et Kaldmaa kui Autor määrab lugejale ära, kuidas “Kolmainsust” lugeda. Heitkem korraks veel pilk “Kavalehele”. Seesama Vivian Bohl: “Ent silmaklappidega eesti teater kardab. Kardab hullu ideed, kardab kirge, kardab alasti keha, kardab Kaldmaa “Kolmainsust”, kardab raputamist, kardab harjumuspärasest loksumisest välja visatud saada (äkki midagi muutub), jne.” (lk. 381). Kaldmaa oma lühiessees ise: “Eelistan loosungile kunst kunsti pärast lähenemist teater inimese pärast, inimese jaoks, toeks, päästjaks ja lunastajaks” (lk. 384). Ning järgmisel leheküljel: “Ja lavastaja moondub Hamelni rotipüüdjaks, kes viib loomakesed vilespilli puhudes enda järel soovitud suunas.”
Niisiis – “Kolmainsust” on Autorile mitte meelepäraselt võimatu mõista. Kui lugejale “Kolmainsus” tekstina ( “Kolmainsuse” sisu) ei meeldi, vastandub ta “Kolmainsuse” Autori näpunäidete mõjul Autorile – enfant terribleile, üksildasele geeniusele, eesti teatri uuendajale. Nii asetub vastupunniv lugeja nende ritta, kes “kardab hullu ideed, kardab kirge, kardab alasti keha, kardab raputamist, kardab harjumuspärasest loksumisest välja visatud saada…”. Autor on nagu Nietzsche Zarathustra, kes mõistab temaga mitte nõustuva lugeja “rahulolule piskuga”. Nii asetub allakirjutanugi keskpäraste, kartlike hingekeste sekka, keda takistab rõvetsemise ja ebajärjekindla, kohati loogikavastaste ja pinnapealsete karakterite ja tegevuse omaksvõtmisel tema vaimne impotents. Arno Oja on sellises plaanis jõuetu kriitik, Tallinna pensionär ajast maha jäänud, Lihula gümnaasiumiõpilane ebaküps – negatiivne kriitika saab Autori mõjul positiivse märgi.
 
j ja k
Ning Autor pürgib sellises plaanis olema Autoriteet. Kaldmaa näidendites on palju kristlikke paralleele, mis ulatuvad tekstist välja, teksti kohale. Autor justkui pakuks lugejale lunastust, pääsemist. Ja milles see pääsemine väljendub? Võibolla “Kolmkõla(de)” Lellu ütluses: “Üts kõrralik täkk jõudsõ katõlõ märäle rõõmu tetä küll.” (lk. 311). Autoriteetidevabas maailmas ei jää üle muud kui olla ise Autoriteet. Olla ise šamaan, selgeltnägija, õpetaja, eeskuju, iseenda ja oma lähedaste Lunastaja.
Võiks proovida tänapäeva vaimse maailma põhilise suundumuse mõjul Descartes’i parafraseerida: “Minu olemus seisneb ainult selles, et ma olen ulatuv, kehaline asi ehk substants, mille kogu olemus või loomus on välimuses, kehalisuses.” Kuna hing ulatus Jumalani, aga Jumala olemasolu pole enam üheselt mõistetav – “Jumal” ei tähista enam kogu semiosfääri ühendavat vaimset Autoriteeti – siis on ka arusaadav, miks kõnealune Autor ainult vaimselt võimekas pole.

JAN KAUS