|
|
|
Püha valgusega Merimees Fernando Pessoa “Merimees”. Tõlkija Anneli Tuulik. lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Andri Luup, valguskunstnik Airi Eras. Osades Maria Peterson, Kristi Pumbo ja Anneli Tuulik. Esietendus 9. märtsil Theatrumis.
Pärast “Merimehe” esietendust Theatrumis võib öelda, et sellele teatrile omaselt on siin taas veidikene avardunud ettekujutus inimvaimu loomingust. Fernando Pessoa näitemängust “Merimees” teadsid Eestis napilt ka draama asjatundjad, tavalistest teatrisõpradest rääkimata. Nüüd on see siis Pessoa laadile vastavas vormis lavastuses olemas. Kõige enam lummab “Merimehe” puhul valgus. Valgust varemgi hästi ja löövalt lavale seadnud Airi Eras üllatab seekord mõtestatud staatikaga. Kolm noort naist ümber paati asetatud kadunukese (lavakujundus Andri Luup) moodustavad pimeduses liikumatu helendava kompositsiooni, kust kostab surnu juures valvajate sõnu, mõtteid, lugusid. Muutuvad vaid valgused ja värvid aknaaugus tagaseinal. Ehk siis sealpool. Siinpool on kujutatud rituaal, milles osaleb kolm õde (Maria Peterson, Anneli Tuulik ja Kristi Pumbo). Need kolm naist paiskavad ses pühas rituaalses töös välja oma tundmusi ja eluaimdust. Lembit Petersoni lavastuses on esmatähtis olukorra rituaalsus ja sellega kaasnev õhkkond. Näitlejatöödes on napid värvid. Ei ole rõhutatud kolme õe omavahelisi suhteid ega pääse ka eriti esile Pessoa poeetika mahlakamad noodid. Vaid mõned harvad korrad lahvatab näitlejate ja publiku kokkupuutepinnale välja tekstis sagedasti tajutav must huumor. Sõnum jääks justkui näitlejate vaoshoitud hääle ja sõnade talitsetud mõtte kanda; ülimalt raske ülesanne napi lavakogemusega noortele näitlejatele. Esituses on vihjeid, et kolm õde esindavad kolme inimtüüpi: üks unistaja, teine kahtleja ja kolmas realist. Kuid need on vihjed, mis ei leia lõplikku arendust. Kui üldse Pessoa ideede puhul midagi saab olla lõplik. Et tüübid ses kolmkõnes klaari mänguga maksma panna, oleks vahest olnud kasulik rollidki teisiti jagada. Inimtüüp kehtestub siis, kui on midagi puhast ja selget. Nüüd on aga igas tüübi rollis komponente, pooltoone ka teistest tüüpidest. Petersoni lavastuse iga õe elus on osake ka teistest õdedest. Theatrumi laval toimuv tuletab meelde kinoseanssi. On küll elusad näitlejad, kuid nad ei toimi selles näitlejate-publiku aegruumis. Nad elavad oma elu, mis justkui ei peakski mõjutama vaatajate meeli ja tundeid. Küsimus ei ole näitlejatööde kvaliteedis. Pigem selle kvantiteedis. Näitlejate sõnad olid ses väikses teatrisaalis kuuldavad ja kandsid selgelt mõtet – ja ometi oli sellest vähe. Puudu jäi näitlejaväest. Või ei oska vähe publiku ees esinevad noored seda valla päästa? Näitlejad on laval eneseteadvalt ja nende sisuline tegevus nüansirikas. Aga see jääb kinolina või siis tingliku kardina taha. Seda on teisteski Theatrumi lavastustes. Jääb mulje, et see teater pelgab dialoogi publikuga. Peljatakse selle dialoogi emotsionaalset mõõdet. Sagedasti (nii on see ka “Merimehes”) on sellele leitud sisuline põhjendus. Nii on kolm õde oma näitlejaolemisega kui näidendi enda teemadest tuletatud sealpoolsuse piirimail ja sinna ei saagi vaataja meeled eriti ulatuda. Saab vaid osavõtmatult vaadata ja mõelda. Mõelda nähtu-kuuldu tähendusele. Ja unustada see, sest emotsionaalselt kuiv kunstikogemus lendub inimesest kui sügisene leht puust. Kuigi tegu on paljuski näiliselt seosetu tekstiga, ei ole “Merimees” päris kindlasti kolm monoloogi ja ses mõttes on Theatrumi lavastus õnnestunult ansamblis. Kolme tegelase vastastikune mõju on pigem metafüüsiline ja sellest saab teatrikeeles ka osalt aimu. Kohe tekitab see aga küsimuse: milline peaks olema näitlejatehnika, et see metafüüsika laval ja, mis veel tähtsam, ka saalis maksvusele pääseks? Et Pessoa poeetiline vaim ei haaraks ainult vaataja-kuulaja mõistust, vaid ka meeli? Mida ütleb meile Pessoa? Kolm ilusat noort naist räägivad oma unelmatest, seal viibivast noorest Merimehest, kuid esiplaanil on lina all puhkav surnu. See on suurte ja arhetüüpsete kujundite mäng: pimedus, öö, surm ja paat, mis arhailistes ettekujutustes aitab lõpule viia teekonna viimase otsa. ANDRES LAASIK
|
