Endel Kõksi elu ja armastus

6.jpg (10770 bytes)

Endel Kõks. Kohvik. 1940. Õli, l.

Endel Kõksi juubelinäitused Eesti Akadeemilises Raamatukogus ja Vanalinnastuudio galeriis, viimane 10. maini.
Endel Kõksi loomingut pole suuremas mahus päris pikka aega näha olnud. Kunstniku üheksakümnes sünnipäev oli üks ajendeid kaksiknäituseks, millega astusid üles sel korral kunstikogujad Rene Kuulmann ja Mart Lepp, eksponeerides oma kogudest Kõksi olulisemaid teoseid.
Kõks lõpetas kõrgema kunstikooli Pallas viimases lennus Ado Vabbe õpilasena 1940. aastal ja äratas ka kohe tähelepanu, teenides kunstikriitika üsna üksmeelse tunnustuse. Kõksis nagu ka Elmar Kitses ja Lepo Mikkos nähti olulisi eesti maalikultuuri uuendajaid. Pallase viimaste lendude noori maalijaid ei rahuldanud meie toonases kunstis üha süvenev realism, mis vastas ametliku kunstipoliitika nn. tööeestluse ideaalina. Tuimavõitu olustikule eelistati alternatiivina teisi teemasid ja orienteeruti otsustavalt prantsuse moodsale maalikunstile. Meie tollases kunsti uuendusliikumises oli Kõks maalijatest kõige aktiivsem katsetaja, kelle otsingud liikusid sageli mitmes suunas.
Kunstniku kolmekümnendate aastate lõpus valminud teostest tuleks kõigepealt esile tõsta Rene Kuulmanni kunstikogu šedöövrit “Maalijad” (1939), kus Kõks rakendab pillava meisterlikkusega kogu oma värvipaleti rikkust, jõudes väga mõjuva tulemuseni. Omapärast aguliromantikat on maalis “Emajõgi mais” (1939), mille käsitluslaadis kohtame Alfred Kongot inspireerinud impulsse. Rafineeritud värvikäsitlusega võluvad mitmed Kõksi kohvikumotiivid, ühe erandliku teosena valmib 1941. aastal “Päevitajad”, kus ta deformeerib julgelt vormi.
Kõks oli seltskondlik inimene, nautis oma sõpruskonda, tundis rõõmu kohvikukultuurist. Sõja-aastate kunstniku loomingus on sagedased toredad olustikupildid, kus on köitvat intiimsust, – ja ikka kohtame neis töödes ka kunstnikku ennast (“Werneris”, 1940; “Tantsimas”, 1941, “Ateljees koos Helmi ja Hilda Üprusega”, 1943).
Varaselgi loominguperioodil oli Kõks hinnatud portretist, suurem menu saatis teda selles osas küll paguluses. Eestis maalitud portreedest on tuntumad stiliseeritud dekoratiivsusesse kalduvad lahendused, mis innustasid mitmeid teisigi noori maalijaid samas suunas katsetama (Herman Aunapuu, Varmo Pirk). Näituse esimeses pooles olid esmakordselt eksponeeritud kümmekond Kõksi rindejoonistust 1944. aastast, mis jäid ka tema viimasteks Eestis loodud teosteks.
Kõks oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, sai lahingus haavata ja evakueeriti vägede taandudes Saksamaale. Aastast 1950 elas ta Rootsis, viibides sageli ka Põhja-Ameerikas. Eesti pagulaskunstnike seas oli Kõks üks esimesi, kes pöördus viiekümnendatel abstraktsionismi poole, valdavaks sai see tema kuuekümnendate aastate loomingus. Kõksi abstraktne kunst on dekoratiivse olemusega. Kunstniku pagulasloomingust on mitmeid silmapaistvaid figuratiivseid teoseid jõudnud Rene Kuulmanni kunstikogusse (“Najaad”, 1953; “Tantsijad”, 1957).
Kõks on alati huvitunud ka graafikast. Viiekümnendate aastate loomingus on kesksel kohal sümboolse tähendusega traagiline linoollõige “Eesti kullervo” (1951), kuuekümnendatel muutub käsitluslaad nagu maaliski dekoratiivsemaks. Pagulaskonnas olid üsna populaarsed kunstniku hilisloomingu värvilised suureformaadilised ofsettlitod. Neis käsitles ta sageli Mehhiko, Maroko, Hispaania reisimuljeid. Kõksi soov oli luua moodsa ilmega graafikat, sageli kohtame ta lehtedes op- ja pop-kunsti võtteid (“Vikerkaarenaine”, 1970).

MART LEPP