Tõe hind on surm

Ülipopulaarse muusikali “Nord-Ost” viimane etendus Moskvas venis erakordselt pikaks. Tegelikult kestab see ikka veel. Lavastuse murdehetkeks kujunes labane, ent hoogne stseen, kus Nõukogude lendurimundris artistid kõrvulukustavas muusikamüras kükktantsu vehivad. Siis tungisid püünele tulistavad tšetšeenid. Ka kostüümides, maskid peas ja naistel maani mustad hõlstid üll. Esimesel pilgul nad isegi sobisid sovetlikku butafooriasse. Ainult et relvad nende käes olid kuratlikult ehtsad. Muusika katkes jahmunult ja rahvas saalis tajus äkki, et nad pole enam pealtvaatajad, vaid selle peletusliku etenduse vahetud osalised.
“Nord-Osti” publikuks sai hetkega üle kogu maailma telereid vahtiv õhevil mass, ühtlasi potentsiaalne tulevane tegelaskond. Keegi ei oska tänapäeval aimata ette silmapilku, mil tuleb püssisuu ees hakata kaasa mängima üleilmses spektaaklis.
Moskva muusikal jätkus vene isepärast ja ?anri karakteristikast johtuva banaalsusega. Siis, kui lavale oodanuks ofitsiaalseid valitsustegelasi või president Putinit ennast, sekeldasid tšetšeenidega suvalised politikaanid, estraadilauljad, lastearstid, ajakirjanikud. Kuni militaaridel sai kannatus otsa ja nad otsustasid mängu ühe ropsuga lõpetada: teatrisaali suunati surmagaas.
Tegelikult tähendas see igavest lõppu vaid tšetšeenidele ja sajakonnale saalisistujale, ülejäänute jaoks etendus aga aina arenes. Teleekraanidel vaheldusid tempokalt kaadrid verisest teatrisaalist, irevil suudega laipadest, Putini kabinetist, haiglaväravate taga kihavatest inimhulkadest. Praeguse maailma tegelik valitseja, meedia, suples hasartses sõiduvees.
Ent “Nord-Ost” sai postuumseks tähetunniks ka ühele nõukogude kirjanikule. Venjamin Kaverin, kodanikunimega Zilber, kelle romaani “Kaks kaptenit” järgi muusikal seati, jäänuks ka ilma selle vapustava etenduseta vene kirjanduslukku, ent maailma teadvusse poleks ta jõudnud. Olen nõus kirjandusteadlase Marietta Tšudakovaga, kes peab “Kaht kaptenit” Kaverini parimaks raamatuks. Ehkki kirjanik ise luges oma hilisemaid töid, näiteks “Avatud raamatut”, “Kaksikportreed” jmt. olulisemaks. Kuid neis käsitleti pealetulevatele põlvedele üha arusaamatumaks muutuvaid nõukogulikke ajastuprobleeme, “Kaks kaptenit” on seevastu aga hiilgav seiklusromaan, haarava ja selge sü?ee, erksate karakterite ja kordumatu atmosfääriga. Kirjanik alustas tööd romaaniga 1937. aastal, ajal, mil valitses samuti jõletsev terror. Kaverin kinnitab oma mälestustes, et “Kaht kaptenit” läbib vaid üks kindel idee, õigluse võidukäik. See oli tollases stalinistlikus, absoluutses õiglusetuses muidugi üllas eesmärk. Raamatu peategelase Sanja Grigorjevi ideaaliks on ühiskonnale näidata, kes tegelikult hukutas kapten Tatarinovi kunagise polaarekspeditsiooni, kiskuda avalikkuse ette maskeerunud kurjategija. Poisipõlvest alates, läbi katsumusrohkete aastakümnete jõuabki Grigorjev lõpuks sihile. Tõde justkui võidutseb, ent tahtmatult sigineb lugejasse kahtlus: kas pole tõe hind olnud liialt ränk, kas tegelikult ikka tõde väärib ohvreid? Sest kurjategijaks osutunu on tõehetkeks juba värisev ätt, tõe teadasaamine hukutab aga kapten Tatarinovi ilmsüütu lese. Ja ammuse, aegade uttu haihtunud ekspeditsiooni tegelik saatus huvitab veel vaid kitsast ja lubjastunud teadlaste kildkonda. Kui neidki.
Sõnumit tõe väärtusetusest Kaverin ise arvatavasti ei adunud, ent see on raamatus paratamatult sees. Küll aga püüdis kunstilise signaali kinni peaterrorist Stalin, kes pühitses raamatu omanimelise II järgu preemiaga. “Kahest kaptenist” kujunes kultusteos mitmele nõukogude põlvkonnale, küll mitte selles peituva salasõnumi tõttu. Lugejat köitis romaani heroiline romantism, polaarunistus, peategelase sihikindlus, kompromissitu ja kestev truudus armusuhetes. Nõukogude noor ihaldas eeskujuandvaid meelekindlaid kirjanduskangelasi. Kiin, Pavka Kortšagin, Oleg Koševoi. Nende kõrvale tõusis ka Sanja Grigorjev. Inimlikumaltki kui eelnimetatud. Seesuguseid kangelasi suutis tollal produtseerida vaid seikluslik laste- ja noorsookirjandus. Mida muud siis “Kuidas karastus teras” või “Noor Kaardivägi” ikka on. Selge piir laste- või suurtele suunatud kirjanduse vahel kadus, poeetiline infantiilsus sai kogu literatuuri ühitunnuseks.
“Kaks kaptenit” oli Kaverini ainus töö, mis leidis ortodoksse kriitika silmis jäägitult armu. Kogu varasem või hilisem produktsioon sai tunda tsensuuri kihvu, retsensentide katkumisi, avaldamiskeerukusi. “Kahest kaptenist” on tehtud kaks ekraaniversiooni, nüüd siis ka surematu muusikal. Tšetšeenid ihkasid maailmale ilmutada oma tõde – ja taas sai klaariks, et tõe hind võib olla liialt ränk.

VAAPO VAHER