|
|
|
Spontaansuse lõksus
Bristoli esikromaan on paras moos. Omal ajal oleks kriitikud siit vist kilode kaupa varjatud tähendusi välja kaevanud. Ei tea, kas nüüd enam viitsitakse? Aeg on teine, kiire, pealispindne ja ääretult kirev. Teadvuse ja alateadvuse hõrgud, mitmete koodide taha peidetud mängud köidavad ilmselt väheseid, kui just kirjandusgurmaan ei olda. Kes loeb praegusel ajal näiteks “Hälinat ja raevu”? Kes viitsib süveneda ja tundide kaupa paari lehekülge mõttes lahti monteerida, kui on tuhandeid selgemalt kirja pandud romaane, seejuures väga häid, sügavaid, samuti mitmekihilisi, aga oma selgusega löövaid, meeldejäävaid ja kiiresti loetavaid? Oli hämaravõitu päev linnaosas, kus ei ole kunagi olnud midagi tähelepanuväärset. Teekonnad kulgesid sirelihekkidega palistatud hallikasrohelistel tänavatel linnaosale tüüpiliste värvitute majaseinte ja kõdunevate aknaraamidega. Kõnniteede hämarad labürindid viisid nii lähedale agulile, et hakkas hirm. Minust möödus kirevates kaltsudes noormees ning tegi minu poole tähenduseta ?esti, mis märkis ehk häid kavatsusi. Tundus, et isegi sel noormehel on võti, mis avab kõik maailma saladused. Kadusin ära, jäin maha, astusin sisse keldripoe avatud uksest. Päike neil päevadel pilve alt välja ei tulnud. Kas mu juttu usutakse? Polnud midagi rääkida, oli sootuks teine tunne, kui jääb lihtsast toorest jõust, mida sinust tugevam su kallal kasutab. (“Sajandi öömajad”, lk. 45.) Bristoli tekst näib esmapilgul keeruline, raskesti läbitav. Lugenud paarkümmend lehekülge, hakkan aimama tehnikat. Kokku on põimitud teadvuse voolu meetod (kirja läheb see, mis esimese mõttena pähe tuleb), liikumine assotsiatsioone pidi, unenäod, kujutlused, autobiograafilised mälestuskillud lähemast ja kaugemast minevikust, olmeseigad tänasest päevast. Seejuures tekst pidevalt katkeb, millestki ei räägita piisavalt, üleminekud ühelt teemalt teisele on järsud, sageli ei ühenda mõtteliselt neid teemasid õieti mitte miski. Ma ütleksin nii: inimesel, kellel on juba piisavalt ilukirjanduslike tekstide kirjutamise kogemust, pole üldse raske sellist bristoliteksti produtseerida. Õieti on seda palju kergem teha kui kirjutada “normaalset lugu”, sest 1) pole tarvis ideed, mis lugu koos hoiab 2) ei tule mõelda narratiivi peale 3) kompositsiooni peale 4) teksti selguse, mõjususe, loogilisuse peale. Ühesõnaga, lugu, niipalju kui seda siin “Sajandi öömajades” on, teeb ennast ise, mis tähendab, et autor täidab täiesti spontaalselt lehekülgi just nende sõnade ja mälupiltidega, mis talle kirjutades pähe tulevad, teadlikult kasutakse ainult jutuvoo katkestamist. Miks? Siin võib olla mitmeid põhjusi: autor ei taha asjast lähemalt rääkida, mälestus on selleks liiga rusuv; asi on liiga tühine ja väheütlev, et sellest pikemalt juttu teha; pidevad katkestamised on juba loo jutustamise tehnikas sees. Kuidas selline jutuvestmine mõjub? Mõjub ja ei mõju ka. Kohati tuleb ette poeetilisi lõike, kerge absurdikiiks sees. Need kohad on romaani suured õnnestumised. Päev algas kohutava vihmavalinguga. Oli Karli sünnipäev. Lubasin minna, aga isegi ei helistanud. Ostsin kesklinnast pintsleid ja tärpsu, seejärel istusin paar tundi naistuttava juures ja sain tagasi tulles läbimärjaks. Milleks osta pintsleid ja tärpentini, kui on kindel kavatsus jooma hakata? Mõtlesin korteriremondile. Teist korda sain märjaks õhtul, aga ei külmetanud. Ütlesin Valterile, et ma ei ole võlgu, minu teada ei ole ma nii palju võlgu. Ma ei ole isegi kellegi aega märkimisväärselt raisanud. Ta süüdistas mind, et olen parasiteerinud oma armastuse objektil. Nagu ma ei oleks talle öelnud, et tahan luua täiuslikke suhteid. Elu. See on allakäik! Need tagamõtted on räpased, kordas Valter, mitte et oleksin loomu poolest rikutud, vaid selle minu omaduse on keegi teine ilmsiks teinud. Inimesel, kes oma toa mustaks värvib, peab midagi viga olema (Lk. 47.) Koosneks kogu romaan sellistest! Siis poleks põhjust üldse näuguda. Paraku on tühja tekstijooksu, ballasti, liiga palju. Vahest oleks pidanud algset toorteksti, millest romaan lõpuks välja kaevata, nii kolm-neli korda rohkem olema? Praegusel kujul on igatahes sageli väga tüütu edasi lugeda, tekst tekitab vähe emotsioone ja see, et aeg-ajalt on sees häid, julgeid ja meeldejäävaid mõtteid (ka neis “ballastosades”), ei päästa romaani kui tervikut. Vahest oleks siiski tarvis romaanile mingit tugevamat raamistikku, mingit ideed, mis asju koos hoiab, mõningaid huvitavaid tegelasi peale minategelase enda, mingit nägemust kavandatavast romaanist, enne kui selle kallale asutakse. Ja kui need elemendid on enam-vähem olemas, siis kasutada seda spontaanset tekstitehnikat. Seda viimast Bristol tõesti valdab. Mis ongi tema romaani kõige tugevam külg. BERIT SELBERG
|
